Jump to navigation

Avaleht

Eesti Omastehooldus

  • Avaleht
  • Ühingust
  • Projektid
  • Üritused
  • Kasulik teada
  • Uudised

Sa oled siin

  1. Avaleht ›

Uudised

Omastehooldajate liikumine võtab hoo sisse

15.03.2012

Eesti peres on oma lähedase eest hoolitsemine olnud traditsiooniline ja seda on peetud enesestmõistetavaks. Kuid alles viimasel ajal on hakatud tunnistama, et Eesti ühiskond ei tulegi toime ilma omastehooldajateta ja seepärast on hakatud omastehooldajate tegevust väärtustama ja sellele ka enam tähelepanu pöörama. Omastehooldust mõistetakse erinevalt: mõnele inimesele võib see olla eluviis, teisele väljakutse ja võimalus, kuid mitte mingil juhul ei tohi lähedase eest hoolitsemine põhjustada tõrjutust ja ühiskonnaelust kõrvalejäämist; hooldamine ei tohi olla omastehooldaja elu ainus sisu ja mõte. Omastehooldajal on õigus puhkusele ja õigus tunda ennast terve ja rahulolevana.

Nii meie lähinaabrite, nii soomlaste-rootslaste juures kui ka mujal Euroopas on omastehooldus väga aktuaalne. On asutatud eestkosteühendusi, mis seisavad omastehooldajate õiguste ja nende olukorra parandamise eest. MTÜ Eesti Omastehooldus asutati 2011. aasta märtsis, selle ellukutsumise mõte sündis omastehooldajatele korraldatud koolitustel. Põhikirja järgi on ühenduse eesmärk koondada Eestis oma lähedase hooldusega seotud ja omastehoolduse vastu huvi tundvaid ning valdkonna arendamisest ja toetamisest huvitatud juriidilisi ja füüsilisi isikuid ning kaitsta omastehooldajate huve ja õigusi nii Eestis kui rahvusvahelisel tasandil. Ühenduse tööd korraldab kogemuskoda, mis on moodustatud piirkondlike omastehoolduse kogemusrühmade juhtidest. Omastehooldajate kogemusrühmades osaleb erisuguse elukogemuse ja haridustasemega inimesi, mis suurendab ühenduse tugevust ja kompetentsust.

Eesti omastehooldajate liikumisel on pikk ajalugu

Kuigi MTÜ Eesti Omastehooldus registreeriti ametlikult alles hiljaaegu, on omastehooldajatele mõeldud tegevusi korraldatud juba vähemalt aastast 1993. Kui täna alles arutatakse selle üle, kas ja milleks vajaksid oma lähedase hooldajad puhkust ja vabu päevi, siis Kuusalu raskete puuetega laste vanemad hakkasid juba 1990. aastate alguses pakkuma vabatahtlikku asendushooldust, alguses kordamööda üksteise kodus, hiljem juba kohaliku lasteaia ruumides. Ajapikku tulid mängu vanavanemad ja alles siis arglikud, aga ometi päris kasvatajad. See kõik toimus ajal, mil sotsiaaltöötaja sünonüümiks oli sageli veel „agronoom” ja vajaduste põhjendamine otsustajatele pea võimatu. Nii meiegi puudelaste rühm töötas aastaid, ilma et valla eelarves selle kohta ridagi oleks olnud. Hea oli, et kolleegid Soomest pidasid vajalikuks meid toetada, õpetada ja juhendada. Loomulikult ei nimetatud puudega laste peresid ei hoolduskoormusega ega omastehooldajate peredeks ja pakutud hingetõmbeaeg oli lihtsalt üks nimetu paus, mis võimaldas ajada natukene oma isiklikke asju või hetkeks puhata. Seda enam on praegu, palju aastaid hiljem, ikka üsna kummaline elada vastavate mõistete puuduses või vastupidi, lausa nende virrvarris! Lisaks puuetega laste vanematele alustas tegevust ka täiskasvanute hooldust vajavate inimeste vabatahtlike abistajate tugirühm. Koos valla sotsiaaltöötajatega osaleti erialakoolitustel ja üldharivatel väljasõitudel, oldi üks suur ja tegus pere, kus abist kunagi ei keeldutud.

Üleriigilisi projekte hooldajate, sh lähedase hooldusega tegelevate pereliikmete koolitamiseks ja aktiveerimiseks on aastaid läbi viinud MTÜ Eesti Koduabi Selts, mis on asutatud 1996. aastal. Iga-aastastel rahvusvahelistel suvelõpuseminaridel, mis olid väga oodatud ja kus osalejate vähesuse üle polnud kunagi põhjust kurta, arutati selliseid teemasid nagu: kuidas jaksata; mis maksab küsimus „tere, kas saan sind aidata?”; koduhooldus kui väljakutse, turvatunne = asjatundlikkus; vabatahtlike ja eakat või puudega inimest kodus hooldavate lähedaste töö toetamine jne. Projektide vajadust põhjendati järgmiselt (nopped taotlustest): vanurit või puudega inimest kodus hooldav lähedane on üsna mitmel viisil üksi oma hooldustöös, eelkõige on puudus hingelisest toest ja kindlustundest; vabatahtlikule ja lähedase hooldajale on motivatsiooniks, et tema tööd pannakse tähele ja enesetäiendamist peetakse oluliseks; toetada loengute ja infovahetuse kaudu inimesi, kes hooldavad kodus oma pereliiget; aidata kaasa tugiisikute leidmisele.

Märgilise tähtsusega oli kohtumine Soome Omastehooldajate ja Lähedaste Liidu juhtidega 2005. aasta sügisel. Edasi tulid juba nii MTÜ Eesti Koduabi Seltsi kui ka Eesti Regionaalse ja Kohaliku Arengu SA projektid, mille keskmes oli lähedast kodus hooldav pereliige, tema vajadused ja heaolu või omastehooldaja probleemide leevendamine.

Aastal 2006 täitus Eesti Koduabi Seltsil kümme aastat rahvusvahelist koduabikoolitust, kus on alati osalenud lisaks palgalistele hooldustöötajatele ka omastehooldajad. Esimene projekt, mis oli suunatud ainult omastehooldajatele, kandis nime „Üheskoos saame hakkama!” (HMN 2008), eesmärgiks (väljavõte taotlusest): omastehooldajate perede toetamine, juba toimivate koostöösuhete arendamine, ennetamaks tõrjutust ja loomaks lisavõimalusi suhtlemiseks ja igakülgseks sotsiaalseks aktiivsuseks; vähetähtis pole ka rahvusvaheline koostöö. Samal aastal tegi MTÜ Eesti Koduabi Selts põhikirja muudatuse, lisades sinna uue sihtrühma, omastehooldajad.

Projekt „Omastehooldus – üheskoos saame hakkama!” kestis pea kolm aastat, 2008–2010, seda rahastasid Norra vabaühendused. Koolitustegevustesse oli kaasatud 10 maakonda ja 19 kohalikku omavalitsust; osalejaid üle 150. Tööd alustasid omastehooldajate tugirühmad ja jätkus rahvusvaheline koostöö – õppereisid Soome ja välislektorite loengud Eestis. 2010. aasta suvelõpuseminar pealkirjaga „Päev iseendale, omastehooldaja” oli tõeliselt lõõgastav ja pakkus aktiivset puhkust: kõik kolm päeva hoolitseti omastehooldajate vaimse ja füüsilise tervise taastamise eest ning leevendati üht kõige sagedamini kasutatavat tunnet – väsimust.

Lumepall hakkas veerema

Kui siiani olid projektide põhilisteks rahastajateks kohalikud omavalitsused, AEF, HMN ja Soome Koduabitöötajate Liit (Suomen Kotipalveluhenkilöt RY), siis just viimaste aastate Euroopa Sotsiaalfondi rahastatud omastehooldajate tööturule toomise projektid on võimaldanud omastehooldajatel saada teadlikuks oma õigustest. Kogemusrühmade aktiivne koostöö viis mõtteni asutada oma vabatahtlik ühendus.

ESF projekti „Tea, oska, tule toime!” (2009–2010) eesmärk oli omastehooldajate pikaajalise töötuse ja mitteaktiivsuse ennetamine ning tööga hõivamata omastehooldajate teavitamine töövõimalustest, tööhõivealase teadlikkuse tõstmine ja aktiivses ühiskonna- ja tööelus osalemise toetamine. Projekti toel korraldati 8 piirkondlikku suvekursust töötutele omastehooldajatele (üks neist ka vene keeles), kokku loeti 152 loengutundi 360 osalejale.

Käesoleva aasta jaanuaris lõppes aga kõige mahukam ja kindlasti ka kõige julgem projekt omastehooldajatele. ESFi rahastatud projekt nimega „Tagasi tööellu – uued võimalused omastehooldajatele” sai alguse 2009. aastal. Projekti eesmärk oli luua omastehooldajatele võimalused saada üldsuse heakskiitu ja tuge, võimaldada neil parandada enda kui hooldaja positsiooni ning eelkõige pakkuda koolitust, mis aitaks hoolduskohustusega paremini toime tulla ja hoolduskohustuse äralangemisel jätkata samal alal edukalt tööturul. Alustasime sotsiaalhooldaja miinimumkoolitusega omastehooldajatele Põltsamaa Ametikooli baasil, koolitus lõppes vastava tunnistusega 68 õppurile ja õppereisidega Soome (Salo, Turu ja Savonlinna). Edasi tulid lühikursused kogemusrühma juhtidele ja aktiivne piirkondlik omastehooldajate ühistegevus: temaatilised koolitused kohalike spetsialistidega ja vestlusringid, praktilised tegevused õpitubadena ja nõustamine, ühised väljasõidud eelkõige sotsiaalasutustesse. Korraldati ka mitmeid pikemaid üle-eestilisi koolituspäevi. Projekti oli kaasatud üle 200 eri vanuses omastehooldaja üle Eesti.

Arvan, et käesoleval ajal tegutseb Eestis aktiivselt ca 20 omastehoolduse kogemusrühma, mille töös osaleb üle 40 kohaliku omavalitsuse kõigist maakondadest. Mõned kogemusrühmad on juba moodustanud oma piirkondliku ühenduse, mõned seltsingu. Koostöö ja ühised eesmärgid aga seovad ja viivad omastehooldajate probleemid üheskoos lahendusteni. On tekkinud omavaheline usaldus ja mõistmine, mis näitab head meeskonnatööd. Suur tänu neile kohalike omavalitsuse sotsiaaltöötajatele, kes on pidanud vajalikuks toetada oma lähedase hooldusega seotud inimesi, olnud omastehooldajate piirkondliku ühenduse tegevuse algatajateks ja innustajateks!

Eesti omastehoolduse foorum aitas teadvustada omastehooldajate probleeme

Uus tase omastehoolduse liikumise arengus saavutati eelmise aasta 13. oktoobril toimunud esimese Eesti omastehoolduse foorumiga „Omastehooldus Eesti hoolekandesüsteemis”, mida toetas HMN. Huvi foorumi vastu oli väga suur, selles osalesid lähedasi kodus hooldavad inimesed, puuetega inimeste ja hoolekandeteenuseid pakkuvad vabatahtlikud ühendused; kohalike omavalitsuste ametnikud ja otsustajad, hoolekandeteenuste osutajad; sotsiaalala õppeasutused ja üliõpilased; ministeeriumi ja riigikogu esindajad – kokku üle 200 valdkonna arengust huvitatud inimese.

Lisaks teistele asjatundjatele esines foorumil Soome Omaishoitajat ja Läheiset Liitto koolitusjuht, kes tutvustas selle mõjuka organisatsiooni tegevust 20 aasta jooksul. Soome Arcada Instituudi ja Tallinna Ülikooli sotsiaaltöö instituudi uurimus omastehooldajate probleemidest aga näitas selgelt, et ei ole vahet, mis riigis lähedast hooldatakse, vajadused ja probleemid on väga sarnased: infopuudus, puhkuse vajadus, ühiste murede jagamine teiste omastehooldajatega, Eestis ka vajadus suurema rahalise toetuse järele.

Foorumi lõpus võeti vastu pöördumine avalikkuse ja Riigikogu sotsiaalkomisjoni poole. Pöördumises rõhutati omastehoolduse seadusliku reguleerimise ja vastava strateegia väljatöötamise vajadust, et kujuneks ühene arusaam ja eesmärgid omastehooldaja perede igapäevaeluga toimetulemisest ja just neile iseloomulikest ja vajalikest toetustest ja teenustest. Pöördumist arutati Riigikogu sotsiaalkomisjoni istungil 25. oktoobril, kus jäi kõlama omastehoolduse kontseptsiooni ja ühtsete teenustejuhiste väljatöötamise vajadus ning äärmusliku hoolduskoormusega perede olukorda leevendavate lahenduste otsimine. Kõik materjalid on leitavad MTÜ Eesti Omastehooldus kodulehelt www.omastehooldus.eu.

Käesolev aasta toob kaasa omastehooldajate probleemide laiema arutelu, palju küsimusi, vastuseid ja otsustusi. Koostöös Eesti Regionaalse ja Kohaliku Arengu SA-ga hakatakse koostama Eesti omastehoolduse arengukava, et välja töötada aja jooksul omastehoolduse tarbeks täiesti oma seadus. Oluline on leppida kokku vastutus, mõisted, teenused ja toetused ning see on pikk protsess. Paljudes Euroopa riikides on omastehoolduse mõiste täiesti olemas, nagu ka vastav regulatsioon, soovitused ja head tavad, tarvis on vaid nende kohaldamist Eesti oludele ning otsustajate ja huvigruppide koostööd. Omastehoolduse arengukava koostamist toetab HMN ja partneriteks on oodatud kõik omastehoolduse heast käekäigust huvitatud inimesed, asutused ning vabatahtlikud ühendused.

Soovin kõigile omastehooldajatele palju jõudu selles väljakutseid täis vastutusrikkas ametis ning loodan, et omastehooldajate ühendus kogub jõudu ning me saame olla paljude toredate sündmuste ja heade arengute mõjutajateks, tunnistajateks ning osalisteks.

Ka Eesti Omastehooldajate Ühenduse sümboolika ja väikese rinnamärgi kujundus on omastehooldajate ühisidee: kodu sümboliseeriv märk peaks andma kindlustunnet ja siduma omavahel Eesti omastehooldajaid.

Helle Lepik, sotsiaaltöö magister
Eesti Regionaalse ja Kohaliku Arengu SA
MTÜ Eesti Omastehooldus

Allikas: 
Ajakiri "Sotsiaaltöö" nr.1/2012

Tiina Kangro: lahkudes võtan su kaasa

15.03.2012

Paljud omastehooldajad Eestis on läbi elu vaevelnud vaesuses, tehes orjatööd. Nende oma erialane ja majanduslik võimekus jääb rakendamata, elu elamata ja ka maksud maksmata. Abi puudumine on inimlikult talumatu, aga lisaks ka majanduslikult ebamõistlik ja Eestile kahjulik, kirjutab ajakirjanik Tiina Kangro.

Paar nädalat tagasi ajalehtede liidu pressipeol, kus mulle anti üle aasta parima arvamusloo auhind siinsamas Postimehes ilmunud artikli eest «Juhtmega seina küljes», ütles üks staažikas ajakirjandusjuht: «Sa kirjutad küll võib-olla hästi, aga tegelikult mulle see puuetega inimeste poputamine üldse ei meeldi. Justkui tavalistel inimestel polekski enam mingit ­õigust siin maailmas elada.»

Ma avasin suu, et hakata midagi ütlema, aga panin selle siis uuesti kinni.

Minu lugude sõnum ei ole järelikult kohale jõudnud. Nad arvavad, et räägin puuetega inimeste poputamisest. Kuid ma räägin ju Eesti riigi majandusest. Räägin tööjõu raiskamisest, inimeste potentsiaali hävitamisest – inimvaraga hooletult ümberkäimisest.

Sain aru, et ka (žürii poolt) minu töö juurde lisatud fraas – «artikkel, mis rääkis erivajadustega laste probleemidest» – oli ekslik seetõttu, et riikliku orjapidamise loo majanduslik mõte oli jäänud hoomamata.

Peaksin nüüd tõsiselt peeglisse vaatama ja auhinna tagasi viima. Ent olgu, ma proovin korra veel. Austatud lugejad, teie ees on «Vabariigi orjad», volume 3.

See oli täpselt kolm nädalat pärast artikli «Juhtmega seina küljes» ilmumist, kui toimetusse saabus kolm naisterahvast. Nad olid kohtumise aega telefonis 5–6 korda kokku leppinud, kuid jälle edasi lükanud, sest kellegi laps oli haigestunud või meeleseisundis, mis ei võimaldanud kodust lahkuda. «Meie olemegi need vabariigi orjad, kellest te kirjutasite. Me tulime ütlema, et järgmiseks tuleb topeltenesetappude laine. Meil lihtsalt pole kuhugi edasi minna,» formuleeris üks neist tuleku põhjuse.

Tundsin ta edasise vestluse käigus ära. See oli Reet, kellega olin kohtunud noore ajakirjanikuna pea kolmkümmend aastat tagasi, kui ma puuetega inimeste teemaga alustasin. Ta oli pikk, väga kaunis ja sale. Tal oli kaasas umbes 10-aastane vaimupuudega tütar Monica.

Intervjueerisin teda tollase ajakirjandusmaja fuajees, kus ta avas Eesti-Soome puudega laste kunstinäituse. See oli mitu aastat enne uue Eesti sündi.

1980ndate kandis hakkasid esimesed Eesti pered oma sünnitraumade või muude raskete puuetega sündinud lapsi koju võtma. Varem saadeti praakbeebid otse institutsioonidesse, metsade rüppe peidetud hooldeasutustesse.

Tegelikult oli see meeleheitlik sööst tundmatusse. Need vanemad isegi ei aimanud, millised katsumused nende ees seisid. Kuid nagu ajaloos ikka asusid nad noorte ja hakkajatena võitlusse õigluse eest. Koos poliitiliste apsude eest «Prillitoosi» saatejuhiks taandatud Hagi Šeini ja Eesti puuetega inimeste grand old man’i Mihkel Aitsamiga muutusid nad peatselt löögijõuks, mis hakkas voolima kogu Eesti ühiskonda, eelkõige suhtumist inimesse.

Reet oli üks agaramaid. Tema veetud kodanikualgatusest, puudega laste päevahoiuprojektist on sündinud Käo päevakeskus, mis nüüd kuulub Tallinna linnale ja kust sai hiljuti alguse eestkostjate tšekimajanduse-vastane ülestõus, mis ilmselt jõuabki välja perekonnaseaduse muutmiseni.

Nüüd oli ta siin. Ma vaatasin teda – kunagisest kaunist daamist on järel inimvare. Ta käed värisevad. Kui Monica ilmale tuli, õppis ta Leningradi Kunstide Akadeemias maalikunsti. Haige lapse kõrvalt polnud see enam mõeldav ja Reet lõpetas akadeemia kaugõppe teel kunstiajaloolasena. Erialal pole ta töötanud päevagi. Kogu järgnev elu, pea 37 aastat, on olnud üksainus päästeoperatsioon pealkirjaga «Monica».

Kuna tollases Eestis polnud keegi nii raskeid lapsi näinud – hooldeasutustes nad ju enamasti hääbusid kiirelt –, tuli kõige eest võidelda või siis teha ise. Kõigepealt tuli Monicat ravida, et ta elus püsiks, siis treenida, et ta liiguks – seitsmeselt tõusiski tüdruk jalgele. Järgnes õpetamine, sest kõnetut ja vaevu liikuvat inimesehakatist kooli ei võetud.

Edasi tuli sotsialiseerimisprogramm. Kirjandusest oli Reet lugenud, et autistlikud lapsed tuleb lihtsalt õpetada maailmaga suhtlema, see võib võtta aastakümneid. Kahekümnese Monica üle imestasid tohtrid: huvitav – autist, aga ebatüüpiline, vaata kui hästi suhtleb! Loomulikult ta ei loe ega kirjuta, tal on vaimupuue, puudub kriitikameel, teda ei saa minutikski järelevalveta jätta. Isegi kodus. Sotsiaalhoolekande seaduse mõistes on ta sügava puudega isik, kes vajab kõrvalabi ja hooldust ööpäev ringi.

Kuni viimase ajani pidas Reet vastu. Möödunud aastast on ta pensionil. Pension on väike, ta on võrdsustatud nendega, kes pole elus iial tööd teinud ega riigile makse maksnud. Nüüd kulub enamik sellestki rohtudele. «Peaaegu üleöö tuli diabeet, haavandtõbi, liigesepõletik.

Unehäired ja depressioon niikuinii. Pidevalt talumatud valud. Liigesed on nii läbi, et suvel Monicaga linnas jalutades kukkusin tänavale maha. Monica ei saanud aru, mis toimub, ei osanud mind püsti aidata. Lõpuks istus samasse maha. Roomasime seal kahekesi, inimmass kooldus kahte lehte, kõik vaatasid, keegi ei aidanud,» kirjeldab Reet.

Perekonnaseaduse kohaselt lasub vanematel kohustus oma puudega last hooldada ja elatada kuni surmani. Riik ja omavalitsus võivad aidata, kuid lõppvastutaja on pere. Abi jagub meie ühiskonnas näpuotsaga. «Kes siis veel kui mitte teie? See ongi teie kohustus,» kuulevad omastehooldajad sotsiaaltöötajailt iga päev üle kogu Eesti.

Kunagi varem pole seda probleemi olnud. Eesti esimene põlvkond oma raskete puuetega lapsed kodus üles kasvatanud vanemaid on aga nüüd saanud vanaks. Tänu nende omaaegsetele ennastsalgavatele võitlustele on praegustel puudega lastel juba olemas lasteaiad-koolid, päevakeskused ja suvelaagrid, kuid ise on nad maksnud selle eest oma tervisega. On läbi kulunud, lahkumas varem, kui oleks nende aeg. Neid hoiab püsti vaid hirm. Hirm oma laste tuleviku ees.

Absurdne on see, et Eesti riik ei ole nende inimeste olemasolust teadlik, nende tapvat muret pole märgatudki. Sadade koostatud arengukavade seas ei räägi ükski sellest, kuidas mahutada lähiaastail hooldekodudesse see hüppeliselt suurenev, kodudest tulev abivajajate hulk.

Pole tehtud plaane, kuidas muuta seadust või luua mingi erisäte neile peredele, kus vanem veel elus, kuid pole enam võimeline hooldama puudega järeltulijat. Ega ka maksma, et laps mõne vähegi kodu tasemel asutuse järjekorras ette osta, sest kodust tulijate jaoks on sabad teinekord kümnete aastate pikkused.

Uurisin sotsiaalministeeriumist järgmise 10–20 aasta erihoolekande teenuste perspektiivplaane, kuid mingit rahastamishüpet sealt ei leidnud. Kui kompasin eriolukorraks valmisolekut hooldekodudest, jäid sealsed juhid mind nõnda pika pilguga vaatama, et see vaatamine kestab ilmselt veel tänaseni.

Reedal on veel kaks nooremat last. Kui ta kokku kukub, on neil seaduslik kohustus teda hooldada. «Aga minul on Monica. Monica eest nad hoolitsema ei peaks, aga kuni mina pole surnud, jääb ta ikkagi koos minuga nende õlule. Siin on minu jaoks eetiline piir. Mu lapsed on pidanud niigi liiga paljust loobuma. Sest mina ei andnud Monicat ära.

Ma ei tohi teda nüüd neile koormaks jätta. Isegi mõte sellest, et nad kannatavad süümepiinu, kui ta kunagi pärast mind riiklikule hooldusele kukub, on mulle vastuvõetamatu,» jätkab ta. «Sel hetkel, mil ma enam tõesti ei suuda oma lapse eest hoolitseda... siis ma lihtsalt teen enesetapu. Ja võtan Monica kaasa.»

Seda kõike rääkis Reet möödunud pühapäeval «Puutepunkti» saates. Me kaalusime toimetusega üsna kaua ja põhjalikult, kas laseme selle intervjuu eetrisse. Rääkisime kümnete puudega laste vanematega ja paljud neist, ka nooremate väga raskete puuetega laste emad tunnistasid, et need mõtted on neile tuttavad. Rääkisime psühhiaatritega, kes eriti ei haakunud, sest tunnistasid, et nende võimuses pole muuta riiklikku hoolekannet – nad tegelevad loomulikult üksikjuhtumitega.

Rääkisime selle mitme kuu jooksul kümneid kordi Reedaga ja leppisime kokku, et kui ta selle mõtte lindile räägib, siis samast hetkest laseb ta sellest lahti. Vähemalt praeguseks.
Me pidasime hinge kinni, et kuidas võtavad vaatajad saate vastu. Kas nad mõistavad, miks me seda tegime. Nad mõistsid.

Me ei ole iialgi saanud nii palju ja nii sügavalt hingest tulevaid tänukirju. «Nüüd on see välja öeldud. Sügav kummardus Reedale, et ta julges seda teha. Siit alates saab minna vaid kergemaks. Nüüd peavad tulema lahendused,» kirjutas kahe väga raske päriliku puudega lapse ema.

Riigiesindajad ilmselt saadet ei näinud. Ilmselt polnud aega, tuli muretseda streigi pärast. Puudega inimesed ega omastehooldajad streigis ei osalenud. Nad pole töötajad. Osa neist pole isegi valijad. Nad on eikeegi. Kui üldse, siis vaid tüütu kulu riigile. Kuna arenenud ilmas on kombeks neid poputada, siis nüüd, näe, peame ka meie seda teatud piirini järele ahvima.

Oleks Reet elanud mõnes arenenud riigis, oleks ta saanud kõik need aastad tööl käia, peale Monica hooldamise oma oskusi ühiskonnaga jagada. Vaid keskmistki Eesti palka teenides oleks tema panus riigi maksukukrusse olnud praeguses vääringus kakssada tuhat eurot. Kümme tuhat Reeta oleksid kokku teeninud riigile kaks miljardit eurot.

Selle rahaga saaks ehitada viiskümmend uut EKA maja. Või üle saja tippklassi hooldekodu. Lisaks oleksid nende inimeste poolt jäänud riigilt küsimata almused hooldajatoetuste või toimetulekuabi näol.

Nüüd on enamik neist läbi elu vaevelnud vaesuses, tehes orjatööd, mille eest pole antud ei tasu ega tunnustust. Nad on tõmmanud sellesse halba unenäkku kaasa oma peresid ja teisi lapsi. Kui neid teisi on olnudki, sest enamik neist on jäänud iibemuredes vaevlevas Eestis lihtsalt sündimata.

Orjanduslikes ühiskondades oli kombeks lasta vanad ja töövõime kaotanud orjad vabaks. Ehk peaks seda nüüd tegema ka Eesti riik. Võtma vastutuse nende laste eest enda peale ja laskma vanemail oma elu lõpuni elada.

Autor on Linnalehtede grupi peatoimetaja ja «Puutepunkti» produtsent.

Allikas: 
http://arvamus.postimees.ee/774996/tiina-kangro-lahkudes-votan-su-kaasa

Ministeerium muudab eestkostjaid alandavat seadust

09.03.2012

Justiitsministeerium hakkab muutma perekonnaseadust, millega täpsustatakse eestkostjate poolt kohtule esitatava aruandluse korda ning muudetakse puuetega laste eestkostjatele probleeme tekitanud sätteid.

Justiitsminister Kristen Michali sõnul ei ole juba alates 1996. aastast ette valmistatud ja 2010. aastast kehtiva perekonnaseaduse mõte kunagi olnud kohustada ausat ja kohusetundlikku eestkostjat koguma igapäevakulutuste tõendamiseks ostutšekke ning perekonnaseaduse muudatuse eelnõuga kavatsetakse see probleem ka lahendada, teatas justiitsministeerium.

«Puuetega inimeste eestkostjatel, nagu ka kohtutel, on juba täna suur koormus ja kindlasti ei tohi seda suurendada põhjendamatu paberitööga. Me ei saa kuidagi olla rahul, et on tekkinud segadus, ning kavatseme vastava seaduse täpsustuse koostada,» kinnitas minister.

Ministri selgituse kohaselt on seadusemuudatuse mõte, et kohus peaks eestkostja tegevuse üle põhjalikumat järelevalvet teostama üksnes igapäevakulutusi ületava vara osas või juhul, kui on kahtlusi puudega isiku eestkoste kvaliteedis.

«See on ka põhimõte, mis jäi kõlama, kui kohtusime puuetega laste vanematega – kontroll laste kaitseks on põhjendatud siis, kui on probleeme eestkostetava esmavajaduste rahuldamisega või kahtlusi igapäevakulutusi ületavate varade kasutuse osas,» rääkis minister.

Michal selgitas, et seadusemuudatuse esialgset sõnastust on kavas juba lähinädalail tutvustada ja läbi arutada kõigepealt mitteametlikult nii kohtunikega kui ka puuetega laste vanemate ja esindusorganisatsioonidega. «Soovime saada neilt tagasisidet selle kohta, kas väljatöötatud muudatus on ka nende hinnangul sobiv ja sõnastus küllalt täpne ja eesmärk selge.» Märtsi lõpuks võiks seadusemuudatus olla sellises küpsusastmes, et saab selle anda edasi neile, kes seaduste üle otsustavad.

Justiitsministeerium viib praegu läbi ka laiemat perekonnaseaduse rakenduspraktika analüüsi. Ministeerium saatis laiali asutuste ringile juba 2011. aasta alguses üleskutse uue perekonnaseaduse rakendusprobleemide ja muutmisettepanekute edastamiseks, mille põhjal koostati esialgne ülevaade perekonnaseaduse rakenduspraktikast. Ülevaade on saadetud asjaomastele asutustele ja organisatsioonidele koos palvega saata oma täpsustused ja ettepanekud.

Allikas: 
http://www.postimees.ee/768580/ministeerium-muudab-eestkostjaid-alandavat-seadust

Lehed

  • « esimene
  • ‹ eelmine
  • …
  • 95
  • 96
  • 97
  • 98
  • 99
  • 100
  • 101
  • 102
  • 103
  • …
  • järgmine ›
  • viimane »
  • Omastehooldus meedias
  • EOH uudised
  • Teated
  • Eurocarers uudised
  • MTÜ Eesti Koduabi Selts
  • Telefon: 50 688 22
  • E-mail: info@omastehooldus.eu