Jump to navigation

Avaleht

Eesti Omastehooldus

  • Avaleht
  • Ühingust
  • Projektid
  • Üritused
  • Kasulik teada
  • Uudised

Sa oled siin

  1. Avaleht ›

Uudised

Lähedaste hooldajad ootavad riigilt abi

14.10.2011

Sageli oma elust sisuliselt loobuma pidanud lähedaste hooldajad ootavad riigilt suuremat tuge, eelkõige eraldi seadust, mis nende tööd reguleeriks.

Saades riigilt kuus 15–20 eurot toetust, abistavad tuhanded omastehooldajad oma lähedasi, loobudes seejuures isiklikust elust ja töökohast, kirjutab tänane Postimees.

Paljud vallad ei maksa aga sedagi abiraha, sest hooldajate pealt sotsiaalmaksu tasumiseks kuluks nende rahakotist suured summad.

Riik sõlmis läinud aastal 3000 omastehooldajaga lepingu, mille järgi nad saavad kuus toetust 15–20 eurot. Soomes on ametlikult kirjas 300 000 hooldajat, kes saavad toetust 400 eurot. Seal reguleerib omastehooldajate tööd eraldi seadus, Eestis seda pole.

«Seda oleks aga meil juba ammu ja väga tarvis,» tõdes Tallinna Ülikooli professor Taimi Tulva eile Paides Eesti esimesel omastehooldajate foorumil. Seal sõnastati ka ootuste pakette, mis võiks olla lähtepunktiks eraldi seaduse loomisele.

Tapa vald on üks üsna klassikalisi näiteid tänapäeva Eestist. Seal käib iga päev nn päevahoius viis-kuus dementset, puudega või haiget inimest. Nooruke Merilin Luuk sattus nende igapäevaseks aitajaks pärast valla sotsiaaltöö praktikat. Tegelikult vajab Tapal hoolt palju rohkem inimesi, kuid napib ruume, raha, inimesi.

Tapa valla omastehoolduse infokeskuse juht Anu Jonuks teeb pidevalt tööd umbes paari­kümne inimesega. «Oma lähedaste hooldajad vajavad infot, praktilisi nõuandeid, abivahendeid – eriti need, kes satuvad väga ootamatult ja äkki olukorda, kus keegi pereliikmetest ei tule enam ise oma eluga toime,» ütles Jonuks.

Tema sõnul vajavad aitajad lisaks infole ka ise abi. Stressist ja murest tekivad unehäired. Omastehooldajad tunnevad, et ei jõua enam, ning pidevalt saadab neid kartus, kas nad ikka saavad oma sageli 24 tundi päevas ja 365 päeva aastas kestva tööga hakkama.

«Nad on sageli oma murega üksi, oma elu enam ei ole, poodi, juuksurisse, arsti juurde ei saa minna,» kirjeldas Jonuks hooldajate muresid. Tema sõnul on nad Tapal jõudnud niikaugele, et on tekkinud juba asendushooldajad, kes saavad raske või sügava puude, õnnetuse või haiguse tõttu koju aheldatud abivajaja juurde minna, kui otsene hooldaja vajab puhkust või soovib oma asju ajada.

«Oleme oma inimestele seda valla abiga ka jõudumööda pakkunud, näiteks viisime omastehooldajad Toila spa’sse,» rääkis Jonuks.

Ta tõdes, et kui Soomes on hooldajaid toetav ja kaitsev seadus olemas juba 2006. aastast, siis Eesti peaks minema sama teed.

«Ühiskonnas on arusaam ja märkamine tekkinud, kuigi raha on vähem kui mõned aastad tagasi,» sõnas ta, leides, et praegu on ühiskond sotsiaaltundliku teema jaoks küps.

Allikas: 
http://www.tarbija24.ee/597704/lahedaste-hooldajad-ootavad-riigilt-abi

Anneli Ammas: murega üksi

13.10.2011

Eesti riik on päris mõnus koht elamiseks, kui oled terve ja virk. Siis jaksad tööd teha ning riigilt ekstra abi ei vaja. Kui sinuga aga midagi juhtub, kui oled ise või su lähedane haige ja su võimed ja võimalused ei aita oma elu elamisväärselt ise sättida, võid leida end oma muredega täiesti üksi.

Muidugi on meil üldiselt toimiv sotsiaalsüsteem, kuhu terved ja virgad miljoneid eurosid nõrgemate toetuseks annavad. Miks siis ikka on nii, et nii paljud tunnevad end üksijäetuna? Ja miks nad isegi ei tihka sageli riigilt ehk siis ametnikelt abi küsima minna?

Millegipärast on piinlik tunnistada, et olen hädas, et ei saa ise hakkama. Eestlastel on lihtsalt niisugune iseloom, mis sunnib hambad ristis kannatama. Tunneme lausa riigina selle üle uhkust, et niisugused kannatlikud oleme.

Samamoodi kannatavad vaikselt kõik need tuhanded, kes oma kodus puudega või haiget last või vanainimest põetavad. Jajah, meil on hulk hooldekodusid ja hooldushaiglaid, mis üksteise järel Euroopa rahaga ilusaks vuntsitakse. Aga et lähedane kas või ajuti sinna teiste hooldada anda, peab olema kopsakas rahakott ehk tasuv töö.

Kui aga hooldust vajav vana ema või isa juhtub olema tublil maakooliõpetajal, kellel on mitu last ja näiteks joomaveaga mees ning terve pere sissetulek jääb tublisti alla 1000 euro kuus, mida siis teha?

Isegi väikseim summa, kas või mõnikümmend eurot, mille peaks hooldekodule iga kuu kandma, kahandab laste toidulauda. Mis siis teha? Käia ja nõuda ning tõestada, et see väikegi summa tekitab pere igapäevasesse toimetulekusse haigutava augu?

Pole miski jutt, et riigil raha hirmus vähe. Ilus on jutt vajaduspõhisest aitamisest, aga tegudeni ei jõua kuidagi. Ikka jagame sadu miljoneid ja rohkemgi eurosid jupihaaval laiali kõigile, kes endale puude viitsinud vormistada. Kuigi teame, et osa neist vajab hoopis rohkem raha kui mõnikümmend eurot kuus ja teised ei vaja seda tegelikult üldse mitte.

Hea, kui meie kõrval on lähedased inimesed, kes jaksavad ka raskel ajal toeks olla. Paljudel aga pole neid lähedasi. Ja need, kellel läheb elus enam-vähem hästi, võivad ühel hetkel tunda, et neis pole piisavalt emotsionaalset jõudu teise hädale kaasa elada. Täiesti inimlik.

Eesti on nii pisike ja meid on nii vähe, et igaüks oma mure ja rõõmuga peaks kullahinnas olema. Mitte keegi ei tohiks tunda end üksijäetuna. Alles lugesime lehest, kuidas politseimajast lahkudes läks kaduma vana mees, kellegi isa ja kellegi abikaasa.

Seda valu, mida järele jäänud läbi elasid, on raske kujutleda. Eriti valus oli näha ja kuulda, kuidas pere tundis, et riik ja ametiisikud neist ei hooli, et ei olnud ühtegi ametnikku, kes oleks neile kas või hea sõnaga appi tõtanud. Muud polekski vaja, kui et nad end oma mures nii üksikuna ei tunneks.

Allikas: 
http://www.tarbija24.ee/597236/anneli-ammas-murega-uksi

Pevkur: sotsiaaltoetuste käärid on hullumeelsed

13.10.2011

Puuetega laste või voodihaige abikaasa hooldajad peaksid julgemalt tuge otsima omavalitsustelt, leiab sotsiaalminister Hanno Pevkur.

Eilse Postimehe arvamusküljel kirjeldas ETV telesaate «Puutepunkt» produtsent Tiina Kangro, kuidas Eesti riigi seadused ja hoolimatus on sisuliselt orjastanud paljud omastehooldajad. Oma lähedasi hooldavad omaksed on pere ja riigi jaoks tööl 24 tundi ööpäevas, kuid riik ei väärtusta seda piisavalt.

Kas on üldse olemas ülevaade, kui palju meil selliseid peresid, hooldajaid on?

Konkreetseid andmeid omastehooldajate arvu kohta pole, kuid hooldajatoetust maksti läinud aastal 14 400 inimesele. Samas tuleb märkida, et puude raskusastmed on erinevad ning paljud hooldatavatest ei vaja ööpäevaringset hooldamist ja kõrvalabi.

Kuidas hindate praegust seisu? On see 2011. aasta Eesti vääriline ja kõigist meie kodanikest lugu pidav?

Omastehooldajate teemat peaks vaatlema pisut laiemalt – ka hooldustöötajad asutustes on vähe väärtustatud ja alatasustatud, tihti vanemas eas naised.

Viimasel ajal on loodud mitmeid mittetulundusühinguid – MTÜ Eesti Omastehooldus ja MTÜ Seenior –, mille eesmärk on ühest küljest küll teadvustada probleemi, kuid teisest küljest pakkuda omastehooldajatele võimalust kodust välja tulla ja suhelda eneseabigrupi põhimõttel, kus jagatakse praktilisi kogemusi.

Ma usun, et kõik, kes seda teadma peavad, teavad, et hoolduskoormuse vähendamiseks saab ka kohalikult omavalitsuselt taotleda tugiisiku või isikliku abistaja teenust, ja tugiisiku teenust osutatakse ka raske või sügava puudega lapse perele. Küll paneb mind natuke muretsema omavalitsuste suutlikkus ja tähelepanu pööramine erinevatele sotsiaalkaitse küsimustele.

Vaadates näiteks eelmise aasta omavalitsuste kulutusi sotsiaalkaitsele, nähtub sealt, et esimese kümne omavalitsuse sotsiaalkaitsekulud inimese kohta aastas olid umbes 4000 krooni, aga viimase kümne kulud umbes 400 krooni ehk vahe on kümnekordne! See on hullumeelne vahe ja näitab omavalitsuste erinevat prioriteetide seadmist.

Tegelikult panevad praegused seadused omaste eest hoolitseja üsna keerulisse seisu: jääd koju puudega lapse või insuldi saanud mehe pärast, ei saa tööle, staaž ei jookse... Millised oleksid riigi konkreetsed sammud nende vanemate toetamiseks?

Kindlasti saab olukorda paremaks muuta. Kui vaadata konkreetseid samme, siis läinud aastal alustati Euroopa Sotsiaalfondi meetme «Töölesaamist toetavad hoolekandemeetmed» toel hooldusteenuse pakkumist rohkem kui 700 inimesele, et nende hooldajatel oleks võimalik tööl käia. Veel sel aastal alustatakse samal eesmärgil lapsehoiuteenuse, tugiisiku ja isikliku abistaja teenuse pakkumist.

Samuti tasub meeles pidada, et raske või sügava puudega lapse vanemale hüvitab riik lapsehoiuteenuse kulusid. Nendel lapsevanematel on tavalisest suurem hoolduskoormus ja suurem vajadus hooldamisest vaba aja järele.

Samas on selge, et lapsehoiuteenus ei kompenseeri puudega lapsele ja tema perele lasteaiakoha puudumist või kooliskäimise võimaluse puudumist. Kuna puudega lastel on teistega võrdsed õigused käia lasteaias ja koolis, siis lapsehoiuteenus on lapsevanema jaoks just täiendav abi puudega lapse kasvatamisel.

Riigi rahaline abi

  • Puuetega inimeste sotsiaaltoetuste seaduse alusel makstakse puudega lapse toetust ja õppetoetust. 16–17 aasta vanused lapsed saavad tööealistele puuetega inimestele mõeldud toetusi.
  • Puudega lapse toetus olenevalt puude raskusastmest on kuus kas 69,04 eurot või 80,55 eurot. Selle aasta juulikuu seisuga oli puudega lapse toetuse saajaid 7700.

Allikas: sotsiaalministeerium

Allikas: 
http://www.tarbija24.ee/597152/pevkur-sotsiaaltoetuste-kaarid-on-hullumeelsed

Lehed

  • « esimene
  • ‹ eelmine
  • …
  • 96
  • 97
  • 98
  • 99
  • 100
  • 101
  • 102
  • 103
  • 104
  • järgmine ›
  • viimane »
  • Omastehooldus meedias
  • EOH uudised
  • Teated
  • Eurocarers uudised
  • MTÜ Eesti Koduabi Selts
  • Telefon: 50 688 22
  • E-mail: info@omastehooldus.eu