Kas Paul Krugmaniga Eesti eduloo üle vaidlema läinud president tegelikult üldse näeb, mis meie riigis toimub, küsib telesaate «Puutepunkt» produtsent Tiina Kangro. Või kas näeb Andrus Ansip? Kristen Michal? Ene Ergma?
Piisas vaid nobelistil Paul Krugmanil riputada netti mitte just salajasi andmeid sisaldav graafik Eesti viimase pooltosina aasta SKT-numbritega, mille paarilauselises saatetekstis sisaldus ka viide, et siinne paljukiidetud edulugu ei pruugi olla päris täiuslik, kui millegipärast tormas meie riigi esimene mees lõrinal talle hambaid näitama.
Nüüd on avalikkuse ees nädalapäevad jagatud, kumb siis puusse pani – kas Krugman või Ilves. Kas Eesti riigist läbivoolav rahavoog, millest pealegi kopsakas tükk on annetus Euroopa Liidust, ikkagi tagab meile ühiskonnana eduka funktsioneerimise, nagu näikse uskuvat Ilves, või on siin õhus probleeme, nagu viitab Krugman.
Kuigi leidus arvukalt osalisi, kes kiirelt Ilvesele takka koogutama ja Krugmani propagandamasina turmtule toel mutta trampima kiirustasid – ühtesid kohustamas arusaadavalt amet, teisi lootus paremale tulevikule ja mõnda kehv iseloom segatuna teadmiste ja maailmapildi puudulikkusega – jääb siiski üles küsimus, kas president, hoolimata Columbia ülikooli graduate-kraadist, tegelikult üldse näeb, mis meie riigis toimub.
Kas Andrus Ansip näeb? Aga Jürgen Ligi, Kristen Michal või mõni teine minister? Kas rahva poolt kõrgemat võimu ellu viima valitud riigikogu liikmed näevad, mis toimub meie inimestega? Kas nad tunnetavad süsteemi tegelikku kvaliteeti? Aduvad, kuidas töötavad päriselus seadused, mida nad ise rahva makstud töötundide raames vastu võtavad ja mida seesama president välja kuulutab? Kas astrofüüsik, akadeemik ja riigikogu juht Ene Ergma näeb, mis toimub?
Astrid (56) tõmbab kulunud tolmumantli üll, haarab sektsioonkapist sinna valmispandud mapi paberitega ja keerab ukse lukku. Poeg on järjekordsest epilepsiahoost välja tulnud ja diivaninurka vajunult unne suikunud. Võib muidugi olla, et kramp kordub, kuid Astrid valvas poja kõrval niikaua, kuni tolle hingamine ühtlaseks ja sügavaks muutus. Esmaabina kasutatav diasepaam on tugevalt rahustav ja enamasti magab poeg hoogu välja mitu tundi.
Selles lootuses kasutab Astrid hetke ja katsub käia omavalitsuse sotsiaaltöötaja jutul. Tal on plaanis kirjutada avaldus toimetulekutoetuse saamiseks. Toetust maksab Eesti riik neile, kelle sissetulek jääb allapoole toimetulekupiiri. Sellise piiri kehtestab riik igaks eelarveaastaks, lähtudes kompetentsete organite poolt meie ühiskonnas ellujäämiseks väljaarvutatud minimaalsetest tarbimiskuludest toidule, riietusele ja muudele kaupadele-teenustele, mis on vältimatud esmavajaduste rahuldamiseks.
Astrid on seda lugenud sotsiaalhoolekande seadusest, mille neljandas peatükis on kirjas ka toetuse taotlemise reeglid ja arvestamise kord. Loogika on selles, et lüüakse kokku leibkonnana koos elavate pereliikmete sissetulekud, millest lahutatakse eluasemekulud, ning kui järele jääb vähem, kui on riiklik miinimum, saabki küsida toetust. Tänavu on riiklik miinimum leibkonna esimese liikme kohta 76,70 eurot, järgnevate kohta 61,36 eurot.
Astrid ja tema 31-aastane, õnnetuse tagajärjel juba kuueteistkümnendat aastat sügava liitpuudega poeg Andres elavad kahekesi. Abikaasa suri üle kümne aasta tagasi. Andres on töövõimetu, kuid tema 255-eurone pension on sedavõrd suur, et liites sinna veel Astridi 19-eurose hooldajatoetuse, jääb neil pärast elektri, kütte ja maamaksu proportsiooni mahaarvamist kahepeale kätte ligikaudu 165 eurot, mis on 25 eurot üle toimetulekupiiri.
Seda teades pole Astrid varem toetust küsima läinudki. Nüüd hiljuti aga selgus, pealegi veel suure skandaali käigus, et tema kui eestkostja ei tohi teovõimetu poja pensionist sentigi enda peale kulutada.
Tuleb kohtule lausa tšekid esitada – kuigi nüüd on seadus muutmisel ja edaspidi piisab vaid omakäelisest kinnitusest, et raha on kulunud poja jaoks. Järelikult – mõtiskleb Astrid – peab nüüd olema ka sotsiaalhoolekande seadus uue perekonnaseadusega kurssi viidud ja tema kui isik, kelle sissetulek on vaid 19 eurot hooldajatoetust, peab kvalifitseeruma toimetulekuabile.
Sest tööle ta ju selle poja kõrvalt, kes vajab hooldamist, järelevalvet ja vahel ka esmaabi ööpäev läbi, ei pääse. Eriti siin maal, kus vahemaad pikad ja puuetega inimestele pole sotsiaalteenuseid ollagi. Ei päevakeskust, ei tugiisikut ega rehabilitatsiooni. Ega ka transpordiraha, et kusagile vabariigi avarustesse neid saama sõita.
Vilkal sammul ongi Astrid vallamajas, kaasas patakas tasutud kommunaalarveid ja muid vajalikke pabereid.
«Ei-ei, kes teile seda rääkis, selle olete nüüd küll ise välja mõelnud,» vangutab sotsiaaltöötaja Astridile pead, kinnitades, et toimetulekutoetuse määramisel arvestatakse endiselt leibkonna ühistesse sissetulekutesse nii puudega inimese pension kui kõik muud perekonnaliikmete tulud. «Sellest ei saa meie üle ega ümber,» kinnitab ta.
Eesti riiki juhivad ülekaalukalt juristid. Meie kaheteistkümnest ministrist on juuraharidusega kuus, nende hulgas sotsiaalhoolekande seaduse mõjualas tegutsev sotsiaalminister ja perekonnaseadust kureeriv justiitsminister. Ka riigikogus on juuraharidusega rahvaesindajate osakaal traditsiooniliselt suur, praeguses koosseisus on juristidiplom taskus neljateistkümnel saadikul. Lisaks neile pool tosinat kraadiga haldusjuhi, mitu sotsiaaltöö magistranti jne.
On kurioosne ja kõnekas, et sama summa, millega Astrid peab toimetulekuabi saamata elama terve kuu – 19 eurot – teenib riigikoguliige ühe tunniga. Kui ma möödunud aastal riigikogulase põhipalga töötundideks (8 tundi päevas) jagasin, sain paar senti üle 19 euro. Sellest aastast palk pisut tõusis ja nüüd saab esinduskogu lihtliige ühes tunnis juba kraadike üle 20 euro. Komisjonide ja fraktsioonide esimehed teenivad iga päev sellele veel kaks ja pool hooldajatasu (ehk 50 eurot päevas) lisaks.
Hooldajaile on see nigel summa jäänud omaaegsest ümmargusest 300 kroonist, mida makstakse siiani ju ka lastetoetusteks. Hooldajatoetuste maksmise andis riik juba mitu aastat tagasi üle omavalitsustele ja nüüd ongi taas hea palli visata: makske siis rohkem või osutage teenuseid, kui inimesed hakkama ei saa. On valdu, kus omaste hooldajaile makstaksegi pisut enam, näiteks 25 eurot, kuid on ka neid, kus makstakse veel vähem või üldse mitte. Toimetulekutoetus on aga riiklik toetus ja selle üle vallad-linnad ise otsustada ei saa.
Kirjutasime sellest vastuolust seaduste vahel ajakirjas Puutepunktid esimest korda tänavu jaanuaris. See info sattus nii parlamentääride, ministrite kui ka presidendi meeskonna töölaudadele. Maikuus saatsime järelpärimise sotsiaalministeeriumisse.
Hoolekande osakonna analüütikult saime pressiosakonna kaudu vastuseks: «Toimetulekutoetuse regulatsioon ei puuduta otseselt eestkoste küsimusi ja eestkoste regulatsioonis ei ole puudutatud toimetulekutoetuse taotlemist. […] Kehtiva sotsiaalhoolekande seaduse kohaselt ei ole sellisel perekonnal õigust toimetulekutoetust saada.»
«Seoses sotsiaalseadustiku kodifitseerimisega oleme analüüsimas toimetulekutoetuse regulatsiooni sotsiaalhoolekande seaduses. Selle tulemusel töötame välja muudatusettepanekud sotsiaalhoolekande seaduse muutmiseks,» lisas analüütik. Äkki siiski – mõtlesin, ja palusin täpsustada, kas see tähendab, et vastuolu kahe seaduse vahel on plaanis kõrvaldada. Vastus kõlas nii: «Võime tõepoolest jõuda ka sellisele seisukohale. Hetkel on seda aga veel liiga vara öelda.»
Mis toimub, seltsimehed?! Nomenklatuur arutleb tõsimeeli, kas poliitkampaaniatele tuleks seada ülempiir või peaks saama raha kulutada lõputult.
Kusagil on meil miljoneid, mida vajadusel jagada dasadele ja masadele. Rein ja Kalev annavad Silverile ja teistele üle sadu tuhandeid sulas ja kõik väidetavalt teavad, olgu kõnesid pealt kuulates või kuulamata, et see on alati nii olnud. Samal ajal sajad ja tuhanded ametnikud, sotsiaaltöötajad, nõustajad ning haldus- ja projektijuhid muudkui töötavad, töötavad ja töötavad.
Tero Taskila saab rahvusliku lennukompanii juhtimise eest, mis toimub sisuliselt samuti maksumaksja rahakotist, 1750 korda rohkem, Eesti Energiat juhtiv Sandor Liive 600 korda rohkem kui Astrid. Astridi töö on ööpäevaringne ja perekonnaseadus kohustab teda hooldama ja katma oma hättasattunud poega kuni surmani.
Hooldajatoetuse saajaid on Eestis üle 17 000. Kümne Taskila palga eest teevad nad oma kodudes vaikides ära töö, mis riiklike hooldusteenuste hinnaskaalal läheks maksma üle saja miljoni euro aastas.
Täna läbib riigikogus kolmandat lugemist perekonnaseaduse muudatus, mis jõustudes kergendab lähisugulastest eestkostjate elu. Neilt võetakse kohustus tõestada kohtule igat pisiostu tšekkidega. Kuid kohustus valetada jääb neile alles.
«Oleme ju tegelikult selle rahaga hakkama saanud. Meil jääb kahepeale kätte 6–8 eurot päevas. Kui vaja midagi suuremat osta, oskame elada ka 2–3 euroga. Aga see, et riik sunnib mind selle kõige juures veel valetama, kohtule valetunnistust andma, kui kinnitan aruande juures allkirjaga, et kogu pension on kulutatud vaid poja peale, kuigi ma elan ja söön sellest rahast ka ise, sest muud mul ju polegi … see ei ole minu meelest enam vabariigi vääriline,» mõtiskleb naine.
On see kõik kokku komöödia, tragöödia? Miks täidavad meie riigijuhid päevi tühiste probleemitsemistega teemal, kas Eesti ikka on piisavalt edukas, kas oleme piisavad tegijad kübersõjas või kuidas me kaugemalt vaadates paistame?
Miks säutsutakse öösel kell kaks kellegi Krugmaniga pilusilmade ja idaeurooplaste keeleoskuse teemal, kui meile, valituile, võiksid korda minna hoopis me oma inimesed? Kas rahvast võõrandunud riigi (või enda?) näo päästmine maailma ees (või hoopis enda ees?) on siis tõesti veel viimane õlekõrs, mille külge klammerduda?
