Jump to navigation

Avaleht

Eesti Omastehooldus

  • Avaleht
  • Ühingust
  • Projektid
  • Üritused
  • Kasulik teada
  • Uudised

Sa oled siin

  1. Avaleht ›
  2. Uudised ›
  3. Uudised ›

Omastehooldus meedias

HOOLDAJATELE KERGEM PÕLI: Ränga koorma all ägavad lähedaste põetajad vajavad puhkamiseks asendajaid

05.03.2019

"13-14 aastat olen olnud kodus puudega lapse hooldaja – aga kuidas ma palka või pensioni hakkan saama? Olen selles mõttes tuleviku pärast täiesti hirmul," rääkis Harjumaa elanik Tiina Tursman, kes pärast ämma ja poja hooldamist taas kooli eesti keelt õpetama läks. Eesti vajab hoolduskindlustust ja õenduskodusid, leiavad arstid ja hooldajad.

"Ämma hooldasin oma pere ja kolme lapse kõrvalt," ütles MTÜ Eesti Omastehooldus üks eestvedajaid Tiina Tursman. "Ja ise käisin veel linnas tööl – väga raske ülesanne! Haiged ju tihti päeval magavad ja öösel on aktiivsed, hooldaja aga seda nendega koos teha ei saa."
Tursmani sõnul võivad hooldajad olla ööpäev läbi magamata.

"Tihti haige aju ei registreeri enam ära, kas ta on süüa saanud või ei. Minu ämm tahtis kogu aeg süüa, kuigi oli väga kõhn ja pisike. Siis ma juba leiutasin viise, kuidas talle tõestada, et ta sai just viis minutit tagasi süüa. Lausa mitu käiku, panin kõik toidutaldrikud lauale ja kirjutasin kellaajad juurde. Kui hiljem keskmine poeg autoavariisse sattus, jäin akadeemia õppejõu töölt päevapealt koju. Nagu juurvili toodi mulle, ta ei keeranud ega pööranud ennast. Pärast avariid diagnoositi sügav puue."

Tursmani sõnul on hooldaja tööde nimekiri lõputu. "Hooldaja teeb vajadusel kõike, on ta siis pereliige, tuttav või sõber," rääkis ta. "Alates mähkmete vahetusest kuni söötmiseni. Palju raha läheb  näiteks lamatiste puhastamisele. Omastehooldaja teeb ära mitte ainult füüsilise hooldamise töö, vaid ka valvab haiget ja on kas või 24 tundi magamata, kui keegi teda ei asenda. Olen ise selle oma lähedaste kõrvalt üle elanud."

Geriaater Kai Saksa sõnul on väga raske ka nendel, kelle lähedasi on tabanud dementsus. "Neil omastel on tõesti väga raske," nentis Saks. "Tean perekonda, kus mitu last elab koos lähedasega, kes füüsiliselt küll toimetab, aga ei saa aru, mida ta teeb. Perekonnal pole raha hooldekodu jaoks, nii et külakorda nad teda aitavad. Mõnikord puuduvad lapsed koolistki, et olla seal valvajaks. Eakas võib kodust ära minna, eksida ja kaduda, kõike võib juhtuda."

Hooldajal ööpäevaringne koormus

Saksa sõnul vajavadki inimesed üldjuhul koduhooldust liikumismurede tõttu. "Kõige põhilisemad on liikumisprobleemid – jalgade-käte liikuvus, nõrkustunne näiteks trauma ja insuldi järel või liigesehaiguse tagajärjel," rääkis geriaater. "Samuti tasakaaluhäired ehk kõik see, mis nõrgendab meie iseseisvat toimetulekut. Kodus ei saada enam hakkama, on oht kukkuda."

Hooldajale võib see tähendada 24-tunnist järelevalvet.

"Nagu mu ema ütles – sellega su elu lõppeski," ütles Tursman.

"Mina aga arvan, et ei lõppenud, vaid raskuste kõrvalt saab ka ise edasi elada. Väga palju sõltub sellestki, kas omastehooldaja või puudega inimene ise oskab näha endas ja kaasinimeses potentsiaalset toetajat või märgatakse ainult selle olukorra negatiivseid pooli. Kui mu poeg Astangu koolis kuulis, et teise sarnase diagnoosiga poisi ema-isa olid loobunud poja  hooldamisest, siis avanesid ka tema silmad. Tänu järjepidevale hoolele ja tööle on poeg küll ratastoolis, kuid saab nüüd argieluga ise hakkama. Alguses tuli tal õppida end ise pöörama, siis istuma tõusma. Siis ise voodist välja ja voodisse, ühest ratastoolist teise – pesutooli. Muidugi, keldrisse trepist alla ja üles ta ei lähe, aga ülejäänud toimingud teeb kõik ära. Kolisid isegi siit koos miniaga omaette elama. Muidugi, kui oleks raha, saaks kusagile selgroo uuringutele sõita. Selgroo diskide operatsioon jäi omal ajal tegemata."

Ka Saks tõdes,  et liikumisvõimetuks jäämine pole ainult eakate mure. "Eakaks loetakse praegu 65-aastaseid ja vanemaid inimesi," ütles ta. "Tegelikult hakkab vananemise muutusi raku tasandil nägema juba kolmekümnendates eluaastates. Individuaalselt vaadates on asi muidugi väga-väga kirju."

Puudub terviklik süsteem

"Ma arvan, et tegu on teemaga, milles me kõige rohkem oleme inimestele võlgu," lausus riigikogu liige Marika Tuus-Laul. "Hoolduskoormuse probleem Eestis on tohutu. Inimest ravitakse aktiivravi haiglas, kus saab operatsiooni järel head ravi, kuid koju tulles võib teda ähvardada janu ja nälg. Ja võib seetõttu teise ilmagi minna. Puudu on järelhoolduse terviklik süsteem – hooldushaiglad, hooldusosakonnad, hooldekodud."

Saksa hinnangul aitaks vananeva ühiskonna tingitud  hooldusvajaduse kasvuga kaasas käia hoolduskindlustus.

"Meile üks lähemaid riike on Saksamaa, kus seda edukalt rakendatakse," rääkis Saks. "Saksamaal on nõnda, et kui inimene sõlmib ravikindlustuslepingu, siis paralleelselt sellega tuleb sõlmida ka hoolduskindlustusleping."

Hooldusvajaduse hindamiseks on sealmaal välja töötatud mitmeastmeline süsteem. "Näiteks saab oma osa välja võtta kas rahas või teenustena," sõnas Saks. "Arst diagnoosib, määrab ravi ja sageli osaleb ka meeskonnatöös."

Selline süsteem lubab eakail haigestumisel rohkem jääda ka oma koju.

"See on väga arusaadav, sest oma kodu on ju kõige kallim ja enamus inimesi tahab sinna jääda," nentis Saks. "Teisest küljest on abi andmine kodus ja kodune põetus ka teatud piirini hooldekodust odavam, rääkimata õendusabist. Maha lähevad üldkulud, sest inimene maksab ise eluasemekulud ja söögi. Haiglate õendusosakondades on personali üldkulu tunduvalt suurem."

Hoolduskindlustuse asutamine on tänuväärne ka Tuus-Lauli sõnul.

"Riik on küll palju panustanud lastega peredele, vanemahüvitis on meil väga rikkalik, tööeas erivajadustega inimesi oleme aidanud, kuid hoolduskoormus on pandud valdavalt laste ja lastelaste peale. On muidugi ka vastupidiseid näiteid, kus vanaema peab hooldama lapselast, sest poeg on töötu, ise haige või lihtsalt vastutustundetu pätt. Pikaajaline hooldussüsteem on meil välja arendamata. Ma arvan, et kõik erakonnad saavad aru, et hoolduskoormuse vähendamine on vajalik. Omal ajal, kui tegime haiguskindlustuse ja töötuskindlustuse, oleks pidanud tegema ka hoolduskindlustuse ja panustama sellessegi raha."

Saksa hinnangul on meie õendusabi tervis üldiselt hea. "Tööd tehakse südamega ja teadmisi on ka, aga üks probleem on personali voolavus," mainis geriaater.

"Hooldajad saavad hea ettevalmistuse nii hooldusvõtete kui psühholoogia osas, aga madalate palkade tõttu parema variandi saabudes kogenumad lahkuvad. Siit tuleb personali nappus. Kolmas probleem on see, et õendushooldus on patsiendile ajaliselt piiratud. Statsionaarses õendusabis saab viibida 60 päeva, samal ajal on keskmise ravijuhu pikkus 20 päeva kandis. Vastasel juhul ei saa raviasutus oma haigekassaga sõlmitud ravilepingu mahtu täis ega selle eest adekvaatselt tasutud. Hooldekodu variant aga on sotsiaalhoolekandeteenus, mis ei paku tervishoiuteenust. Nende personalis pole ametlikult meditsiiniõdesid ette nähtud, rääkimata arstidest. Seetõttu ei saa hooldekodud vastu võtta haigeid, kes vajavad ööpäevaringset järelevalvet, näiteks stoomidega haigeid."

Saksa sõnul vajaks Eesti just püsivat elupaika pakkuvat õendusabi.

Hoolduskulude rahastus ajas seisma jäänud

"Meil on täielikult puudu selline asutus, mida inglise keeles kutsutakse nursing home ehk õenduskodu," ütles Saks. "Õenduskodu teenus on analoogne meie statsionaarse õendusosakonnaga, kuid pakub ka abivajajaile püsivat elupaika. Elatakse nagu hooldekodus, kuid 24-tunnine õe järelevalve on garanteeritud. Meie hooldekodus tuleb koduõde vajadusel kohale kutsuda nagu tavakoduski."

"Meil Eestis on avaliku sektori kulud pikaajalisele hooldusele 0,2% SKT-st, seda juba kümne aasta jooksul," ütles Saks. "OECD riikides keskmiselt on see samal ajal tõusnud 0,9-1,7%-ni SKT-st. Me järjest kaugeneme teistest riikidest, Läti näiteks panustab poole rohkem, 0,4%, ja Leedu koguni ühe protsendi. Mul on väga hea meel, et riik on nüüd algatanud pikaajalise hoolekande arengukava. Ma väga loodan, et algavad arutelud toovad töise kava."

"Mõnikord tõesti isa ja ema ei suudagi seda tööd teha ööpäev läbi," tõdes Tursman. "Kõige esimene abi oleks meile see, kui  saaksime ametliku asendaja ja oma puhkepäevad. Et omastehooldaja saaks ühe öögi magada."

 

Vali toetus vastavalt oma vajadusele!

• Koduteenuste vajalikkust, kus abistaja regulaarselt kodus käib, hindab linnaosa sotsiaalhoolekande osakond. Töötaja aitab puudega inimesi, eakaid ja toimetulekuraskustes lastega peresid kodus toime tulla. Näiteks kütta, toitu valmistada, eluruumi ja riideid korrastada, poes käia ja asju ajada. Sõltuvalt inimese majanduslikust olukorrast pakub linnaosa teenuseid tasu eest või osaliselt või täielikult tasuta, seda otsustab linnaosa sotsiaalhoolekande osakond. Teenus on tasuta, kui selle saaja sissetulek on palga alammäärast väiksem.

• Koduteenuse vajadusest teatab linnaosavalitsuse sotsiaalhoolekande osakonda kas teenuse soovija ise, perearst või taotlejale lähedane isik. Sotsiaalhoolekande osakonna vanemspetsialist lepib taotleja, vajadusel ka tema lähedastega kokku kodukülastuse aja. Kodukülastuse käigus selgitab ta vestluse ning testi abil välja taotleja toimetulekut puudutavad või piiravad asjaolud, olgu selleks siis nt liikumine, hügieenitoimingud, aistingud vm. Kodukülastusel saab abivajaja esitada teenuse saamiseks ka taotluse. Koduteenust pakuvad linnaosade sotsiaalkeskuste või päevakeskuse hooldustöötajad.

• Abivajavatel Tallinna kodanikel on võimalus linnaosade kaudu taotleda ka sotsiaalvalveteenust, mida osutab Meditech OÜ.

• Hooldajatoetus aitab puudega inimesi iseseisvamalt toime tulla – süüa, riidesse panna, liikuda ja suhelda. Tallinn maksab vähemalt 16-aastase raske puudega isiku hooldajale toetuseks 50 eurot kuus ja vähemalt 16-aastase sügava puudega isiku hooldajale 100 eurot kuus. 3-16-aastase keskmise puudega lapse hooldajatoetus on 30 eurot kuus, sama vana raske puudega lapse hooldajatoetus 50 eurot kuus ja sama vana sügava puudega lapse hooldajatoetus 100 eurot kuus.

• Dementsusega eakaid aitab päevahoid ja see on eelkõige mõeldud peredele, kes ei saa vanurit üksi koju jätta. Päevahoius on eakas hooldatud, talle pakutakse mälutreeninguid ja arendavaid tegevusi. Teenust saab kasutada pikemaajaliselt, üksikutel päevadel või tundidel nädalas. Teenuse vajalikkust hindab perearst või psühhiaater.

• Puudega lapse 100-eurost toetust maksab linn kord aastas.

• Toetust saab küsida ka kodu kohandamiseks sügava ja raske puudega inimeste jaoks jpm. Kõigist toetustest saab ülevaate linna kodulehe kaudu.

 

Ise kodus lähedast hooldavate inimeste koormust aitaks leevendada 161 miljonit lisaeurot

Lisaks kodus lähedase hooldamisele või tema hooldekodusse saatmisele peavad kättesaadavad olema ka kodude kohandamine, eakatele ja dementsetele mõeldud päevakeskused, hästi korraldatud koduõendus, sotsiaaltransport või avahooldus.

2016. aastal abistas oma leibkonna liiget umbes 65 000 inimest. Üle 20 tunni nädalas ja enam tegi seda ligi 20 000 inimest. Valitsus soovib luua jätkusuutliku hoolduse tervikliku süsteemi, mis aitaks omastehooldajate koormust vähendada.

"Omastehooldajate koormus on Eestis väga suur, pakutav koduhooldus aga omavalitsuste lõikes väga erinevalt kättesaadav," ütles sotsiaalkomisjoni esimees Helmen Kütt. "Selline olukord ei tohi kindlasti jätkuda ja seetõttu peab sotsiaalne kaitse saama riiklikuks prioriteediks."

Kuna hooldus- ja õendusabiteenuse hinnad on paljudele peredele ülejõukäivad, on tihti ainus väljapääs ühe pereliikme tööst loobumine. See aga võib kaasa tuua paljude perede sissetuleku jätkuva kahanemise ja hooldajate ning hooldatavate elukvaliteedi languse.

Kütt sõnas, et kodu ja hooldekodu vahel peab olema palju  võimalusi, olgu nendeks näiteks kodude kohandamine, eakatele ja dementsetele mõeldud päevakeskused, hästi korraldatud koduõendus, sotsiaaltransport või avahooldus.

"Igaühel peab olema õigus ja võimalus elada oma kodus ja olla abistatud," rääkis Kütt. "Kui aga tervislik seisund muutub ja tekib vajadus hooldekodu teenusele, siis hooldekodu koha peab saama igal juhul. Ka siis, kui koha maksumuseks vajaliku raha puudumisel on lähedaste ainuke valik koju omastehooldajaks jäämine."

Sotsiaalkomisjoni liikme Liina Kersna sõnul on kurb näha, et kohalike omavalitsuste kulud sotsiaalkaitsele on vananeva rahvastiku tingimustes hoopis kahanenud, mitte kasvanud. Näiteks on omavalitsuste osakaal üldhoolduskuludest langenud 2013. aasta 31%-lt 22%-le 2017. aastal.

Lisaks tõi Kersna välja, et selgelt on alaarendatud koduhoolduse teenuseid, kuigi just need peaksid olema prioriteetsed. "Iga inimene tahab eelkõige elada oma kodus ja me peame seda eri koduteenustega toetama nii kaua kui võimalik," ütles Kersna, kelle sõnul on praegu koduteenusel 6400 inimest, kuigi vajadus oleks 20 000 inimesel.

Kava järgi tuleb pikaajalise hoolduse süsteemi loomisel suunata senisest enam avalikku raha kodus elamist toetavate teenuste, kogukonnapõhiste teenuste ja teenusmajade mahtude suurendamisse. Lisaks peavad paranema õendusabi kättesaadavus ja vähenema inimeste omaosalus nii koduteenuste kui ka institutsionaalse hooldusteenuse eest tasumisel.

Valitsus otsustas detsembris, et teenuse omaosaluse katmisel arvestatakse iga hooldaja ning hooldatava vajadusi. Vajaduspõhiste teenuste osutamiseks on avalikest vahenditest vaja lisaraha hinnanguliselt üle 161 miljoni euro, sealhulgas oleks kohalike omavalitsuste panus 20-40%.

Valitsuse kinnitatud jätkusuutliku pikaajalise hoolduse süsteemi loomise ning hoolduskoormuse vähendamise kava koostajate hinnangul võiksid vastavad seadusemuudatused riigikogu täiskogu ette jõuda 2020. aasta esimesel poolel ja esimesed muudatused jõustuda 2021. aastal.

Allikas: 
http://www.pealinn.ee/tagid/koik/hooldajatele-kergem-poli-ranga-koorma-all-agavad-lahedaste-poetajad-n237782

Vabariigi Presidendi kõne Eesti Vabariigi aastapäeva vastuvõtul - Hoiame Eestit!

26.02.2019

Armas Eesti rahvas! Head vabariigi aastapäeva!

Talvel 100 aastat tagasi veeres üle Eesti meie Vabadussõda. 
Langes lund, langes külma lund.
— Miks sääl sõitvad heled tuled,
räitsakad neis nagu suled? —
Vaikis kund, vaikis rõõmus kund.
Kas sa ütlid, autod raudteelt toovad, 
veristetud sõjamehi toovad, 
noorimehi, tütarlapsi?

Henrik Visnapuu luuletus räägib sellest, kuidas linnarahva rõõmus tee, ooperisse või sealt koju, ristus nendega, kelle pidada oli I maailmasõda*.

Langes lund, langes valget lund. 
Hinges heitles mõte visa. 
Sõnatumat hädakisa
kuulas tund, kuulas öine tund. 
Valu astel ooperist läks koju,
valge lume sadaden läks koju,
noorimehi, tütarlapsi.

Kontrastide maailm. Ka 100 aastat tagasi ei olnud Eestimaal ainult sõda. Kas need rõõmsad võtsid hinge? Kas nad võtsid kauaks hinge, seda mida olid just näinud? Eks seegi ole loomulik, et vist väga ei võtnud.

Justkui Vabadussõja mälestuseks on meile 100 aastat hiljem üle pika aja antud jälle üks helgem ja heledam talv. Aga kusagil on ikkagi varjud. Seal varjus on Eesti inimesed, kes peavad toime tulema haigete lähedastega. Koduse kurjuse all kannatavad naised ja lapsed.

Aga on ka noored lauljad, nais- ja meessaatejuhid, kes tunnistavad – internetikurjus on neid nutma ajanud, depressiooni tekitanud, tööga toimetulemist mõjutanud.

Haigused on paratamatud. Abita jäämine elu raskel hetkel ei ole paratamatu. Hoolivas riigis nii ei tehta. Vaidlused on paratamatud. Need ei pea lõppema psüühilise või füüsilise vägivallaga. Märkavas ühiskonnas ei lõppegi. Kriitika on vajalik. Kuidas muidu saada paremaks? Aga alandamine ei ole kriitika. Allapoole vööd alatooniga solvangud mõjuvad alandavalt kõigile naistele, kes tahavad Eesti elus kaasa rääkida. Mul on kahju, et internet on täis emakeelset vägivalda kõigi vastu, kes midagi teevad.
Alguses on segadus, sest maailm meie ümber muutub. See ajab vihale. Siis tuleb sõim. Kunagi oli see pigem anonüümne. Nüüd esitatud sotsiaalmeedias uhkelt oma näo ja nime alt, aga ka libakontode poolt paljundatuna, aitamaks veelgi meil iseendid, omaenda ühiskonda, lõhki rebida. Pidev avalik sõim ja kujundlik vägivald lõhuvad kiiresti barjääri, mis takistab meil ligimese vastu kätt tõstmast. Kindlasti ei saa meie ühiskond ka päriselus niimoodi turvalisemaks. Vihastest sõnadest võib sündida ühiskonda vapustavaid tegusid. Igapäevane vägivald ju ei vapusta, paraku – kuigi on endiselt olemas ega näita kahanemise märke. 
Kahju on. Me peaks kõnelema neist, kellel on paratamatult raske, mitte looma juurde neid, kellel on raske, kuigi võiks olla kerge. Haigused, õnnetused ja nende tagajärgedega tegelemine on paratamatus. Aga see, et me neid, kelle kogu elu on võitlus, piisavalt aidata ei taha, ei ole paratamatu. 
Meid kõiki, ka neid, kelle rahuolematus väljendub kurjusena, ühendab tegelikult üks ja seesama soov – luua riik, kus meil kõigil on hea elada. Heaoluriik selle sisulises tähenduses. 
Nii palju on veel saavutamata. Kuuldes abita jäänute võitlustest, peame alatihti endalt küsima – kas need väärtused, mida me sõnades toetame, on ikka meile olulised ka siis, kui väärtuspõhine käitumine on ühiskonnale kulukas? 
Valimisprogrammides ja -debattides ei puudu inimese väärikuse kaitsmisega seotud teemad. Need ei puudunud ka neli aastat tagasi. Lihtsalt – hiljem, pärast valimisi, see kuidagi nii tähtis enam ei olnud. 
Kõigile tasuta teenuste ja universaalsete toetuste pakkujana on Eesti ka jõukate riikide hulgas esirinnas, ometi lisandub sedalaadi pakkumisi iga valimistsükliga. Neid lubadusi peale valimisi täitmata jätta ei saa, liiga nähtavalt piinlik oleks. Neist hiljem loobuda saab ainult väga tõsise majanduskriisi sunnil, millest me keegi arvatavasti ei unista.
Kõigile kõike tasuta anda pole ühelegi riigile jõukohane. Ometi kulub meil just selleks üha rohkem raha. On oht, et ka seekord ei hakata peale valimisi esmajärjekorras kõnelema omastehooldusest, väärkoheldud laste aitamisest, puuetega laste tugisüsteemist, autismispektri inimeste toimetulekust, väärika ja võimaluste piires õnneliku eluloojangu pakkumisest. 
Peale valimisi oleme tavaliselt kiiresti unustanud, et paljudes vallavalitsustes puudub ikka veel kas tahe või tarkus mõista – omavalitsusel on kohustus seista eelkõige oma inimeste inimväärikuse eest. Sõnades küll soovime peredele pakkuda tugisüsteemi, mis ei halvaks kogu ülejäänud elu, kui keegi kodus vajab pidevat abi, aga tegelikult teeme ikka veel väga vähe. 
Täna on siin saalis kutsutute hulgas omastehooldajaid, lastemajade töötajaid, autistide abilisi, puudega laste kasvatajaid ja õpetajaid, sotsiaaltöötajaid ja noorsootöötajaid, naiste varjupaikade pidajaid – palju neid, kes tahaks, et nende mured ei oleks ühiskonnas kogu aeg tagaplaanil. Jah, ka tagaplaanil toimub iga päev ja üha enam positiivset, sest eks tõusulaine tõstab kõiki paate. Aga nende oma isegi mitte võrdselt, vaid pigem tõesti siis, kui ilusama elu kõrvalt mahti saab. 
Kallid poliitikud, vaadake oma nelja aasta tagustesse programmidesse. Ja siis vaadake täna nende inimeste silmadesse, kes mõistmatust ja hoolimatust trotsides neis rasketes valdkondades päriselt asju ära teevad. Ilusaid asju on kahju tegemata jätta, aga inimeste päris muredega tegelemata jätmisele ei ole lihtsalt õigustust. Igaühel on ainult üks elu ja me kõigi päevad mööduvad ühesuguse kiirusega. Me kõigi päevad on ühesuguse väärtusega. 
Eelarveraha taha see asi ei jää, sest meie majandus kasvab praegu päris kiiresti. Ettevõtjad tulevad toime ja kohanevad isegi üllatavalt hästi kasvust endast tulenevate muutustega, nagu tööjõupuudus ja kasvav palk. 
Kuna pooled palgasaajad teenivad juba üle 1000 euro, siis on selge – Eesti majanduse edendamiseks ei piisa enam areneva riigi abc-st: soodsad maksud, tark rahvas, kes siiski moodustab päris odava tööjõu, asukoht mõnes suures vabakaubanduspiirkonnas. 
Ettevõtluskeskkond on endiselt oluline ja vabad kaubandussuhted maailmaga samuti. Aga kodus on meil vaja toimetada palju nutikamalt – enam ei tulda meie õuele tehaseid ehitama. Selleks on maailmas hulga odavamaid paiku. Lisaks on tööstusettevõtete rajamise nõuded, mida Eesti rahvas esitab, väga kõrged. 
Meie ettevõtjad – nii idufirmad kui ka mujale tehaseid rajavad klassikalised tootvad ettevõtted – näitavad, et väikest majandust saab teha suuremaks. Meie ettevõtjate ideed annavad järjest enam tööd inimestele mujal maailmas.
Selleks, et meie globaalse vaatega kotkad päriselt minema ei lendaks, tuleb teha kõva kodust taustatööd. Luua hoolivat ja hubast ühiskonda, mille sarnast vähe riike maailmas suudaks pakkuda. Toetavat, mitte kurja riiki. 
Kurje riike on maailmas küll. Neil kellelgi pole õnnestunud teha seda, mida meil, kallis Eesti rahvas. 
27 aastat on Eesti olnud väga kiire ja omanäolise majandusarenguga riik. Meie arengu aluseks on avatus maailmale, uutele mõtetele, valmisolek osaleda rahvusvahelises koostöös ja oskus seista oma vajaduste eest, mõistes samal ajal ka teiste muresid. 
Eestil jätkub jaksu järjekindlalt seista teiste murede eest. Näiteks Gruusia ja Ukraina tegid 90ndatel ridamisi valesid valikuid, eelkõige alahinnates õigusriigi tähtsust arengu võimaldajana. Siiski pole mõtet öelda, et ise tegite. Iga rahvas väärib paremat. Lisaks tähendab nende, täna Venemaa poolt minevikku aheldatud rahvaste, hoidmine rahvusvahelistes aruteludes meie enda julgeoleku jätkuvat kindlustamist. 
Kõik meie partnerid ja NATO liitlased on varasemast enam keskendunud meie kollektiivsele kaitsevõimele. Tugevamaks peavad saama Euroopa riikide armeed, tugevamaks arenema NATO ja Euroopa Liidu kaitsekoostöö – ja tugevamaks kasvama meie meel, et selle vältimatu kuluga leppida.
Muidugi oleks palju parem, kui Euroopa riigid saaksid hoopis leppida kokku, et kõik panustavad selle 2% SKTst näiteks rohemajandusse, mitte roheliste masinate valmisoleku tagamisse. Aga me ei saa. Me peame arvestama, et alati on riike, kes ei otsi rahuliku kooseksisteerimise teed. Jah, sõnades nad seda teevad. Aga nende meetod on lihtne – tugevam võtab kõik. 
Eesti tundub maailmas palju suurem kui 1,3 miljonit inimest. Eesti sõdurid valvavad rahu Malis, toetavad kohalike julgeoleku tagamist väljaõppe- ja sõjaväepolitseimissioonidega Iraagis ja Afganistanis. See ohtlik töö, mida Eesti mehed ja naised missioonidel teevad, on hindamatu väärtusega.
Kuid kodust kaugel tehakse Eestit suuremaks mitte ainult relvaga. Tehakse ka sõnaga, kohtumiste, koridorivestluste, teiste rahvaste aitamisega humanitaarkoostöö kaudu. Eesti diplomaadid näevad vaeva selleks, et meie rahvusvaheliste suhete arendamiseks meie lugu jutustada. Seda tehakse üsna piiratud vahenditega. Tehakse suurtel rahvusvahelistel kogunemistel une- ja söögiaja arvelt, sest meid on nii vähe. ÜRO julgeolekunõukogu kampaania on Eestile toonud nähtavust, sõpru – aidanud leida samameelseid riike sealgi, kus poleks osanud otsida. 
Meie tuntus maailmas on hüppeliselt kasvanud. Eestist on saanud tuntud lugu. See on riik, mis on rakendanud avalikus elus innovaatilisi lahendusi nagu ei keegi teine, loonud suurepärase ärikeskkonna, mis toodab ükssarvikuid; rajanud haridussüsteemi, mis toidab ükssarvikuid. Eesti lugu on täna paljudele eeskujuks ja lootuste allikaks. 
Muidugi ei oleks meie diplomaatidel seda lugu rääkida võimalik, kui kogu Eesti poleks 30 aastat seda lugu üheskoos loonud. See on meie lugu, kallid Eesti inimesed – ja ta kõlab uhkelt ning meeldejäävalt. 
See lugu on ühtaegu nii meie julgeoleku kui ka jõukuse allikaks. Positiivne tuntus on oluline julgeolekut kasvatav mõõde. Kahjuks sõltub riikide ja rahvaste reaktsioon halbadele asjadele alati väga palju sellest, kuivõrd lähedal nad tunnevad ennast olevat hättasattunuile. Sõpra tuntakse hädas. Aga sõprust looma hakata tuleb siis, kui kõik on hästi. Siis on selleks aega ja jõudu. 
Eesti ettevõtjadki on hakanud järjest julgemalt vaatama maailma kaugetesse nurkadesse. Näeme, et Eesti lugu tõesti toetab Eesti ettevõtjaid. Iga kusagil kaugel sõlmitud leping e-teenuste arendamiseks või puitmajade tootmiseks tähendab Eesti ettevõtjatele kasvu, mille sarnast kodus tehes ja tootes on aina keerulisem saavutada. Meil ju napib töökäsi ja üha suurem osa maailmaturust on meist endist madalama ostujõuga. 
Iga sellist lepingut saab ettevõtja palju lihtsamini sõlmida, kui tema kodumaal on positiivne, ettevõtte enda usaldusväärsust toetav lugu. Eesti loo suurus isegi ehmatab vahel – oleme me siis tegelikult ka nii head? Kuid maailmas lahtiste silmadega ringi vaadates tuleb tunnistada – jah, oleme küll. 
Vabadussõjaga loodud unistuse oleme lõpuks ometi teoks teinud. Eesti rahvas on langenute ohvrit meeles pidanud ja nende loodule tugeva riigi ehitanud. Meie riik ei ole enam vaene. Meie riik ei ole enam üksi. Me oleme osa iseseisvate riikide omavaheliste suhete ja kokkulepete mustrist, sellesse mustrisse ühtaegu sobituv ja samas eristuv, väljapaistev. 
Just niisugune koht maailmas kaitseb meid ja meie tulevikku. See koht on välja teenitud asjaliku tööga Euroopa Liidus, NATOs, ÜROs. Oleme viimastel aastatel näinud, kuidas mõni riik on suutnud räpakalt toimides muuta oluliselt kehvemaks oma riigi kohta rahvusvaheliste suhete mustris. Jätkugu meil poliitilist vaistu edaspidigi mõista, et oma huve saame parimal moel kaitsta laua ääres, mitte tagantselja kinni lajatatud ukse taga. 100 aastat tagasi, Vabadussõja keerises, olime valdavalt justnimelt uste taga, kust oli vaja sisse pääseda. Päriselt see meil enne II maailmasõda ei õnnestunudki. Vabadussõja me küll võitsime oma toonaste liitlaste toel, aga nende toetus polnud sel ajal süsteemne ega järjekindel. 
Oma iseseisvuse kaotasime suurte riikide hoolimatusest. Iseseisvuse taastamise järel algas tee ukse tagant laua taha uuesti otsast peale. Selle tee algus oli raske, kuigi tollal elegantses valges ülikonnas ja enesekindla naeratusega meie ees käinud Lennart Meri seda välja ei näidanud. Näilise kergusega avas uksi see mees, kelle sünnist möödub tänavu 90 aastat. 
Täna oleme me rohkem laua taga kui iial varem. Meie üle ei räägita läbi, meie räägime läbi. 
Sel talvel on kõik Eesti erakonnad meile esitanud oma mõtted Eesti tulevikust. See on olnud oluline arutelu, mille tulemus tänu meie valimissüsteemile on parimate ideede omavahelises võitluses sündiv kokkulepe. Keegi ei saa siin riigis kunagi üksi otsustada ja see on hea. Üks ideoloogia, üks vaade – isegi kui tundub hetkel eriti õige – on alati liiga kitsas selleks, et vastu seista ajaloo poolt ette veeretatavatele muutustele meid ümbritsevas maailmas. 
Meid kõiki ühendab unistus paremast Eestist. Meil kõigil on häid mõtteid, kuidas seda saavutada. Ja kuigi vahel tundub, et poliitikud sugugi nii häid mõtteid ei mõtle, tuleb siiski igaühel üles leida need, kes kõige enam meie ootustele vastavad. Kui hääl jääb üldse andmata, siis pole teie unistusi kohe kindlasti meie järgmise valitsuse koalitsioonileppes. 
Mul on ettevaatlikult hea meel, et sotsiaalküsimustele on debattides pühendatud päris palju aega. Mul on sama hea meel – ja ikka ka samamoodi ettevaatlikult – et tänavu, eesti keele aastal, on lõpuks ometi kujunemas ühine arvamus eesti kooli tuleviku küsimuses. On küll erimeelsusi, kuidas seda saavutada, aga valdav osa meie erakonnist tahavad, et Eestis oleks edaspidi üks, eestikeelne kool, mis ei jagaks enam meie inimesi kahte kogukonda. Meie venekeelne kogukond on selleks muudatuseks samuti järjest rohkem valmis. Kuid soovist plaanini on pikk ja keeruline rada minna. See on muuhulgas ka üsna kulukas teekond. Aga minemata ei saa me jätta, sest see on teekond Eesti iseseisvuse, keele ja kultuuri kaitseks ja kõigile Eesti inimestele võrdsete võimaluste loomiseks.
Mul on ka väga hea meel, et pea kõik Eesti erakonnad on mõistnud – piisava koduse toeta on keeruline jätkata edukat konkureerimist rahvusvahelises teaduskonkurentsis. 
Praegu on töine, tulevikku vaatav aeg. Ma loodan, et rahaliste võimaluste ja antud lubaduste tasakaalustamise tunnil – ja see tund tuleb eredas märtsipäikeses, mil valimiste võitja hakkab kokku panema uut valitsust – saaks tõrjutud needki varjud, mis täna ei lase Eestil veel olla päriselt meie unistuste riik. 
Täna on meie armsa Eesti sünnipäev. See on päev, mis kuulub meile kõigile ja seob kokku, ühiseks tervikuks, kalliteks kaaskondseteks kõik, kelle hinge see päev puudutab. Kandku see ühtekuulumise tunne meid läbi peatse kevade, läbi keeruliste valikute ja läbirääkimiste, et järgmised neli aastat tooks tõelise muutuse ka nende jaoks, kes ise sammu pidada ei jaksa. Et seda ühtekuulumise tunnet jätkuks ka argipäevadesse!
On olnud helge ja päikseline talv, külm nagu Vabadussõja aegu. Kliima soojenemine on sellised talved meilt peaaegu ära võtnud. Ei ole üldse kindel, kas saame need tagasi siiski, kui oma ikka veel maailma keskmisest saastavama majandamise jäljed ära pühime. Aga pühkima me peame. Teist maakera pole kellelegi antud. 
Lihtsalt – tahaks, et igal järgmisel talvelgi, nii kaugele kui mõte ulatab, saaksid Eesti lapsed jätta väikesi enesekindlaid ja rõõmsaid jäljeridu puhtale valgele lumele. 
Hoiame Eestit!

Allikas: 
https://president.ee/et/ametitegevus/koned/14992-vabariigi-president-eesti-vabariigi-aastapaeeva-vastuvotul-estonia-teatri-ja-kontserdimajas-24-veebruaril-2019/index.html

Uku Kuudi lesk Kertu: „Mida teha, kui haigus on kõik võtnud?“

08.01.2019

Helilooja Uku Kuudi lesk Kertu avastas pärast mehe surma, et aastaid meest hooldades on ta kaotanud oskuse üksi hakkama saada.

Aasta alguses täitis Kertu ­Silla-Kuut (47) tuludeklaratsiooni. Varasematel aastatel esitasid nad abikaasa Ukuga ühisdeklaratsiooni, kuid pärast Uku surma 2017. aasta sügisel pidi Kertu selle üksi esitama. Uku jättis talle kõik juhtnöörid, kuhu ja millal arveid maksta. Maksuameti kalkulaator näitas, et Kertu teenis mullu null eurot tulu. Naine arvas, et midagi on valesti ning küsis omavalitsusest, kuidas selline asi võimalik on. Ta ju tegi rasket tööd, hooldas abikaasat ning sai kohalikult omavalitsuselt 70 eurot kuus hooldaja tasu. „Jah, nii see on, tulu teil pole,“ vastati talle.

„Kas ma pole siis midagi teeninud kõik need aastad? Tööstaaži polegi? Pensionifondi ei kogunenud midagi?“ imestas Kertu, kes oli kümme aastat ööpäev ringi liikumisvõimetut meest hooldanud.

Loe edasi tasulist artiklit.

Allikas: 
https://ekspress.delfi.ee/elu/uku-kuudi-lesk-kertu-mida-teha-kui-haigus-on-koik-votnud?id=84809789

Lehed

  • « esimene
  • ‹ eelmine
  • 1
  • 2
  • 3
  • 4
  • 5
  • 6
  • 7
  • 8
  • 9
  • …
  • järgmine ›
  • viimane »
  • Omastehooldus meedias
  • EOH uudised
  • Teated
  • Eurocarers uudised
  • MTÜ Eesti Koduabi Selts
  • Telefon: 50 688 22
  • E-mail: info@omastehooldus.eu