"Ämma hooldasin oma pere ja kolme lapse kõrvalt," ütles MTÜ Eesti Omastehooldus üks eestvedajaid Tiina Tursman. "Ja ise käisin veel linnas tööl – väga raske ülesanne! Haiged ju tihti päeval magavad ja öösel on aktiivsed, hooldaja aga seda nendega koos teha ei saa."
Tursmani sõnul võivad hooldajad olla ööpäev läbi magamata.

"Tihti haige aju ei registreeri enam ära, kas ta on süüa saanud või ei. Minu ämm tahtis kogu aeg süüa, kuigi oli väga kõhn ja pisike. Siis ma juba leiutasin viise, kuidas talle tõestada, et ta sai just viis minutit tagasi süüa. Lausa mitu käiku, panin kõik toidutaldrikud lauale ja kirjutasin kellaajad juurde. Kui hiljem keskmine poeg autoavariisse sattus, jäin akadeemia õppejõu töölt päevapealt koju. Nagu juurvili toodi mulle, ta ei keeranud ega pööranud ennast. Pärast avariid diagnoositi sügav puue."

Tursmani sõnul on hooldaja tööde nimekiri lõputu. "Hooldaja teeb vajadusel kõike, on ta siis pereliige, tuttav või sõber," rääkis ta. "Alates mähkmete vahetusest kuni söötmiseni. Palju raha läheb  näiteks lamatiste puhastamisele. Omastehooldaja teeb ära mitte ainult füüsilise hooldamise töö, vaid ka valvab haiget ja on kas või 24 tundi magamata, kui keegi teda ei asenda. Olen ise selle oma lähedaste kõrvalt üle elanud."

Geriaater Kai Saksa sõnul on väga raske ka nendel, kelle lähedasi on tabanud dementsus. "Neil omastel on tõesti väga raske," nentis Saks. "Tean perekonda, kus mitu last elab koos lähedasega, kes füüsiliselt küll toimetab, aga ei saa aru, mida ta teeb. Perekonnal pole raha hooldekodu jaoks, nii et külakorda nad teda aitavad. Mõnikord puuduvad lapsed koolistki, et olla seal valvajaks. Eakas võib kodust ära minna, eksida ja kaduda, kõike võib juhtuda."

Hooldajal ööpäevaringne koormus

Saksa sõnul vajavadki inimesed üldjuhul koduhooldust liikumismurede tõttu. "Kõige põhilisemad on liikumisprobleemid – jalgade-käte liikuvus, nõrkustunne näiteks trauma ja insuldi järel või liigesehaiguse tagajärjel," rääkis geriaater. "Samuti tasakaaluhäired ehk kõik see, mis nõrgendab meie iseseisvat toimetulekut. Kodus ei saada enam hakkama, on oht kukkuda."

Hooldajale võib see tähendada 24-tunnist järelevalvet.

"Nagu mu ema ütles – sellega su elu lõppeski," ütles Tursman.

"Mina aga arvan, et ei lõppenud, vaid raskuste kõrvalt saab ka ise edasi elada. Väga palju sõltub sellestki, kas omastehooldaja või puudega inimene ise oskab näha endas ja kaasinimeses potentsiaalset toetajat või märgatakse ainult selle olukorra negatiivseid pooli. Kui mu poeg Astangu koolis kuulis, et teise sarnase diagnoosiga poisi ema-isa olid loobunud poja  hooldamisest, siis avanesid ka tema silmad. Tänu järjepidevale hoolele ja tööle on poeg küll ratastoolis, kuid saab nüüd argieluga ise hakkama. Alguses tuli tal õppida end ise pöörama, siis istuma tõusma. Siis ise voodist välja ja voodisse, ühest ratastoolist teise – pesutooli. Muidugi, keldrisse trepist alla ja üles ta ei lähe, aga ülejäänud toimingud teeb kõik ära. Kolisid isegi siit koos miniaga omaette elama. Muidugi, kui oleks raha, saaks kusagile selgroo uuringutele sõita. Selgroo diskide operatsioon jäi omal ajal tegemata."

Ka Saks tõdes,  et liikumisvõimetuks jäämine pole ainult eakate mure. "Eakaks loetakse praegu 65-aastaseid ja vanemaid inimesi," ütles ta. "Tegelikult hakkab vananemise muutusi raku tasandil nägema juba kolmekümnendates eluaastates. Individuaalselt vaadates on asi muidugi väga-väga kirju."

Puudub terviklik süsteem

"Ma arvan, et tegu on teemaga, milles me kõige rohkem oleme inimestele võlgu," lausus riigikogu liige Marika Tuus-Laul. "Hoolduskoormuse probleem Eestis on tohutu. Inimest ravitakse aktiivravi haiglas, kus saab operatsiooni järel head ravi, kuid koju tulles võib teda ähvardada janu ja nälg. Ja võib seetõttu teise ilmagi minna. Puudu on järelhoolduse terviklik süsteem – hooldushaiglad, hooldusosakonnad, hooldekodud."

Saksa hinnangul aitaks vananeva ühiskonna tingitud  hooldusvajaduse kasvuga kaasas käia hoolduskindlustus.

"Meile üks lähemaid riike on Saksamaa, kus seda edukalt rakendatakse," rääkis Saks. "Saksamaal on nõnda, et kui inimene sõlmib ravikindlustuslepingu, siis paralleelselt sellega tuleb sõlmida ka hoolduskindlustusleping."

Hooldusvajaduse hindamiseks on sealmaal välja töötatud mitmeastmeline süsteem. "Näiteks saab oma osa välja võtta kas rahas või teenustena," sõnas Saks. "Arst diagnoosib, määrab ravi ja sageli osaleb ka meeskonnatöös."

Selline süsteem lubab eakail haigestumisel rohkem jääda ka oma koju.

"See on väga arusaadav, sest oma kodu on ju kõige kallim ja enamus inimesi tahab sinna jääda," nentis Saks. "Teisest küljest on abi andmine kodus ja kodune põetus ka teatud piirini hooldekodust odavam, rääkimata õendusabist. Maha lähevad üldkulud, sest inimene maksab ise eluasemekulud ja söögi. Haiglate õendusosakondades on personali üldkulu tunduvalt suurem."

Hoolduskindlustuse asutamine on tänuväärne ka Tuus-Lauli sõnul.

"Riik on küll palju panustanud lastega peredele, vanemahüvitis on meil väga rikkalik, tööeas erivajadustega inimesi oleme aidanud, kuid hoolduskoormus on pandud valdavalt laste ja lastelaste peale. On muidugi ka vastupidiseid näiteid, kus vanaema peab hooldama lapselast, sest poeg on töötu, ise haige või lihtsalt vastutustundetu pätt. Pikaajaline hooldussüsteem on meil välja arendamata. Ma arvan, et kõik erakonnad saavad aru, et hoolduskoormuse vähendamine on vajalik. Omal ajal, kui tegime haiguskindlustuse ja töötuskindlustuse, oleks pidanud tegema ka hoolduskindlustuse ja panustama sellessegi raha."

Saksa hinnangul on meie õendusabi tervis üldiselt hea. "Tööd tehakse südamega ja teadmisi on ka, aga üks probleem on personali voolavus," mainis geriaater.

"Hooldajad saavad hea ettevalmistuse nii hooldusvõtete kui psühholoogia osas, aga madalate palkade tõttu parema variandi saabudes kogenumad lahkuvad. Siit tuleb personali nappus. Kolmas probleem on see, et õendushooldus on patsiendile ajaliselt piiratud. Statsionaarses õendusabis saab viibida 60 päeva, samal ajal on keskmise ravijuhu pikkus 20 päeva kandis. Vastasel juhul ei saa raviasutus oma haigekassaga sõlmitud ravilepingu mahtu täis ega selle eest adekvaatselt tasutud. Hooldekodu variant aga on sotsiaalhoolekandeteenus, mis ei paku tervishoiuteenust. Nende personalis pole ametlikult meditsiiniõdesid ette nähtud, rääkimata arstidest. Seetõttu ei saa hooldekodud vastu võtta haigeid, kes vajavad ööpäevaringset järelevalvet, näiteks stoomidega haigeid."

Saksa sõnul vajaks Eesti just püsivat elupaika pakkuvat õendusabi.

Hoolduskulude rahastus ajas seisma jäänud

"Meil on täielikult puudu selline asutus, mida inglise keeles kutsutakse nursing home ehk õenduskodu," ütles Saks. "Õenduskodu teenus on analoogne meie statsionaarse õendusosakonnaga, kuid pakub ka abivajajaile püsivat elupaika. Elatakse nagu hooldekodus, kuid 24-tunnine õe järelevalve on garanteeritud. Meie hooldekodus tuleb koduõde vajadusel kohale kutsuda nagu tavakoduski."

"Meil Eestis on avaliku sektori kulud pikaajalisele hooldusele 0,2% SKT-st, seda juba kümne aasta jooksul," ütles Saks. "OECD riikides keskmiselt on see samal ajal tõusnud 0,9-1,7%-ni SKT-st. Me järjest kaugeneme teistest riikidest, Läti näiteks panustab poole rohkem, 0,4%, ja Leedu koguni ühe protsendi. Mul on väga hea meel, et riik on nüüd algatanud pikaajalise hoolekande arengukava. Ma väga loodan, et algavad arutelud toovad töise kava."

"Mõnikord tõesti isa ja ema ei suudagi seda tööd teha ööpäev läbi," tõdes Tursman. "Kõige esimene abi oleks meile see, kui  saaksime ametliku asendaja ja oma puhkepäevad. Et omastehooldaja saaks ühe öögi magada."

Vali toetus vastavalt oma vajadusele!

• Koduteenuste vajalikkust, kus abistaja regulaarselt kodus käib, hindab linnaosa sotsiaalhoolekande osakond. Töötaja aitab puudega inimesi, eakaid ja toimetulekuraskustes lastega peresid kodus toime tulla. Näiteks kütta, toitu valmistada, eluruumi ja riideid korrastada, poes käia ja asju ajada. Sõltuvalt inimese majanduslikust olukorrast pakub linnaosa teenuseid tasu eest või osaliselt või täielikult tasuta, seda otsustab linnaosa sotsiaalhoolekande osakond. Teenus on tasuta, kui selle saaja sissetulek on palga alammäärast väiksem.

• Koduteenuse vajadusest teatab linnaosavalitsuse sotsiaalhoolekande osakonda kas teenuse soovija ise, perearst või taotlejale lähedane isik. Sotsiaalhoolekande osakonna vanemspetsialist lepib taotleja, vajadusel ka tema lähedastega kokku kodukülastuse aja. Kodukülastuse käigus selgitab ta vestluse ning testi abil välja taotleja toimetulekut puudutavad või piiravad asjaolud, olgu selleks siis nt liikumine, hügieenitoimingud, aistingud vm. Kodukülastusel saab abivajaja esitada teenuse saamiseks ka taotluse. Koduteenust pakuvad linnaosade sotsiaalkeskuste või päevakeskuse hooldustöötajad.

• Abivajavatel Tallinna kodanikel on võimalus linnaosade kaudu taotleda ka sotsiaalvalveteenust, mida osutab Meditech OÜ.

• Hooldajatoetus aitab puudega inimesi iseseisvamalt toime tulla – süüa, riidesse panna, liikuda ja suhelda. Tallinn maksab vähemalt 16-aastase raske puudega isiku hooldajale toetuseks 50 eurot kuus ja vähemalt 16-aastase sügava puudega isiku hooldajale 100 eurot kuus. 3-16-aastase keskmise puudega lapse hooldajatoetus on 30 eurot kuus, sama vana raske puudega lapse hooldajatoetus 50 eurot kuus ja sama vana sügava puudega lapse hooldajatoetus 100 eurot kuus.

• Dementsusega eakaid aitab päevahoid ja see on eelkõige mõeldud peredele, kes ei saa vanurit üksi koju jätta. Päevahoius on eakas hooldatud, talle pakutakse mälutreeninguid ja arendavaid tegevusi. Teenust saab kasutada pikemaajaliselt, üksikutel päevadel või tundidel nädalas. Teenuse vajalikkust hindab perearst või psühhiaater.

• Puudega lapse 100-eurost toetust maksab linn kord aastas.

• Toetust saab küsida ka kodu kohandamiseks sügava ja raske puudega inimeste jaoks jpm. Kõigist toetustest saab ülevaate linna kodulehe kaudu.

Ise kodus lähedast hooldavate inimeste koormust aitaks leevendada 161 miljonit lisaeurot

Lisaks kodus lähedase hooldamisele või tema hooldekodusse saatmisele peavad kättesaadavad olema ka kodude kohandamine, eakatele ja dementsetele mõeldud päevakeskused, hästi korraldatud koduõendus, sotsiaaltransport või avahooldus.

2016. aastal abistas oma leibkonna liiget umbes 65 000 inimest. Üle 20 tunni nädalas ja enam tegi seda ligi 20 000 inimest. Valitsus soovib luua jätkusuutliku hoolduse tervikliku süsteemi, mis aitaks omastehooldajate koormust vähendada.

"Omastehooldajate koormus on Eestis väga suur, pakutav koduhooldus aga omavalitsuste lõikes väga erinevalt kättesaadav," ütles sotsiaalkomisjoni esimees Helmen Kütt. "Selline olukord ei tohi kindlasti jätkuda ja seetõttu peab sotsiaalne kaitse saama riiklikuks prioriteediks."

Kuna hooldus- ja õendusabiteenuse hinnad on paljudele peredele ülejõukäivad, on tihti ainus väljapääs ühe pereliikme tööst loobumine. See aga võib kaasa tuua paljude perede sissetuleku jätkuva kahanemise ja hooldajate ning hooldatavate elukvaliteedi languse.

Kütt sõnas, et kodu ja hooldekodu vahel peab olema palju  võimalusi, olgu nendeks näiteks kodude kohandamine, eakatele ja dementsetele mõeldud päevakeskused, hästi korraldatud koduõendus, sotsiaaltransport või avahooldus.

"Igaühel peab olema õigus ja võimalus elada oma kodus ja olla abistatud," rääkis Kütt. "Kui aga tervislik seisund muutub ja tekib vajadus hooldekodu teenusele, siis hooldekodu koha peab saama igal juhul. Ka siis, kui koha maksumuseks vajaliku raha puudumisel on lähedaste ainuke valik koju omastehooldajaks jäämine."

Sotsiaalkomisjoni liikme Liina Kersna sõnul on kurb näha, et kohalike omavalitsuste kulud sotsiaalkaitsele on vananeva rahvastiku tingimustes hoopis kahanenud, mitte kasvanud. Näiteks on omavalitsuste osakaal üldhoolduskuludest langenud 2013. aasta 31%-lt 22%-le 2017. aastal.

Lisaks tõi Kersna välja, et selgelt on alaarendatud koduhoolduse teenuseid, kuigi just need peaksid olema prioriteetsed. "Iga inimene tahab eelkõige elada oma kodus ja me peame seda eri koduteenustega toetama nii kaua kui võimalik," ütles Kersna, kelle sõnul on praegu koduteenusel 6400 inimest, kuigi vajadus oleks 20 000 inimesel.

Kava järgi tuleb pikaajalise hoolduse süsteemi loomisel suunata senisest enam avalikku raha kodus elamist toetavate teenuste, kogukonnapõhiste teenuste ja teenusmajade mahtude suurendamisse. Lisaks peavad paranema õendusabi kättesaadavus ja vähenema inimeste omaosalus nii koduteenuste kui ka institutsionaalse hooldusteenuse eest tasumisel.

Valitsus otsustas detsembris, et teenuse omaosaluse katmisel arvestatakse iga hooldaja ning hooldatava vajadusi. Vajaduspõhiste teenuste osutamiseks on avalikest vahenditest vaja lisaraha hinnanguliselt üle 161 miljoni euro, sealhulgas oleks kohalike omavalitsuste panus 20-40%.

Valitsuse kinnitatud jätkusuutliku pikaajalise hoolduse süsteemi loomise ning hoolduskoormuse vähendamise kava koostajate hinnangul võiksid vastavad seadusemuudatused riigikogu täiskogu ette jõuda 2020. aasta esimesel poolel ja esimesed muudatused jõustuda 2021. aastal.