Armas Eesti rahvas! Head vabariigi aastapäeva!

Talvel 100 aastat tagasi veeres üle Eesti meie Vabadussõda. 
Langes lund, langes külma lund.
— Miks sääl sõitvad heled tuled,
räitsakad neis nagu suled? —
Vaikis kund, vaikis rõõmus kund.
Kas sa ütlid, autod raudteelt toovad, 
veristetud sõjamehi toovad, 
noorimehi, tütarlapsi?

Henrik Visnapuu luuletus räägib sellest, kuidas linnarahva rõõmus tee, ooperisse või sealt koju, ristus nendega, kelle pidada oli I maailmasõda*.

Langes lund, langes valget lund. 
Hinges heitles mõte visa. 
Sõnatumat hädakisa
kuulas tund, kuulas öine tund. 
Valu astel ooperist läks koju,
valge lume sadaden läks koju,
noorimehi, tütarlapsi.

Kontrastide maailm. Ka 100 aastat tagasi ei olnud Eestimaal ainult sõda. Kas need rõõmsad võtsid hinge? Kas nad võtsid kauaks hinge, seda mida olid just näinud? Eks seegi ole loomulik, et vist väga ei võtnud.

Justkui Vabadussõja mälestuseks on meile 100 aastat hiljem üle pika aja antud jälle üks helgem ja heledam talv. Aga kusagil on ikkagi varjud. Seal varjus on Eesti inimesed, kes peavad toime tulema haigete lähedastega. Koduse kurjuse all kannatavad naised ja lapsed.

Aga on ka noored lauljad, nais- ja meessaatejuhid, kes tunnistavad – internetikurjus on neid nutma ajanud, depressiooni tekitanud, tööga toimetulemist mõjutanud.

Haigused on paratamatud. Abita jäämine elu raskel hetkel ei ole paratamatu. Hoolivas riigis nii ei tehta. Vaidlused on paratamatud. Need ei pea lõppema psüühilise või füüsilise vägivallaga. Märkavas ühiskonnas ei lõppegi. Kriitika on vajalik. Kuidas muidu saada paremaks? Aga alandamine ei ole kriitika. Allapoole vööd alatooniga solvangud mõjuvad alandavalt kõigile naistele, kes tahavad Eesti elus kaasa rääkida. Mul on kahju, et internet on täis emakeelset vägivalda kõigi vastu, kes midagi teevad.
Alguses on segadus, sest maailm meie ümber muutub. See ajab vihale. Siis tuleb sõim. Kunagi oli see pigem anonüümne. Nüüd esitatud sotsiaalmeedias uhkelt oma näo ja nime alt, aga ka libakontode poolt paljundatuna, aitamaks veelgi meil iseendid, omaenda ühiskonda, lõhki rebida. Pidev avalik sõim ja kujundlik vägivald lõhuvad kiiresti barjääri, mis takistab meil ligimese vastu kätt tõstmast. Kindlasti ei saa meie ühiskond ka päriselus niimoodi turvalisemaks. Vihastest sõnadest võib sündida ühiskonda vapustavaid tegusid. Igapäevane vägivald ju ei vapusta, paraku – kuigi on endiselt olemas ega näita kahanemise märke. 
Kahju on. Me peaks kõnelema neist, kellel on paratamatult raske, mitte looma juurde neid, kellel on raske, kuigi võiks olla kerge. Haigused, õnnetused ja nende tagajärgedega tegelemine on paratamatus. Aga see, et me neid, kelle kogu elu on võitlus, piisavalt aidata ei taha, ei ole paratamatu. 
Meid kõiki, ka neid, kelle rahuolematus väljendub kurjusena, ühendab tegelikult üks ja seesama soov – luua riik, kus meil kõigil on hea elada. Heaoluriik selle sisulises tähenduses. 
Nii palju on veel saavutamata. Kuuldes abita jäänute võitlustest, peame alatihti endalt küsima – kas need väärtused, mida me sõnades toetame, on ikka meile olulised ka siis, kui väärtuspõhine käitumine on ühiskonnale kulukas? 
Valimisprogrammides ja -debattides ei puudu inimese väärikuse kaitsmisega seotud teemad. Need ei puudunud ka neli aastat tagasi. Lihtsalt – hiljem, pärast valimisi, see kuidagi nii tähtis enam ei olnud. 
Kõigile tasuta teenuste ja universaalsete toetuste pakkujana on Eesti ka jõukate riikide hulgas esirinnas, ometi lisandub sedalaadi pakkumisi iga valimistsükliga. Neid lubadusi peale valimisi täitmata jätta ei saa, liiga nähtavalt piinlik oleks. Neist hiljem loobuda saab ainult väga tõsise majanduskriisi sunnil, millest me keegi arvatavasti ei unista.
Kõigile kõike tasuta anda pole ühelegi riigile jõukohane. Ometi kulub meil just selleks üha rohkem raha. On oht, et ka seekord ei hakata peale valimisi esmajärjekorras kõnelema omastehooldusest, väärkoheldud laste aitamisest, puuetega laste tugisüsteemist, autismispektri inimeste toimetulekust, väärika ja võimaluste piires õnneliku eluloojangu pakkumisest. 
Peale valimisi oleme tavaliselt kiiresti unustanud, et paljudes vallavalitsustes puudub ikka veel kas tahe või tarkus mõista – omavalitsusel on kohustus seista eelkõige oma inimeste inimväärikuse eest. Sõnades küll soovime peredele pakkuda tugisüsteemi, mis ei halvaks kogu ülejäänud elu, kui keegi kodus vajab pidevat abi, aga tegelikult teeme ikka veel väga vähe. 
Täna on siin saalis kutsutute hulgas omastehooldajaid, lastemajade töötajaid, autistide abilisi, puudega laste kasvatajaid ja õpetajaid, sotsiaaltöötajaid ja noorsootöötajaid, naiste varjupaikade pidajaid – palju neid, kes tahaks, et nende mured ei oleks ühiskonnas kogu aeg tagaplaanil. Jah, ka tagaplaanil toimub iga päev ja üha enam positiivset, sest eks tõusulaine tõstab kõiki paate. Aga nende oma isegi mitte võrdselt, vaid pigem tõesti siis, kui ilusama elu kõrvalt mahti saab. 
Kallid poliitikud, vaadake oma nelja aasta tagustesse programmidesse. Ja siis vaadake täna nende inimeste silmadesse, kes mõistmatust ja hoolimatust trotsides neis rasketes valdkondades päriselt asju ära teevad. Ilusaid asju on kahju tegemata jätta, aga inimeste päris muredega tegelemata jätmisele ei ole lihtsalt õigustust. Igaühel on ainult üks elu ja me kõigi päevad mööduvad ühesuguse kiirusega. Me kõigi päevad on ühesuguse väärtusega. 
Eelarveraha taha see asi ei jää, sest meie majandus kasvab praegu päris kiiresti. Ettevõtjad tulevad toime ja kohanevad isegi üllatavalt hästi kasvust endast tulenevate muutustega, nagu tööjõupuudus ja kasvav palk. 
Kuna pooled palgasaajad teenivad juba üle 1000 euro, siis on selge – Eesti majanduse edendamiseks ei piisa enam areneva riigi abc-st: soodsad maksud, tark rahvas, kes siiski moodustab päris odava tööjõu, asukoht mõnes suures vabakaubanduspiirkonnas. 
Ettevõtluskeskkond on endiselt oluline ja vabad kaubandussuhted maailmaga samuti. Aga kodus on meil vaja toimetada palju nutikamalt – enam ei tulda meie õuele tehaseid ehitama. Selleks on maailmas hulga odavamaid paiku. Lisaks on tööstusettevõtete rajamise nõuded, mida Eesti rahvas esitab, väga kõrged. 
Meie ettevõtjad – nii idufirmad kui ka mujale tehaseid rajavad klassikalised tootvad ettevõtted – näitavad, et väikest majandust saab teha suuremaks. Meie ettevõtjate ideed annavad järjest enam tööd inimestele mujal maailmas.
Selleks, et meie globaalse vaatega kotkad päriselt minema ei lendaks, tuleb teha kõva kodust taustatööd. Luua hoolivat ja hubast ühiskonda, mille sarnast vähe riike maailmas suudaks pakkuda. Toetavat, mitte kurja riiki. 
Kurje riike on maailmas küll. Neil kellelgi pole õnnestunud teha seda, mida meil, kallis Eesti rahvas. 
27 aastat on Eesti olnud väga kiire ja omanäolise majandusarenguga riik. Meie arengu aluseks on avatus maailmale, uutele mõtetele, valmisolek osaleda rahvusvahelises koostöös ja oskus seista oma vajaduste eest, mõistes samal ajal ka teiste muresid. 
Eestil jätkub jaksu järjekindlalt seista teiste murede eest. Näiteks Gruusia ja Ukraina tegid 90ndatel ridamisi valesid valikuid, eelkõige alahinnates õigusriigi tähtsust arengu võimaldajana. Siiski pole mõtet öelda, et ise tegite. Iga rahvas väärib paremat. Lisaks tähendab nende, täna Venemaa poolt minevikku aheldatud rahvaste, hoidmine rahvusvahelistes aruteludes meie enda julgeoleku jätkuvat kindlustamist. 
Kõik meie partnerid ja NATO liitlased on varasemast enam keskendunud meie kollektiivsele kaitsevõimele. Tugevamaks peavad saama Euroopa riikide armeed, tugevamaks arenema NATO ja Euroopa Liidu kaitsekoostöö – ja tugevamaks kasvama meie meel, et selle vältimatu kuluga leppida.
Muidugi oleks palju parem, kui Euroopa riigid saaksid hoopis leppida kokku, et kõik panustavad selle 2% SKTst näiteks rohemajandusse, mitte roheliste masinate valmisoleku tagamisse. Aga me ei saa. Me peame arvestama, et alati on riike, kes ei otsi rahuliku kooseksisteerimise teed. Jah, sõnades nad seda teevad. Aga nende meetod on lihtne – tugevam võtab kõik. 
Eesti tundub maailmas palju suurem kui 1,3 miljonit inimest. Eesti sõdurid valvavad rahu Malis, toetavad kohalike julgeoleku tagamist väljaõppe- ja sõjaväepolitseimissioonidega Iraagis ja Afganistanis. See ohtlik töö, mida Eesti mehed ja naised missioonidel teevad, on hindamatu väärtusega.
Kuid kodust kaugel tehakse Eestit suuremaks mitte ainult relvaga. Tehakse ka sõnaga, kohtumiste, koridorivestluste, teiste rahvaste aitamisega humanitaarkoostöö kaudu. Eesti diplomaadid näevad vaeva selleks, et meie rahvusvaheliste suhete arendamiseks meie lugu jutustada. Seda tehakse üsna piiratud vahenditega. Tehakse suurtel rahvusvahelistel kogunemistel une- ja söögiaja arvelt, sest meid on nii vähe. ÜRO julgeolekunõukogu kampaania on Eestile toonud nähtavust, sõpru – aidanud leida samameelseid riike sealgi, kus poleks osanud otsida. 
Meie tuntus maailmas on hüppeliselt kasvanud. Eestist on saanud tuntud lugu. See on riik, mis on rakendanud avalikus elus innovaatilisi lahendusi nagu ei keegi teine, loonud suurepärase ärikeskkonna, mis toodab ükssarvikuid; rajanud haridussüsteemi, mis toidab ükssarvikuid. Eesti lugu on täna paljudele eeskujuks ja lootuste allikaks. 
Muidugi ei oleks meie diplomaatidel seda lugu rääkida võimalik, kui kogu Eesti poleks 30 aastat seda lugu üheskoos loonud. See on meie lugu, kallid Eesti inimesed – ja ta kõlab uhkelt ning meeldejäävalt. 
See lugu on ühtaegu nii meie julgeoleku kui ka jõukuse allikaks. Positiivne tuntus on oluline julgeolekut kasvatav mõõde. Kahjuks sõltub riikide ja rahvaste reaktsioon halbadele asjadele alati väga palju sellest, kuivõrd lähedal nad tunnevad ennast olevat hättasattunuile. Sõpra tuntakse hädas. Aga sõprust looma hakata tuleb siis, kui kõik on hästi. Siis on selleks aega ja jõudu. 
Eesti ettevõtjadki on hakanud järjest julgemalt vaatama maailma kaugetesse nurkadesse. Näeme, et Eesti lugu tõesti toetab Eesti ettevõtjaid. Iga kusagil kaugel sõlmitud leping e-teenuste arendamiseks või puitmajade tootmiseks tähendab Eesti ettevõtjatele kasvu, mille sarnast kodus tehes ja tootes on aina keerulisem saavutada. Meil ju napib töökäsi ja üha suurem osa maailmaturust on meist endist madalama ostujõuga. 
Iga sellist lepingut saab ettevõtja palju lihtsamini sõlmida, kui tema kodumaal on positiivne, ettevõtte enda usaldusväärsust toetav lugu. Eesti loo suurus isegi ehmatab vahel – oleme me siis tegelikult ka nii head? Kuid maailmas lahtiste silmadega ringi vaadates tuleb tunnistada – jah, oleme küll. 
Vabadussõjaga loodud unistuse oleme lõpuks ometi teoks teinud. Eesti rahvas on langenute ohvrit meeles pidanud ja nende loodule tugeva riigi ehitanud. Meie riik ei ole enam vaene. Meie riik ei ole enam üksi. Me oleme osa iseseisvate riikide omavaheliste suhete ja kokkulepete mustrist, sellesse mustrisse ühtaegu sobituv ja samas eristuv, väljapaistev. 
Just niisugune koht maailmas kaitseb meid ja meie tulevikku. See koht on välja teenitud asjaliku tööga Euroopa Liidus, NATOs, ÜROs. Oleme viimastel aastatel näinud, kuidas mõni riik on suutnud räpakalt toimides muuta oluliselt kehvemaks oma riigi kohta rahvusvaheliste suhete mustris. Jätkugu meil poliitilist vaistu edaspidigi mõista, et oma huve saame parimal moel kaitsta laua ääres, mitte tagantselja kinni lajatatud ukse taga. 100 aastat tagasi, Vabadussõja keerises, olime valdavalt justnimelt uste taga, kust oli vaja sisse pääseda. Päriselt see meil enne II maailmasõda ei õnnestunudki. Vabadussõja me küll võitsime oma toonaste liitlaste toel, aga nende toetus polnud sel ajal süsteemne ega järjekindel. 
Oma iseseisvuse kaotasime suurte riikide hoolimatusest. Iseseisvuse taastamise järel algas tee ukse tagant laua taha uuesti otsast peale. Selle tee algus oli raske, kuigi tollal elegantses valges ülikonnas ja enesekindla naeratusega meie ees käinud Lennart Meri seda välja ei näidanud. Näilise kergusega avas uksi see mees, kelle sünnist möödub tänavu 90 aastat. 
Täna oleme me rohkem laua taga kui iial varem. Meie üle ei räägita läbi, meie räägime läbi. 
Sel talvel on kõik Eesti erakonnad meile esitanud oma mõtted Eesti tulevikust. See on olnud oluline arutelu, mille tulemus tänu meie valimissüsteemile on parimate ideede omavahelises võitluses sündiv kokkulepe. Keegi ei saa siin riigis kunagi üksi otsustada ja see on hea. Üks ideoloogia, üks vaade – isegi kui tundub hetkel eriti õige – on alati liiga kitsas selleks, et vastu seista ajaloo poolt ette veeretatavatele muutustele meid ümbritsevas maailmas. 
Meid kõiki ühendab unistus paremast Eestist. Meil kõigil on häid mõtteid, kuidas seda saavutada. Ja kuigi vahel tundub, et poliitikud sugugi nii häid mõtteid ei mõtle, tuleb siiski igaühel üles leida need, kes kõige enam meie ootustele vastavad. Kui hääl jääb üldse andmata, siis pole teie unistusi kohe kindlasti meie järgmise valitsuse koalitsioonileppes. 
Mul on ettevaatlikult hea meel, et sotsiaalküsimustele on debattides pühendatud päris palju aega. Mul on sama hea meel – ja ikka ka samamoodi ettevaatlikult – et tänavu, eesti keele aastal, on lõpuks ometi kujunemas ühine arvamus eesti kooli tuleviku küsimuses. On küll erimeelsusi, kuidas seda saavutada, aga valdav osa meie erakonnist tahavad, et Eestis oleks edaspidi üks, eestikeelne kool, mis ei jagaks enam meie inimesi kahte kogukonda. Meie venekeelne kogukond on selleks muudatuseks samuti järjest rohkem valmis. Kuid soovist plaanini on pikk ja keeruline rada minna. See on muuhulgas ka üsna kulukas teekond. Aga minemata ei saa me jätta, sest see on teekond Eesti iseseisvuse, keele ja kultuuri kaitseks ja kõigile Eesti inimestele võrdsete võimaluste loomiseks.
Mul on ka väga hea meel, et pea kõik Eesti erakonnad on mõistnud – piisava koduse toeta on keeruline jätkata edukat konkureerimist rahvusvahelises teaduskonkurentsis. 
Praegu on töine, tulevikku vaatav aeg. Ma loodan, et rahaliste võimaluste ja antud lubaduste tasakaalustamise tunnil – ja see tund tuleb eredas märtsipäikeses, mil valimiste võitja hakkab kokku panema uut valitsust – saaks tõrjutud needki varjud, mis täna ei lase Eestil veel olla päriselt meie unistuste riik. 
Täna on meie armsa Eesti sünnipäev. See on päev, mis kuulub meile kõigile ja seob kokku, ühiseks tervikuks, kalliteks kaaskondseteks kõik, kelle hinge see päev puudutab. Kandku see ühtekuulumise tunne meid läbi peatse kevade, läbi keeruliste valikute ja läbirääkimiste, et järgmised neli aastat tooks tõelise muutuse ka nende jaoks, kes ise sammu pidada ei jaksa. Et seda ühtekuulumise tunnet jätkuks ka argipäevadesse!
On olnud helge ja päikseline talv, külm nagu Vabadussõja aegu. Kliima soojenemine on sellised talved meilt peaaegu ära võtnud. Ei ole üldse kindel, kas saame need tagasi siiski, kui oma ikka veel maailma keskmisest saastavama majandamise jäljed ära pühime. Aga pühkima me peame. Teist maakera pole kellelegi antud. 
Lihtsalt – tahaks, et igal järgmisel talvelgi, nii kaugele kui mõte ulatab, saaksid Eesti lapsed jätta väikesi enesekindlaid ja rõõmsaid jäljeridu puhtale valgele lumele. 
Hoiame Eestit!