Jump to navigation

Avaleht

Eesti Omastehooldus

  • Avaleht
  • Ühingust
  • Projektid
  • Üritused
  • Kasulik teada
  • Uudised

Sa oled siin

  1. Avaleht ›
  2. Uudised ›
  3. Uudised ›

Omastehooldus meedias

Tiina Kangro: pingpongimäng inimestega

24.10.2012

Kuigi laiem avalikkus seda ei usu, rikub Eesti riik iga päev päris paljude omastehooldajaiks olevate isikute inimõigusi, surudes neid emotsionaalselt tundlikku olukorda ära kasutades vaesusesse ja eraldatusesse, kirjutab telesaate «Puutepunkt» produtsent Tiina Kangro.

Pingpongi mängitakse nii, et mängijad põrgatavad seest tühja palli edasi-tagasi laual, mis on jagatud kaheks, nn sinu ja minu pooleks. Pallil tohib lasta oma mängumaale põrgata vaid korraks, mille järel tuleb see vastase poolele tagasi hüpitada. Punkte saab selle eest, kui teine ei suuda palli kohe tagasi lüüa. Mäng käib kiirelt ja nõuab suurt osavust. Kogemustega mängija suudab pallile löögi anda nii, et sellele läheb silmaga nähtamatu vint sisse, mis eksitab vastast, et too teeks valearvestuse ja pall talle kätte jääks. See tähendab raundi kaotust. Muidugi mängitakse edasi ning järgmisena võib libastuda teine pool. Kui kokku satuvad tõelised profid, siis pall muudkui kõksub ja naljalt peatuma ei jäägi. Just sellised profipallurid on Eesti riik ja omavalitsused, kui jutuks on avalike teenuste korraldus ja rahastamine.

Mõlemad on siiski mõnes raundis kaotanud ja kaotused tuleb kummalgi poolel kinni maksta. Näiteks tuleb tasuda riigialamate või vallasantide hooldekoduarveid, maksta lastehoiu- ja hooldajatoetusi või tugispetsialistide palku koolides. Kuid alati on lootus, et juba järgmise löögiga saab panna kaotust kandma vastaspoole, suunates mõne kohustustest kavala juriidilise nüansiga vastaspoole kraesse.

Kuigi rahva kasina maksuraha peale käiv mäng tundub ohutu, nagu 19. sajandi lõpukümnenditel Briti kõrgklassi külalistetubades sündinud lauatennis, on kaalul enamat. Selle enama nimel, mille osisteks on heaolu ja võim, pole tegelikult kahju mängida ka inimeste peale. Eriti nende, kes on viletsamad, nõrgemad ja kes tõenäoliselt ei hammusta. Ja kellest suurt osa saaks hoopistükkis visata perekondade õlgadele.

Paar päeva tagasi andis Eesti poliitika vaieldamatu suurkuju Mart Laar telepublikule oma esimese intervjuu – tavatult avameelse ja isikliku – pärast insulti haigestumist. VIPid meil ju üldiselt niisugustel teemadel ei räägi. Laar on umbes kolmas kahekümne aasta jooksul. Kümmekond aastat tagasi tunnistas võitlust raske depressiooniga riigikogu liige Igor Gräzin. Eks selle eest vaadatakse teda praegugi veel pisut «sellise» pilguga. Kuus aastat tagasi jagas kaasmaalastega õuduselamusi omastehooldamise teemal ärimees, rallisõitja ja tollane riigikogu liige Robert Lepikson. Lepikson oli sõnakas mees, kes oleks küllap aidanud poliitikatandrilgi teemat tõsta, kuid kahjuks lahkus ta kaks kuud hiljem ise siitilmast ajuinsuldi läbi, oma õnneks omastehooldust vajamata.

Mart Laar rõhutas intervjuus mitu korda just perekonna tähtsust raskest seisundist taastumisel. Ta kinnitas isegi, et päris kindlasti poleks ta saates mõtteid jagamas, kui tema kõrval poleks kõik pikad kuud viibinud lähedased. Et arstide ja taastusravispetsialistide panus on erinevatel tervenemisperioodidel erinevas balansis hädavajalik, kuid hingejõudu ja toetust, mis sind tegelikult koos naha ja karvadega mustast august välja tõmbab, saavad anda just need inimesed, kes on osake sinust ja kelle jaoks sina oled asjade algus ja lõpp.

Sellel Mart Laari saatel oli tohutu hulk vaatajaid ja kuna olen hästi kursis meie riigi pingpongipallurite mõttemaailma allhoovustega, hakkas mul sees keerama, kui adusin, milliseid püha õiguse aistinguid võis intervjuu tekitada neis, kes parasjagu lahendamas Eesti jaoks kahe umbsõlmega tähtsaid riiklikke küsimusi: säästa eelarvet, tehes seda samal ajal poliitkorrektselt ja Euroopa suunal kõlavate loosungitega lehvitades.

Eestis on praegu käimas tervelt kaks seadustike korrigeerimist, millest mõlemal on otsustav mõju Eesti «inimressursile» tulevikus. Sotsiaalministeeriumil on käsil sotsiaalõiguse kodifitseerimine, mille käigus tehakse uuenduskuur hulgale õigusaktidele, sh sotsiaalhoolekande seadusele, millest sõltub, kuidas riik ja kohalikud omavalitsused abistavad inimesi toimetulemisraskuse puhul ja nende ennetamisel. Olgu need siis puuetega inimesed, eluheidikud, eakad või muude erivajadustega inimeste grupid. Teiseks on parlamendilugemiste ootel ka haridus- ja teadusministeeriumi ettevalmistatud põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse muudatuste pakett, millest hakkab sõltuma meie üldhariduse kvaliteet, sh see, kui suure elujõu ja läbilöögivõime saavad koolist kaasa hariduslike ja sotsiaalsete erivajadustega lapsed.

Mõlema paketi puhul, kus on ka mitmeid mõistlikke momente, on läbivaks jooneks riigi rahahuvide eest seisva seadusandja soov sooritada pallivise naabrimehe kapsaaeda. Lisaks omavalitsustele on jõuliselt sisse toodud ka kolmas osaline – perekonnad. Sest kellele muule kukub lõpuks koormus, kui näiteks puuetega lapsed «kaasatakse» küll tavakooli ja isegi tavaklassi, aga nende jaoks neis tingimustes sageli eluliselt vajalike ja vahel vägagi mahukate ja kallite tugiteenuste rahastamine ja korraldus määratakse sõrmenipsuga omavalitsustest koolipidajate õlgadele.

Teame praeguseks liigagi hästi, haldusreformi arutamise, uurimise ja torpedeerimise taustal, et suur osa meie sadadest omavalitsustest neid teenuseid osutada ei suuda ega ka hakka neid osutama. Nii ongi kavala plaani varjatud osaks lahendus, et lisakoormus kukub perekonnale. Ja siinkohal peatub korraks ka pingpongimatš. Koos võtavad riik ja kohalikud omavalitsused välja perekonnaseaduse ja loevad: hädasolija aitamine ongi pere kohus, kuni surmani. Arutletakse tõsiselt isegi selle üle, et kohustus peaks laienema ka õdedele-vendadele.

Suviste vihmavalangute varjus valmis Eestis üks haruldaselt huvitav uurimistöö. Selle tellisid sotsiaalministeerium ja justiitsministeerium, et saada ülevaadet, mil määral oleks mõeldav suurendada perekondade kohustusi oma lähedaste eest hoolitsemisel, kui viimastel esineb probleeme nagu puue, töövõime kadu, paljulapselisus, vanadusest või muudest põhjustest tekkinud toimetulematus jms.

«Mõistame tellijat nii, et ta soovib, et me paneksime kirja järeldused viisil, mis võimaldab tellijal olukorras, kus ta kaalub sotsiaalõiguse kodifitseerimise käigus suurendada perekonna vastutust toimetulekuraskuses isiku abistamisel, vaadata järeldustest, millistel tingimustel selline kavatsus on (põhi)õiguslikult (st kooskõlas põhiseaduse ja Eestile siduva rahvusvahelise õigusega – T. K.) lubatav,» viitasid oma eessõnas ka uuringu «Perekonna kohustused (sotsiaalsete probleemide tõttu) abi vajavate pereliikmete ees» autorid, noored juristid Ave Henberg ja Kärt Muller.

Uuring ise, kuigi selles sisalduv materjal annab seadusandjale võimaluse perekondade elujärge soovi korral olulisel määral halvendada, on Eesti sotsiaalhoolekande kultuuri jaoks sügavalt avastuslik. Näiteks saame must valgel kinnitust, et kuigi laiem avalikkus seda ei usu, rikub Eesti riik iga päev päris paljude omastehooldajaiks olevate isikute inimõigusi, surudes neid emotsionaalselt tundlikku olukorda ära kasutades nelja seina vahele, määrates nad sotsiaal- ja tugiteenuste puudumise või kättesaamatuse tõttu oma lähedast päästes vaesusesse ja eraldatusesse, jättes nad kõrvale tööst ja sundides minetama eneseväärikust.

Näen vaimusilmas, kuidas seadusemuudatuste koostajad grupiviisiliselt püsti tõusevad, kuulates Laari arvamust perekonna tähtsusest. Lõpuks ometi kuulevad nad kinnitust oma tõele. Aga nagu ikka, kuulevad kuulajad eelkõige seda, mida tarvis. Perekond ei ole tegelikult see institutsioon, kelle pädevusse kuulub 120-kilose mehe tassimine ja kasimine, selle teenuse saamiseks on nii abivajaja kui tema pere tööd teinud ja makse maksnud.

Perekond on see, kes toetab paranejat emotsionaalselt. See on perekonna tähtsus, vahel on just see tähtsaim osa tagasitulekust ja edasiminekust, võimendades spetsialistide tööd ja andes paranejale meelekindluse, toe ja usu.

Ladudes perede turjale kogu füüsilise, tehnilise ja majandusliku koorma, nagu see praegu tihti on, pole nad enam suutelised jagama oma hoolealustele vaimujõudu, mille toel võidelda homse eest. Liiga palju on Eestis kogunenud omastehooldajaid, kes koos oma väetiga nii vaimselt, füüsiliselt kui majanduslikult põrmu langevad, tervise kaotavad, hullumajja satuvad ... See viga on meie seadustesse kirjutatud ja see on vaja sealt kiiresti välja võtta.

Just homme on seesama teema – hoolekandesüsteemide arendamine kombineeritult omastehooldusega – arutluse all sotsiaalhoolekande konverentsil. Selle päeva juhina plaanin seada enam kui 200 kuulajaga hoolekandejuhtidest, praktikutest ja lähedasi hooldavatest pereliikmetest auditooriumi ette väljakutse visandada Eesti riigi jaoks paberile terviknägemus sellest kahe poolega medalist.

Palusin mitmeid asjakohaseid ametkondi saata oma esindajad konverentsi lõpus toimuvale ümarlauale. Tulevad inimesed õiguskantsleri büroost, riigikontrollist, omavalitsustest, rohujuure tasandilt. Probleemiga kõige tihedamalt seotud sotsiaalministeerium otsustas aga ajapuudusel just selle arupidamise vahele jätta.

Aeg oleks lõpetada ka Eestis Don Quijote moodi tuuleveskitega võitlemine, kus probleeme lahendatakse killustatult ja eraldi sektorites. Aeg on otsida üles ja kõrvaldada põhjused, mis neidsamu probleeme toidavad. Vaja on lõpetada riiklik pingpongimäng inimestega.

Tiina Kangro on Linnalehtede Grupi peatoimetaja, telesaate «Puutepunkt» produtsent ja samanimelise ajakirja väljaandja.

 

Sotsiaalministeeriumi kommentaar

Tiina Kangro artiklis «Pingpongimäng inimestega» on tsiteeritud sotsiaalministeeriumi tellimusel 2012. aastal sotsiaalõiguse kodifitseerimise raames valminud perekonna abistamiskohustust käsitlevat õiguslikku analüüsi, mille autoriteks on Ave Henberg, Kärt Muller ja Anneli Alekand.

Juhime tähelepanu asjaolule, et artiklis tsiteeritud lõik pärineb analüüsi tööversioonist, mitte aga lõplikust autorite poolt tellijale üle antud uuringuraportist. Kahetsusväärselt oli inimliku eksituse tõttu Sotsiaalministeeriumi kodulehel avaldatud analüüsi tööversioon.

Artiklis esitatud tsitaat väljendas analüüsi autorite subjektiivset ning kahjuks ekslikku tõlgendust Sotsiaalministeeriumi kui analüüsi tellija lähteülesandest. Kuna antud tõlgendus asetanuks kogu analüüsi valesse, tellija tegelikele taotlustele absoluutselt vastupidisesse konteksti – mille tõestuseks on ka Tiina Kangro artikkel – korrigeerisid autorid analüüsi lõppversioonis enda seisukohti, lähtuvalt tellija lähteülesandest ning sotsiaalõiguse kodifitseerimise eesmärkidest.

Oleme teadlikud omastehoolduse probleemidest, mida on käsitletud erinevates, sealhulgas sotsiaalministeeriumi tellimusel valminud uuringutes.

Kinnitame, et ei otsi ega kavanda sotsiaalõiguse kodifitseerimise raames viise perekonna abistamiskohustuse suurendamiseks, nagu väidab Tiina Kangro artikkel, vaid võimalusi omastehoolduse toetamiseks ning täpsemaks reguleerimiseks. Sel põhjusel telliti ka käesolev analüüs, mille eesmärgiks oli täpsustada (põhi)õiguslikke raame ja aluseid, millest perekonna abistamiskohustuse sisu reguleerimisel lähtuda.

Oleme vea parandanud ning analüüsi lõppraport on kättesaadav ministeeriumi kodulehelt.

Allikas: 
http://arvamus.postimees.ee/1017720/tiina-kangro-pingpongimang-inimestega

Tiina Kangro: meditsiinisüsteemi päästaks politiseeritusest vabanemine

26.09.2012

Tosina aasta tagust haigekassa sünnilugu uurides jõuab ajakirjanik Tiina Kangro järeldusele, et Eesti meditsiinisüsteemi ei päästa lagunemast meedikute palgatõus, vaid poliitiliste traagelniitide otsustav eemaldamine hääbuja kehast. Just sinna peaksid oma kahurid suunama ka arstid ja haiglajuhid.

Omal ajal ülikoolilinnas kasutusel olnud naljatlev fraas «olen jah rase, aga ainult natuke» on mulle viimastel aegadel taas meenunud, jälgides arstide streigi avaldumisvorme ja maarjamaise meditsiinijuhtimise ümber toimuvat.

Paraku olen jõudnud järeldusele, et samaväärne ütlus sobiks ka mitmete teiste asjade kohta. Eesti on demokraatlik riik, aga ainult natuke. Meie haigekassa on avalik-õiguslik, kuid üksnes natuke. Haiglad-arstikeskused on meil sihtasutused, osaühingud ja aktsiaseltsid, kuid sedagi vaid natuke. Ja riik on meil õhuke (saalist kostavad kestvad ja vaibumatud kiiduavaldused) … aga taas ainult natuke.

Tegelikult on see riik kahjuks üsnagi tüse, amatöörlikult hallatud ja üdini politiseeritud.

*

Mulle hakkas järjest rohkem huvi pakkuma, miks ikkagi käivad meedikud oma palgatõusujuttudega otse sotsiaalministri juures ja kuidas see lõpuks just minister oligi, kes läinud reedel neile pisukese leivalisa välja kuulutas.

On ju teada, et juba 2000. aastast on riik andnud kogu ravikindlustuse korralduse, sh raha juhtimise üle avalik-õigusliku staatusega Eesti haigekassale. Haigekassa maksab raviasutustele teenuste eest, mida nood haigetele osutavad, ja teenusehindade sees on mõttelise osana ka meedikute palk, kuid haiglajuhid haldavad oma raha ise. Mitte kusagil pole kirjas, et hooldajatele või ka õdedele-terapeutidele peab maksma sandikopikaid. Oleme kõik kuulnud ka suuremate haiglate juhtarstidest, kelle palgad küünivad 5000–6000 euroni kuus. Ses suhtes pole meedikud nagu õpetajad, kelle palk jõuab koolidesse tõesti eraldi sihttoetusena otse riigieelarvest.

Nii peaksidki meedikud, kui nad rahul pole, streikima oma tööandjate vastu. Kui ka haiglajuhid pole rahul, peaksid nad näitama hambaid haigekassale. Kui ka haigekassa on jännis, tuleks kaasata lahenduse otsimisse riik. Kaaluda kogutud reservide kasutuselevõttu, otsida lisaressursse või siis rakendada ideid kogu süsteemi ümberkorraldusteks.

Ent haigekassa juhtkonnal on kombeks hoida madalat profiili. Äsja oma kümneaastase tegevjuhitöö lõpetanud Hannes Danilov avas suu äkilisemate ütlemiste jaoks alles siis, kui tool tema istumise alt juba peaaegu eemaldatud oli. Suure tsirkuse saatel, tööandjate poolt korraldatud kübaratriki abil valitud uus juht Tanel Ross, kes esmaspäeval oma viisaastakut alustab ja kelles mõnedki uskusid nägevat värsket verd, lajatas muretsevale avalikkusele hoobi allapoole vööd juba oma esimeses valimisjärgses intervjuus Eesti Päevalehele, andes üsna üheselt mõista, et asub täitma «poliitilist tahet».

*

Mulle on kõik see pisut arusaamatu, kuid tekitab muret ja ängi. Otsin välja haigekassa seaduse, kuigi arvan end tundvat avalik-õiguslikkuse üksikasju küllalt hästi, olles olnud ühe säärase asutuse juhtimisele lähedal just perioodil, kui toimus selle kohati vägagi valulik reorganiseerumine omaaegsest riiklikust propagandaasutusest euroopalikus mõistes avalik-õiguslikuks meediaorganisatsiooniks. Avalik-õiguslik staatus tähendabki seda, et pärast loomist on see organisatsioon või asutus iseseisev õigussubjekt, millele on tervikuna üle antud mõni riigi avaliku halduse funktsioon, mille täitmisel ta on edaspidi riigivõimust sõltumatu (rahvusringhääling, Tartu Ülikool, kultuurkapital jm). Riigil säilib õigus kontrollida tema tegevuse vastavust seadustele, kuid mitte sekkuda igapäevatöösse.

Avaliku halduse teoorias nimetatakse seda detsentraliseerimiseks. Demokraatlikel riikidel on kombeks osa avalikke funktsioone sel moel «lahti riigistada» eelkõige seepärast, et nii tekib ühiskonnas laiem pädevuste jaotus. Kui härra Kim Jong-il teab ikka absoluutselt kõike ise ja teeb ise ka kõik otsused, võib see ühel päeval lõppeda pauguga.

Loen haigekassa seaduse rida-realt läbi – ja ma ei usu veel mitu järgmist päeva oma silmi: avalik-õiguslikku haigekassat on meil juhtima pandud valitsus!

Oh ei, olemas on muidugi ka juhatus, kes tegeleb igapäevase musta tööga, ja nõukogu, mida kutsutakse lausa «sotsiaalparlamendiks», kuid selle nõukogu eesotsas istub sotsiaalminister. Talle on mitut laadi otsuste tegemisel antud ka vetoõigus.

Seadusest jookseb läbi liin, mille kohaselt sotsiaalminister, kuulanud ära enda juhitud nõukogu, esitab ettepanekuid valitsusele kinnitamiseks. Tule taevas appi!

*

Otsin netiavarustest üles 2000. aasta kevadiste riigikogu istungite stenogrammid, et uurida, kuidas see kõik sündis. Satun äärmiselt huvitava lugemisvara otsa.

«Ärgem ehitagem Potjomkini küla,» nõudis eelnõusse muudatusi Tiit Toomsalu, viidates, et seaduses on haigekassa nõukogule ja juhatusele jäetud vaid dekoratsiooni osa ning enamik põhimõttelisi otsuseid, sh reservfondide käsutamine, hakkab sündima valitsuse soovide kohaselt sotsiaalministri kabinetis.

«Kas on mõtet üldse nõukogu mängida? Võib ju siis lihtsalt öelda, et sotsiaalminister korraldab ja tema haldusalas on…» pani ette Kalev Kallo.

Sotsiaalminister Eiki Nestor, kes eelnõu toona rahvaasemikele esitas, näis aga siiralt ja heatahtlikult uskuvat, et avalik-õiguslik staatus, kui sellele liita poliitiline vastutustundlikkus, tagab ettevõetule õnnestumise. «Riik on [---] midagi rohkemat kui valimised, riigikogu ja valitsus,» ütles ta ning tunnistas, et teatud mõttes oligi ministri seadusesse kirjutamine mõeldud vaid ajutise, tollesse ajahetke sobiva kompromissina. «Küllap haigekassa hakkab meil hästi tööle ja mõne aja pärast võib arutada ka seda, et nõukogu esimees ei peakski enam sotsiaalminister olema,» lubas ta.

*

Ent ajutised asjad on elujõulised. Nii ongi meil nüüd sotsiaalminister, kellel on peas mitu eri värvi mütsi. Ühega on ta meedikutele justkui tööandjaks, olles aseaine haiglajuhtidele, kes oma rolliga toime ei tule. Teisega korraldab ta ministrina meditsiinivaldkonna üldarengut. Kolmanda paneb pähe siis, kui asub juhtima avalik-õigusliku haigekassa nõukogu, et töötada välja ettepanekuid iseenda teisele minale esitamiseks, et need siis edasi esimese mina palge ette viia, kui see parasjagu valitsuse koosolekul istub.

Maailma ajalugu tunneb paljusid selliseid kõikvõimsaid mehi, kes, muide, ei peagi olema alati paha peal väljas ja kes sageli on kandnud oma maa eest ka head hoolt, võttes vastutuse ja võib-olla enda meelest koguni topeltvastutuse. Muammar Gaddafi näiteks jagas rahvale nii vett kui peavarju, kuid ometi mõisteti ta lõpuks hukka kogu demokraatliku maailma parastuste saatel.

Ma ei tea, mida täpselt mõtlevad tänasele Eesti tervishoiule otsa vaadates Eiki Nestor, Toomas Vilosius või mõned teised, kel on olnud mängida juhtroll asjade kujunemisel. Või mõnedki neist, kel olnuks või oleks tänagi võimalus sekkuda, kuid kes seda pole teinud ega tee.

Uurisin veel üht riigikogu mullust stenogrammi, mil asuti ette valmistama haige- ja töötukassa reservide konsolideerimist valitsussektori eelarvesse ja kus Eiki Nestor uuris peaministrilt poliitilise kultuuri kohta: «Poliitilises elus valitsused muutuvad, tuleb järgmine valitsus. Kui ühele valitsusele varem sõlmitud kokkulepe partneritega enam ei sobi, milline on siis korrektne tava või mida te peate õigeks, kas valitsus peaks uuesti istuma läbirääkimiste laua taha ja uue kokkuleppe sõlmima või võib ta käituda nii, nagu ta õigeks peab?»

«Nii ja naa,» vastas selle peale peaminister.

*

Nii olemegi olukorras, kus paljud teavad, et Eesti meditsiinisüsteem vajab otsustavat ja tarka ravi, kuid neid, kes seda teha suudaksid, ei ole.

On need, kes peaksid, ja need, kes võiksid, kuid pole neid, kes tahaksid ja suudaksid. Arstkonna jaoks on teema vaid iseendis, kõik muu, ka streiginõudmistesse lipsanud kõlavad palgavälised soovid, on dekoratsioon. Haiglajuhtidel, kuigi poliitilises haardes, on praegu veel niigi hea, iga samm, mis status quo’d muudaks, sisaldaks ohtu millestki ilma jääda.

Meie amatööridest poliitikutel ja riigijuhtidel puudub aga möödanikust pärineva poliitjuhtimise kire kõrval vähimgi arusaam, kuidas üks normaalne ja demokraatlik riik funktsioneerib. Nad ei ole veel avastanud, mida tähendab dialoog ja partnerite kaasamine ning mis on riigi haldamise ja valitsemise vahe.

Tahtes ise võib-olla parimat, murendab meie liberaal-parempoolne, kuid riigihalduse ja ka majanduse vallas uskumatult võhiklik valitsus iga päev tükkhaaval demokraatiat täpselt samuti, nagu teeb seda keskerakondlik linnavalitsus Tallinnas.

Kuigi me president nentis vabariigi aastapäeval, et nüüd oleme riigina väljunud puberteedist ja alustamas täiskasvanuelu, oleme kõikide ilmingute järgi tegelikult astunud puberteedist otse progresseeruvasse dementsusesse.

Arstide streigi keskmeks oleva täiesti mõõdutundetu kollektiivlepinguprojekti asemel, kus nõutakse ebarealistlike palkade kõrval ka näiteks iga viie tööaasta järel maksumaksja rahakotist viiekuulist täistasuga teadustööpuhkust isegi kõikidele medõdedele, võiksid meedikud maa peale tulla, haiglajuhid lõpetada laveerimise isiklike huvide ja poliitsõltuvuse vahel ning pead Eesti tervishoiu tuleviku nimel kokku panna, nõudes tõsiseid läbirääkimisi riigiga ja otsustavaid ühiseid tegusid Eesti arstiabisüsteemi päästmiseks.

Muidu streigimegi korraks, aga abi on sellest ainult natuke. Arstide taskusse kukub võib-olla veel mõni lisakross, kuid kasu on sellest vaid natuke. Oleme tublid, andekad ja edukad, aga sedagi vaid kaugemalt vaadates ja natuke.

Allikas: 
http://arvamus.postimees.ee/985564/tiina-kangro-meditsiinisusteemi-paastaks-politiseeritusest-vabanemine

Puudega inimene on samuti inimene

10.07.2012

Maailma rahvaarv üha suureneb ning aina rohkem on meie ümber inimesi, kel erinevatel põhjustel mingi puue. Me ei pruugi neid aga märgatagi. Lisaks neile, kes abivajajat aitavad, leidub palju ka teisi, kes puudega inimesesse negatiivselt suhtuvad. Ümbritsevate toetus, eriti aga austus on puuetega inimestele väga tähtis. Pole ju enamik inimesi ise oma puudes süüdi.

Saamaks teada, kuidas suhtutakse erivajadustega inimestesse, kui paljud on ise puudega kokku puutunud ning kuidas ja kui palju teeb Eesti riik erivajadustega inimeste aitamiseks, koostasin õpetaja Sirje Kereme juhendamisel uurimuse “Inimeste suhtumine puuetega inimestesse”. Selleks korraldasin Google Docs`i keskkonnas eelmise aasta lõpus-käesoleva alguses ankeetküsitluse 8 küsimusega. Anonüümsele ankeedile vastanuid oli 469, vanuses 10–67 eluaastat, neist 343 naised ja 153 mehed.

Puudega inimesi on arvatust rohkem

Kuna erinevate internetikeskkondade tõttu olid mõlemal sool võrdsed võimalused vastata, võib järeldada, et naissoo esindajad olid aktiivsemad või huvitusid teemast enam kui meessoost  inimesed. 

Enim vastanuid, 137 oli Harju maakonnast, Saare maakonda esindas 44 inimest.

Kõige rohkem oli vastanuid 15–19-aastaste seas – 144, kõige vähem aga 60–68 aastaste hulgas. Teismeliste aktiivsus näitab, et neil on selle teema vastu huvi ning palju kaasa rääkida. 9% (44 inimest) vastanuist olid erivajadustega inimesed, ülejäänud 91% vastanuist seda ei olnud või ei tahtnud seda avalikustada.

Erivajadustega inimeste hulka kuuluvate vastanute hulgas on kõige levinum füüsiline puue. Kõige enam esineb nende seas invaliidsust (28 inimest), kuulmis- ja nägemispuue on 4 inimesel, nahahaigus kahel ning selgroovigastus samuti kahel inimesel. 7 on tundnud end oma erivajaduste tõttu teiste naerualusena või on kogenud negatiivset suhtumist. Mõnelegi neist on see jätnud hingelise trauma.

Vastustest võib järeldada, et meie ümber on arvatust palju rohkem erivajadustega inimesi, kes vajavad teiste tuge. Uurimus näitab, et kõige rohkem esineb inimestel invaliidsust ja halvatust, mis takistab liikumist.

Naine (19): “Jah, mina ise olen füüsilise puudega! Mind on terve elu selle tõttu mõnitatud, kuna ma lonkan. Nüüd on see küll vähemaks jäänud, aga sõpru mul selle kehalise vea tõttu ei ole!”

Naine (26): “Minul endal on liikumispuue, mis lõi välja kolm aastat tagasi ja kaks aastat ei osatud öelda, mis viga. Tänaseks on jõutud järeldusele, et mul on kõhred pehmed ja olgu ma õnnelik, et 23 aastat käisin normaalselt!”

Naine (35): “Mul on endal liikumispuue. Vaatamata sellele olen tõrjuvalt suhtunud puuetega inimestesse: vältinud suhtlemist ja nende poole vaatamist, vältinud kontakti loomist. See on esinenud mul vaid üksikutel kordadel, kui teise inimese puude iseloom on mulle arusaamatu või oli tegu väga tugevalt väljendunud anormaalse väljanägemisega inimesega, kui esmamulje emast oli šokeeriv või mulle väga mõistmatu.”

174 vastanul on oma sugulaste, sõprade või tuttavate seas erivajadusega inimesi. 24 vastanut puutub erivajadustega inimestega kokku tööalaselt (enamus neist töötab hoolekandeasutustes). Kõige rohkem on vastanuil erivajadusega inimesi sugulaste ja perekonnaliikmete hulgas – koguni 111 inimesel (56,63%). Tuttavate seas 32 vastanul (16%), sõprade seas 29 vastanul (14%).

Riik ei aita piisavalt

Kõige rohkem esines vastanute sugulastel/perekonnaliikmetel ja sõpradel liikumispuuet (35 inimest). Järgnesid: invaliidsus (24 inimest), nägemispuue (16). Downi sündroom ja kuulmispuue on 16 inimesel. Sügav puue on 18, vaimne puue 13 inimesel, halvatus 6 ja liitpuue 3 inimesel.

Naine (41): “Minu pojal on raske puue, kuna ta jäi 2004. aastal auto alla, olles äsja saanud 4 aastadeks. Selle tagajärjel on tal üleüldine ajukahjustus. Ise olen astmahaige ja ka grupi peal.

76% vastanuist leidsid, et Eesti riik ei toeta erivajadustega inimesi piisavalt. 24% aga arvas, et toetab. Kõige rohkem mainiti, et puudega inimestele mõeldud toetused on liiga väiksed, kuna enamus rahast kulub ravimite peale. Vanemad, kes kasvatavad puudega lapsi, peavad saama hakkama väga väikeste toetustega. Puudega lapse kõrvalt on aga väga keeruline töötada ja lisaraha teenida. Toetuste saamine on tehtud liiga keeruliseks ning selleks peab väga palju tõestama.

Paljud vastanud arvasid ka, et erivajadustega inimestel on väga keeruline paljudesse kohtadesse ligi pääseda: vähe on kaldteid, lifte.

Küsimusele “Olete te kunagi suhtunud puuetega inimestesse vastikult, tõrjuvalt või muul ebainimlikul viisil?” vastas jaatavalt 62 inimest ehk 12% – üpris arvestatav osa. Eitavalt vastas 437 (ligi 88 %).

Küsitlus näitas, et 451 ehk 91% aitaks puudega inimest, kui see on hädas. 4 ehk 1% seda ei teeks. Neid, kes võibolla aitaksid, oli 24 ehk 5% . Neid, kes kutsuksid abi, oli 6. Neid, kes aitaksid, kui abi palutaks, oli 5 ja neid, kes aitaksid, kui saavad aidata, oli 6.

Meie ümber on palju erivajadustega inimesi. Kaasinimeste suhtumine puudega inimestesse ei ole alati aga kuigi austav – sageli vaadatakse neile vaadatakse viltu ega arvestata nende kui abivajajatega.

2011. aasta alguse seisuga oli ametlik puue kümnel protsendil Eesti rahvastikust – 11 protsenti naistest ja kaheksa protsenti meestest. Pidagem siis meeles: ka puudega inimene on inimene.

Risto Kask
Kuressaare gümnaasiumi õpilane

Allikas: 
http://www.saartehaal.ee/2012/07/10/puudega-inimene-on-samuti-inimene/

Lehed

  • « esimene
  • ‹ eelmine
  • …
  • 29
  • 30
  • 31
  • 32
  • 33
  • 34
  • 35
  • 36
  • 37
  • …
  • järgmine ›
  • viimane »
  • Omastehooldus meedias
  • EOH uudised
  • Teated
  • Eurocarers uudised
  • MTÜ Eesti Koduabi Selts
  • Telefon: 50 688 22
  • E-mail: info@omastehooldus.eu