Ajakirjanik Tiina Kangro selgitab, et täna ilmunud uudis sellest, et sotsiaalministeerium eraldab 1,1 miljonit eurot sügava ja raske puudega lastele lapsehoiuteenuse osutamiseks, ei tähenda, et puudega lapsi kasvatavate perede olukord senisest kergemaks muutuks.

Juhin tähelepanu, et on väga küüniline, seda nii sotsiaalministeeriumi kui meediaväljaande poolt, esitada kõlavat uudist riikliku lapsehoiuteenuse rahalaeva saabumise kohta, kuivõrd tegemist on ju rahaga, mis on juba pool tosinat aastat sotsiaalhoolekande seadusega (§ 121- 128) ette nähtud kõikidele raske ja sügava puudega laste vanematele või seaduslikele esindajatele kuni puudega lapse 18-aastaseks saamiseni.

Tegemist ei ole mingi erakorralise rahaeraldisega, millega saaks mõõta riigi vastutulelikkust, vaid rahaga, mis peab seaduse järgi olema kõigile õigustatud peredele jooksvalt saadaval.

Kuid valgel taustal esitatuna on see number muidugi suur ja ilus, mõnedele võhikutele võib miljonisumma tunduda isegi muljetavaldav. Üks kommentaatorgi on uudist lugedes kiitnud, et hakkavad asjad ka meil lõpuks liikuma.

Kuid arvutagem pisut – kohe selgub, et summas sisaldub üks suur probleem. Nimelt on riiklikku lapsehoiuteenuse raha iga puudega lapse vanemale või esindajale aastas ette nähtud 371 eurot. Puudega kuni 18-aastasi lapsi on Eestis ligi 9000, neist sügava või raske puudega on pisut alla kahe kolmandiku, st üle 5000 lapse.

Kui jagame täna pasunate saatel välja hõigatud 1 116 303 eurot viie tuhandega, saame aga vaid napilt üle 200 euro ühe lapse kohta. Mida siis nüüd sellest arvata?!

Eelkõige näilisus

Täpselt sama on meil ka muude teenustega. Summad, mida eelarveridadele eraldatakse, on nn arvestuslikud. Riikliku lapsehoiuteenusega on sotsiaalministeeriumil seda lihtne teha, sest juba ette on teada, et sedagi summat ei kasutata tegelikult ära.

Puudega laste perede elu kergendamiseks ette nähtud riiklik lapsehoiuteenus on korraldatud nii, et enamik inimesi, kel sellele õigus, ei saagi seda kasutada. Näiteks pole elukoha lähedal ühtki vastavalt litsentseeritud teenusepakkujat. Või pole transporti, millega näiteks maakohas laps nendeks vähesteks ja erakorralisteks hetkedeks hoidja juurde (või siis hoidja lapse juurde) sõidutada. Või siis pole lapsel parasjagu rehabilitatsiooniplaani või on unustatud sellesse plaani teenuse vajadus eraldi sisse kirjutada.

Sageli on sügava puudega laps ka nii raske, et tema harjutamine hoidjaga ja hoidja väljaõpetamine võtaks aega kordades rohkem, kui võimaldavad need mõned (öö)päevad, mis 371 euroga lapsehoidjale tasustada saab. Lapsehoiuteenuse turuhind (kui see ei ole mõnes suuremas linnas pakutav grupihoid) jääb enamasti 8-12 euro vahele. See teeb teenuse mahuks 30-40 tundi aastas. NB! Ja seaduse sõnastuses on puudega laste riiklik lapsehoiuteenus lapse hooldaja toimetulekut ja töötamist toetav teenus. Saab aastas tervelt paariks päevaks tööle minna!

Sisu hoopis muu

Eesti Patsientide Esindusühing küsitles poolteist aastat tagasi selle teenuse osas kümmet Pärnumaa omavalitsust. 2010. aasta seisuga oli neis hingekirjas kokku 99 raske või sügava puudega lapse peret, kuid riiklikku lapsehoiuteenust oli suudetud pakkuda vaid ühele perele.

Arusaadavalt on ka ministeerium mõistnud, et selle teenusega on läinud asjad kuidagi sassi ja püüdnud olla paindlik. Muidugi on iga raha suure abi- ja tugiteenuste vajadusega sihtgrupi jaoks ikkagi abiks. Nii ongi lapsehoiuteenuse rahast saanud tänaseks põhiliselt väike lisarahade süst omavalitsustele, mille arvelt lubatakse linnadel-valdadel osutada puuetega laste peredele ka muid vajalikke teenuseid, nagu märgib ka Sirlis Sõmer-Kull oma täpsustuses sotsiaalministeeriumi uudise juurde.

Raha jagatakse omavalitsustele laiali mingi keskmise proportsiooni põhjal ja tõenäosuse järgi on välistatud olukord, et mõnes vallas sooviksid just seda isiklikku 371-eurost aastateenust (mitte mõnd asendusteenust, mille puhul enam ei kehti 371-eurone piirsumma) kasutada kõik seal elavad puuetega laste vanemad ning et süsteem seepeale «lõhki» läheks.

Ometi jääb üles küsimus, et milleks just säärased rahatõstemängud. Puuetega laste peredele võiks ju lihtsalt luua toimivaid laste hoiuvõimalusi, saata vajadusel appi tugiisikuid jne.

Eks küsimusi ole teisigi – näiteks see, kas raske ja sügava puudega lapse hoidmisvajadus langeb ära tema 19. sünnipäeval.