Tiina Kangro ja Anne Lill kirjutavad, et talveööl kraavis surnuks külmunud raske vaimupuudega Ardo juhtum on jäämäe veepealne osa. Meie võõranduvas hoolekandesüsteemis on selliseid juhtumeid mitu korda rohkem.

Eileõhtune «Pealtnägija» viskas veel ühe Molotovi kokteili Eesti probleemiderohkele sotsiaalmaastikule. Kaks nädalat tagasi leiti võromaiste põldude vahelt kraavist surnuks külmunud 25-aastane rasket skisofreeniat põdev ja kohtuekspertiisi poolt teovõimetuks kuulutatud Ardo, kes oleks tegelikult pidanud viibima ööpäevaringsel hooldusel psüühiliste erivajadustega isikute hooldekodus. Surmale eelnenud päeval oli Ardol tekkinud haigushoog, ta avaldas soovi asutusest lahkuda, et vanematekoju pöörduda. Hooldekodu töötajad austasid Ardo otsustamis- ja liikumisvabadust ning lausa avasid tema ees ukse.

«Et hoida ära jalalööki ukseklaasile, mis oleks võinud vigastusi tekitada, siis ühine otsus oli, et pigem siis töötaja ise avab talle selle ukse,» kinnitas hooldekodu esindaja ka teleriekraanil. Ta põhjendas, et teenusesaajal ongi seaduslik õigus omal soovil hooldekodust lahkuda ja käia, kus heaks arvab. «Meie ei tohi teda selles mõttes kuidagi füüsiliselt takistada,» selgitas asutuse juhataja. Enne lahkumist paluti Ardol oma nimi registrilehele kirjutada. Seda nõudvat seadus, sest siis on isiku tahe fikseeritud.

See, et kohtu poolt ema eestkostele määratud Ardo polnud kunagi varem üksinda väljas liikunud ja vaimse tervise ekspertiisi kohaselt polnud võimeline võõrastega suhtlema ega oma tegudest aru saama (sellepärast ta ööpäevaringsel, tugevdatud järelevalvega hooldusel viibiski), ei pannud aga kellukesi helisema ühegi kirjeldatud stseenis osalenud hooldustöötaja peas.

Mõtleme siit edasi. Teie eakas ema või isa on haigestunud Alzheimerisse ja vajab järelevalvet. Et mitte töölt koju jääda, paigutate ta hooldekodusse. Või hoopistükkis, kunagi kaugemas tulevikus, olete ise dementsuse meelevallas ja vajate institutsionaalset hoolt. Kuigi te ei adu reaalsust ega suuda vastutada oma tegude eest, on hooldusasutus valmis iga kell teie lähedase või teid ennast «jalutama» laskma. Hetkest, mil olete allkirja vastu territooriumilt lahkunud, ei vastuta teie eest enam keegi. Te realiseerite oma vaba tahet, olgu siis kas või kraavis külmuda.

Teovõimetul Ardol polnud surmateekonnale minnes kaasas ei raha ega mobiiltelefoni. Vist isegi juhtus nii, et haigushoo ohjeldamiseks oli Ardole antud rahusteid. Teada oli, et tulemas on külm öö, ning eriti iroonilisel kombel oli talle pihku pistetud kaart, kus saja kilomeetri kaugusel asuv koduasula oli ristikesega märgitud. Hommikune suusataja leidis surnukeha kaheksa kilomeetri kauguselt teisest suunast.

Eesti riik ei mädane ainult peast, vaid ka südamest ja sisikonnast. Lisaks inimlikule hoolimisele ja vastutustundele on taasiseseisvunud Eestis valdaval osal inimestest kaduma läinud ka igasugune mõtlemisvõime. Ainult see seletaks asjaomaste osaliste võimetust asetada põhjuse-tagajärje ahelasse kaht olulist mõistet: vabadust ja turvalisust. Inimõiguste seisukohalt tuleb meil hiljutisest totalitarismist vabanenuna tõesti õppida austama igaühe, sh psüühikahäiretega inimeste vabadust ja iseolemise õigust. Hetkel, mil aga mängu tuleb oht elule või turvalisusele, muutuvad kohe ka kaalukaussidel lasuvad väärtused. Elu ja inimväärikus ning sellega seotud turvalisus muutub primaarseks vabaduse ees. Abitult lumes ekselda ja maanteekraavis surnuks külmuda pole päris kindlasti ühe teovõimetu ja oma haiguse tõttu kaitsetus seisus isiku inimõigus ega isikuvabadus.

Seda kõike ütleb ka seadus. 2009. aasta jaanuarist muudetud sotsiaalhoolekande seaduses, aga eriti selle seletuskirjas on äärmise detailsusega lahti seletatud, kuidas käib «kaalumine» liikumisvabaduse piiramise ja turvalisuse tagamise vahel. Seadus kehtestab täpselt, millisel moel on lubatav psüühikahäirega inimest kriitilisel hetkel, kuni väljakutsutud politsei või kiirabi saabumiseni, inimväärikust kahjustamata eraldatuna hoida (mitte hullusärgis ja kusagil keldris kontrollimatutes oludes nagu vanasti) tema kaitsmise eesmärgil.

See vägagi inimkeelne juriidiline dokument ripub juba viiendat aastat ka sotsiaalministeeriumi veebilehel. Ometi pole selle sisuga kursis ka hoolekannet kureerivad ametnikud ise. Kuidas muidu seletada, et «Pealtnägija» järelepärimisele ministeeriumi PR-osakonnast saabunud kommentaar viitas Ardo surmajuhtumi puhul samuti klientide vabadusele allkirja vastu «õue minna». Vastusest nähtub, et ka ministeeriumi arvates ei kujutanud talveõhtul sajakilomeetrise jalgsirännaku ettevõtmine Ardo turvalisusele ohtu.

Ardo juhtumit poleks võib-olla mõtet üle tähtsustada, kui Meegomäel toimunu kvalifitseeruks õnnetusjuhtumiks – erandlikuks eksituseks, mõne tol päeval saatuse tahtel tööpostile sattunud ebapädeva hooldustöötaja kahetsusväärseks valearvestuseks. Kuid analüüsinud asjaosaliste vastuseid «Pealtnägijale» ja laiemat pilti tervikuna, võib väita, et tegemist polnud eksitusega, vaid süsteemse veaga, mis nüüd kõige julmemal moel endast märku andis.

Ja Ardo surm on vaid jäämäe veepealne osa. Meie hoolekandesüsteemil, kus vohab võõrandumissündroom ja sellest tulenev vastutamatus, on ohvreid mitu korda rohkem kui õnnetult hukkunud Ardo.

Nendest lugudest kuuleme aga harva, sest enamasti puuduvad jutustajad. Enamik psühhiaatriliste hooldekodude asukaist on praegu veel «riigi hoolealused», kunagi praakbeebidena lastekodudesse sattunud, sealt edasi mööda asutusi solgutatud puudega, kuid perekonnata inimesed. Kui ka mõnega neist ajuti hulle lugusid juhtub, siis parimal juhul loeme meediast lühikest politseiteadet. Kui väärkoheldul pole taga perekonda, nagu nüüd Ardol, ei asuta õigluse nimel võitlusse. Isegi kui «kliendi» eestkostjaks on määratud tema kunagise sünnipaiga omavalitsus, oleks vist palju tahta, et nad sellesse huviga suhtuksid.

Kuigi ka eestimaistes kodudes elab tuhandeid täisikka jõudnud puuetega «lapsi», rääkimata eakaist või elu jooksul haigestunuist, kes vajaksid suuremahulist hooldust ja järelevalvet, jääb koht erihooldekodus perekonnast tulijaile enamasti kättesaamatuks. Seda aastate või aastakümnete pikkuste järjekordade tõttu (perekonnata kliendid ja seaduserikkujad saavad teenusele eelisjärjekorras) või juhul kui perekond järjekorravälise koha ise ostaks, siis teenuse kõrge hinna tõttu (umbes tuhat eurot kuus).

Siiski on ka neilt vähestelt teenusele pääsenud perekondadelt «Puutepunkti» toimetusse laekunud hulk ärevaks tegevaid lugusid, mis aga nende taga seisvate inimeste ängist enamasti kohtuni ei jõua. Meenub juhuslike möödujate poolt paar suve tagasi külavaheteelt alasti ja väärkohelduna leitud vaimupuudega neiu, kelle «vaba tahe» oli lahkuda hooldekodust teda kommikotiga meelitanud meestekamba juurde. Oleme kuulnud ka juhtumitest, kus hooldekodu külastav vanem tajub, et tema vaimupuudega last ahistatakse küpsemate ja kogenenumate, kriminaalse tagapõhjaga kaaselanike poolt, millesse personal suurest isikuvabaduse austamisest ei sekku. Ja neid lugusid on veel.

Meie Eesti ühiskonnast on saanud kui ühesilmaliste ordu, mille liikmed küll vaatavad, aga näevad vaid poolt pilti – mõtlevad, aga aduvad vaid ühte tahku reaalsusest. Kui ka need inimesed, kes päevast päeva töötavad psüühiliste erivajadustega inimestega, olles saanud ka vastava väljaõppe (millele seadus esitab spetsiifilised nõuded), ei suuda tegelikult mõista puuetega inimeste erivajadusi ja mõttemaailma, siis ei vaja selline süsteem euroremonti (millega meil Euroopa Liidu vahendeid kasutades hoogsalt tegeldakse), vaid kohest ja kardinaalset sisulist inventuuri.

Keegi peab võtma lõpuks ometi inimsaatuste eest vastutuse, ja kõikide märkide järgi on see praegu sotsiaalminister. Tagasi astuma ei peaks minister mitte niivõrd Meegomäel toimunu eest vastutust võttes, vaid just selle täiesti süüdimatu kommentaari pärast, mis tema juhitavast asutusest Meegomäel toimunu kohta anti.

Ent loomulikult teame juba ette, et sotsiaalminister ei astu tagasi. Eestis asjad nii ei käi. Eestis võib minister täiesti süüdimatult teha kõike. Teatada maakonnalehele antud intervjuus, et inimesed pole hambutud mitte hambaarstiteenuse kättesaamatusest, vaid sellepärast, et nad oma hambaid kaks korda päevas ei pese. Seesama minister võib juba oma esimesel töönädalal väita üleriigilise ajalehe veergudel, et pole kuulnud ühestki murest, mis vaevaks Eesti vaimupuuetega inimesi. Ja maapind ta jalge all ei pragune.

Mida siis sellisele ministrile hooldekodude asjus soovitada? Esiteks kirjutada kohe kõikide teenusel olevate isikute lepinguisse sisse asutuste kohustus tagada turvalisus. Teiseks teha iseendale, kõikidele asutusejuhtidele ja sotsiaalala töötajatele selgeks inimõiguste ja Eesti sotsiaalhoolekande seaduse sisu. Need, kellel mõistus teemale peale ei hakka, päevapealt lahti lasta. Vajadusel tõsta palgad kahekordseks ja võtta konkursiga tööle korralikud inimesed. Ah et raha ei jagu? Aga kodus peavad selliseid inimesi hooldavad pereliikmed tulema toime 19 euroga kuus! Ajuloputust on vaja sellele süsteemile. Kinnisvara, plaanide ja juhtimise asemel tuleb esiplaanile seada hooldekodudes elavad inimesed.

Ja üks soovitus ministrile veel: siduda endal silmad kinni, võtta kaenlasse gloobus, millel on märgitud rist Eesti ja teine Brüsseli kohale, ning asuda mõnel krõbekülmal talveõhtul jalgsi teele. Äkki siis plahvataks. Äkki saaks keegi Eesti Vabariigis lõpuks aru, mida peetakse silmas kõigis neis rahvusvahelistes inimõiguste dokumentides, millele ka Eesti riik on alla kirjutanud.

Anne Lill on telesaate «Puutepunkt» toimetaja. Tiina Kangro on «Puutepunkti» produtsent ja Postimehe tänavune aasta arvamusliider.