Ajakirjanik Tiina Kangro kirjutab, et Eesti riigisektor rakendab palju energiat näilisuse tootmiseks ja nii on päris värskendav, kui Andrus Ansipil või Jürgen Ligil lipsab suust välja mõni spontaanne, PR-armee poolt veel kohitsemata fraas.
Eesti on professionaalide maa – meil on olemas aastakümnete pikkuse staažiga karjääripoliitikud, riigijuhid, spetsialistid ja professionaalne ametnikkond, kuid ... sisuliste asjadega tegelemise asemel toodetakse palehigis näilisust.
Üks minister kinnitas hiljuti eravestluses, et pool tema tööajast kulub PRile. Tema alluvatelt olin hiljuti kuulnud arvamust, et minister juhib asutust tähtaegade seadmise ja defineeritud lahenduste etteandmisega. Selleks-ja-selleks kuupäevaks tuleb menetleda teema ja jõuda vaat niisuguste tulemusteni. Kui tegelikkus on teistsugune, tuleb sellest üle olla. Liigseid probleeme mitte tõstatada.
Mõne aja eest oli mul au näha lähedalt, kuidas Eesti avaliku halduse veskid jahvatavad. Toimus kahesaja osavõtjaga erialainimeste üle-eestiline aastakonverents, mille lõpupaneelis sõnastati üsna olulise sisuga pöördumine riigijuhtide poole. Selle pidi järgmisel hommikul konverentsi nimel välja saatma omavalitsus, kes külakorda käivat üritust sel aastal võõrustas. Ja mis te arvate, mis juhtus? Väljasaatmise asemel käivitus hoopis masinavärk, mis asus täie vingaaliga pöördumist ümber kirjutama.
Pühasse üritusse kaasati nii konverentsil osalenud abilinnapea, linnavalitsuse mainekujunduse sõelaks olev avalike suhete osakond ja lõpuks ka kõrge linnapea isiklikult, kellele, kolleegide sõnul, ei saanud ju ometi korraldada seda häbi, et ta oma krahvkonnas toimunu kohta meediast loeb. Redigeerimine käis ikka nii, et pöördumise kõige olulisem sõnum liigitati omavalitsuse seisukohalt «ohtlikuks» ja see lendas üldse prügikasti, kõikidelt järgmistelt nühiti maha teravamad nurgad ja teksti algusesse lisati väike kiidulauluke väljasaatja enda suurtest töövõitudest.
Vaid neli ööpäeva hiljem potsataski uue kuue saanud tähtis teadaanne planeeritud adressaatide kirjakastidesse. Konverentsil osalenud rõõmustasid ikka, sest vähenõudlikud inimesed on tänulikud ka pisku eest. Vaat kui poleks üldse saadetud, oleks ju veel hullem olnud. Nüüd ehk siiski keegi luges, sai ääri-veeri teada tähtsast riiklikust küsimusest. Küsimusest, et osa inimesi Eestis – omastehooldajad – on jäetud ilma inimõigustest. Ehk ikka keegi seal kõrgel ja kaugel loeb, ehk otsib tõde ridade vahelt ja hakkab kaasa mõtlema. Mõlgutab, ja ühel heal päeval läheb ja ütleb kusagil. Ehk ühel päeval tõuseb päike ka Maarjamaal teisiti!
Tuleb meelde teine näide umbes aastatagusest ajast. Justiitsministeeriumi tellimusel on Tartu Ülikoolis professor Raul-Allan Kiiveti juhtimisel valminud tervishoiusüsteemi pettusi ja korruptsiooniriske väljaselgitav uuring. Enne tulemuste avalikustamist kutsutakse justiitsministeeriumi nõupidamislaua taha nn siseringi esindajad: töö autorid, haigekassa, arstide liidu ja haiglajuhtide esindajad, valdkondade ministrid. Ühiselt asutakse korrigeerima professor Kiiveti ettekannet, kust kõrvaldatakse kõik «ohtlikud» slaidid. Näiteks viited sellele, et pettused tervishoius pole väljamõeldis: USA Kongress esitas 2011. aasta septembris süüdistuse 91 tervishoiutegelasele, kes olid osalenud 295 miljoni dollari suuruses ravikindlustuspettustes Medicare’i vastu, esitades massiliselt ja süstemaatiliselt arveid ravijuhtude eest, mida tegelikult ei olnud.
See slaid võib avalikkust eksitada, viia mõtted sinna, et ka meil võivad haiglad ja arstid ebaausalt käituda, see võib langetada meie mainet, kõlavad põhjendused laua ääres. Kiivet, kes otserünnakust üsna jahmunud, lohutab, et Eesti-poolsed küsitlustulemused on ju head, otsest korruptsiooni on vähe. Seepeale osutab haigekassa juht – just see lause tulebki kiirelt ettekandesse sisse viia: nii öelgegi, tulemused üllatasid teid positiivselt!
«Õnneks kõigile nõudmistele Kiivet siiski alla ei vandunud. Aga auditooriumi tungival soovil sõnastati ümber siiski uuringu kolme põhitulemuse ja kokkuvõtete slaid. Pureti nii kaua pisiasjade kallal, et Kiivetil ei õnnestunudki uuringut sisuliselt tutvustada, sai vaevalt slaidiettekande muutmisega ühele poole. Võib-olla see oligi taotlus, et sisuni mitte jõuda – ai, kui valus!» kommenteeris vahejuhtumit üks kohal olnutest.
Osalesin ise kirjeldatud episoodile järgnenud pressiüritusel. Mäletan, et võttis õlgu kehitama. Saime teada, et korruptsiooni Eesti meditsiinis üldiselt pole. Probleem on vaid selles, et inimesed on rumalad, ajavad sassi tasuta ja tasulise arstiabi ning peavad viimast ekslikult korruptsiooniks. Kiivet oma kaasuurijatega jättis pehmelt öeldes tühise mulje. Pakkus lahenduseks, et tuleb tõsta teadlikkust.
Hiljem, kui uuringu täisteksti ette võtsin, sain teada, kui palju olulist sellel 130 leheküljel tegelikult öeldud oli. Nii meie kipakate seaduste, tegemata haiglareformi, haigekassa tendentslike lepingusüsteemide, meditsiinitehnika hangete ja arstkonna suhete kohta ravimifirmadega. Lugesin uuringut uuesti veel hiljutise streigi ajal ja mõtisklesin, kelle mainet aasta tagasi kaitsti. Kas keegi üldse sellest tööst midagi järeldas? Või oligi eesmärk saada kaust, millega vehkides taastoota näilisust, et vaatamata üksikutele pisiprobleemidele on nii meie riigis kui meditsiinis kõik korras?
Veel ühe samalaadse poliitkorrektsiooni ilmsikstulekule aitasin poolteist nädalat tagasi täiesti tahtmatult kaasa, kui tsiteerisin oma eelmises loos siinsamas Postimehes uuringut, mille autorid selgitasid, et said töö tellijaiks olnud justiits- ja sotsiaalministeeriumilt ülesande analüüsida, milliseid juriidiliselt korrektseid võimalusi on olemas, et saaks suurendada perekondade kohustusi oma hättasattunud lähedaste eest hoolitsemisel. Ilmnes, et inimliku eksituse tõttu oli internetti riputatud «vale» versioon uuringust. Õiges versioonis aga, mille vastu ministeerium pärast ehmatust sõrmenipsuga vana välja vahetas, oli ohtlik sõnapaar «kohustuste suurendamine» muutunud juba «pere ülesannete ümbervaatamiseks» ja kogu protsess lähtus üleüldse vajadusest «kõrvaldada ebaselgus».
Kuigi saatusliku näpuvea ilmsikstuleku päeval ei teadnud ka uuringu autorid veel oma töö uuest versioonist midagi, olid nad päev hiljem juba konstruktiivsel arusaamisel, et olid tellijat valesti mõistnud. Ega neile ka midagi ette heita pole, sest teatud ametid kohustavad. Ja kompromissid õilistavad neid, keda kodumaa vajab ja kel on seepärast õigem edasi teenida.
Ent mis siis ikkagi toimub? Ja miks täpsemalt? Varem asus Pärnu maanteel Laste Maailma peal niisugune institutsioon nagu Glavlit, kus kirjutati kõik nõukogude inimeste moraalse palge jaoks oluline vajalikul viisil ümber. Kuid kelle või mille huvides toimub see tants nüüd? Mis sunnib Andrus Ansipit avaldama käigu pealt kiiret ja täpselt sõnastatud arvamust Rein Raua kirjutise kohta, kui ta ise samas väidab, et pole seda lugenudki?
Mõnikord on tunne, et siin on tegemist psühhiaatrilise probleemiga. Selle nimeks võiks olla isiksuse kahestumine. Saad küll aru, milles on asi ja et vassida poleks ju põhjust, aga pisike kuradike su sisikonnas lihtsalt trambib ja peksab ja hakkadki rääkima tema sõnadega. Kes on see kuradike, kelle sõnadega räägivad meie riigijuhid? Ega ometi mõned PR-mehed või kalli maksumaksja raha eest sisseostetud copywriter’id neile oma kärbseid pähe ei aja?
Vahel jääb küll mulje, et just nii see ongi. Et hetkel turjast krabanud ja õigel ajal õiges kohas olnud mulliajajate seltskond lihtsalt lustib täiega, lastes oma fantaasial mõnusalt lennata, mõeldes me rahvaasemikele välja järjest kreisimaid lugusid näiteks selle kohta, kuidas Eesti hakkab jõudma viie rikkama riigi hulka või kuidas olla maailma pioneer tasuta ühistranspordi juurutamise alal.
Viimasel ajal mõtlen sageli Rooma riigi hävingu ja edasikestmise peale. Praegune olukord Eestis meenutab päev-päevalt üha rohkem ajaloost loetud Lääne-Rooma impeeriumi langemise eelset moraalset allakäiku. Õnneks olid roomlastel võtta barbarid, kes nende poolt mahamängitud tallermaale tulid, et võtta üle parim, mida roomlased olid sajanditega loonud ja kanda nende kultuur Euroopa hällist välja laia maailma. Kes on aga need, kes tuleksid meie olukorda lammutama, kui me ise siin oma esiisade maanurgal laguneme ja lõpuks mutta kaome?
Nii jääbki kurioossel kombel rõõmustada vaid nende üksikute hetkede üle, mil Andrus Ansipil või Jürgen Ligil lipsab poolkogemata suust välja mõni spontaanne fraas, mida riigi PR-armee veel kohitseda pole jõudnud. Või kui Andrus Ansip võtab tsiteerida riigikogus või valitsuse pressikonverentsil mõnd mõistlikku ütlust oma abikaasa suust. Ent seda juhtub harva.
Miks ometi ei võiks me kogu selle vassimise, veiderdamise ja ilutsemise asemel rääkidagi tõelistest asjadest, muretseda pärisinimeste pärast, ehitada ja hoida koos ühiskonda, kus meil kõigil, ja meie lastelgi, oleks mõistlik elada? Mille pagana pärast peab nii palju muretsema selle üle, kuidas keegi ise või miski, mida ta arvab enda oma olevat, välja paistab? Kust üldse pärineb see kiivas soov varjata kõike, mis on tegelikult?
Kallid seltsimehed! Me ei ole ju kõik kokku tegelikult hoopiski nii lollid, kui see välja paistab?!
