Tiina Kangro presidendi aastapäevakõnest: Selles reljeefideta tekstis puudusid ju vähimadki seisukohavõtud!
Tundub, et mõni aeg tagasi poliitringkondadest levima hakanud ajude pehmenemine on asunud halvama juba ka tavaliste inimeste mõistust.
Kuidas muidu seletada, et järjest tekib juurde neid, kes tõttavad varmalt ja viisakalt takka kiitma igale järjekordsele presidendikõnele, kuigi ühegi objektiivse kriteeriumi kohaselt ei sisaldu neis peale ilutsevalt tühisõnade mingeid tõsiselt võetavaid sõnumeid ühiskonnale.
Pritsisin endale seekordseid kiidukoore kuulates kaks päeva järjest külma vett näkku, et olla kindel: see pole unenägu. Kiideti, et president on ära maininud ka sotsiaalsed probleemid. Tunnustati, et on rõhutanud kodanikuühiskonna tähtsust. Üleskutset pakkuda ideid, kuidas Eesti korda teha, peeti lausa innovaatiliseks.
Millest te räägite, inimesed? Selles reljeefideta tekstis puudusid ju vähimadki seisukohavõtud! Kas tõesti on president muutunud meil koolipoisiks, kes saab kolme ainuüksi selle eest, et suudab ka omalt poolt loetleda ühiskonnas tõstatunud probleeme, mille üle juba ammu arutatakse, kuid mis endiselt lahenduste järele karjuvad? Loetleda, kuid mitte suhestuda, sest neil sõnadel puudus ju nägu ja hing! Kas oleme tõesti vaid inimpõlv pärast taasiseseisvumist langetanud lati oma riigijuhtide, aga seega ka iseenda ees nii madalale, et polegi enam vahet, kas sellest üle hüpata või alt läbi joosta?
Viisakus on muidugi tore asi, aga Eestil on vaja areneda. Vales kohas ja valel viisil rakendatud "viisakus" võib osutuda hoopis mugavaks põgenemiseks oma kodanikuvastutuse eest. Kuigi presidendil on Eesti riigivalitsemisel vaid sümboolne roll, pole ta siiski eemalt vaatamiseks mõeldud lilleke, mida peame oma rahast üleval ilu pärast. Rahva teenrina, nagu teisedki valitud poliitikud, on ka temal ja ta meeskonnal täita kindel koht riikliku mõtlemise mänguväljal, kus igapäevaselt toimuvas poliitilises koostöös ja võitluses kujundatakse rahvuse saatust.
Presidendi kaks tähtsamat kõnet – uusaastatervitus Eesti rahvale ja vabariigi aastapäeva kõne kodanikele ja teistele Eestiga seotud osapooltele kogu maailmas – pole seepärast vaid sõbrajutud, vaid programmilised instrumendid vastutusrikka presidenditöö tegemiseks, mis annab võimaluse nihutada vajalikke aktsente nii rahva kui poliitringkondade jaoks. Et mäng käib ühtsel poliitikateljel, peegelduvad Eesti presidendikõnedest, nagu ka nende ümber toimuvast, alati ka Stenbocki majas ja Toompea lossis toimuv. Ja praegu näeme sealt kahjuks vaimset tühjust, totaalset ideedepuudust ja vähemalt osalist peataolekut.
Ent see pole vabandus presidendile, et ka ise vabatahtlikult kaaperduda. Kuigi Toompeal, ja koos sellega kogu Eesti ühiskonnas, kestab juba teist valimistsüklit tugev mõtlemise stagnatsioon, ei tähenda see, et kui presidendil ja tema meeskonnal oleks jagunud oskust ja viitsimist käituda teisiti, ei võiks tänane olukord Eesti poliitikas olla helgem.
Miks kipub meie president olema see, kes probleemsetes ja isegi plahvatusohtlikes olukordades end toimuvast distantseerib, valides hilisema reageerija ja manitseja rolli? Täpselt nii nagu ka Eesti halduse, hariduse, sotsiaaltöö ja paljude muude valdkondade suurim probleem on seal tegutsevate inimeste soov pugeda kõikide võimalike barrikaadide taha ja hoida kõrvale inimlikust suhtlemisest, käitub ka meie riigipea vähemalt näiliselt üleolevalt ja kõrgilt. Kui selline kuvand pole tema tegelik tahe, siis on see tema valitud meeskonna tegemata töö.
Kes viib Eestit edasi?
Eestil on olnud presidente varemgi. Kui Lennart Meri kõned olid isepäised ja alati üllatuslike nüanssidega nagu Versace või Valentino moelooming, ja Arnold Rüütli sõnavõtud meenutasid triibulisi ja pisut karvaseks kulunud, ent hästi hoitud ülikondi vanaisa talukapist, siis meie praeguse presidendi taga rätsepatööd justkui polegi. Tema sõnavõtud on mugavuskõned, mille häda ongi selles, et nad meeldivad inimestele, kellel pole endal mingeid erilisi probleeme ega ka siiraid püüdlusi tegelda ühiskonna ees seisvate probleemidega.
Otsivatele hingedele ei leidu neis tekstides aga hingetoitu ja mõttekaaslust. Kuid kes siis viib Eestit edasi?
Kõnede nõrkus võib tulla sellest, et meie praegusel presidendil ei pruugigi olla Eesti rahvale midagi öelda. Aga põhjus võib olla ka see, et pole kõnekirjutajat, kes vastaks korraga kahele nõudele: valdaks sügavuti presidendi püüdlusi ja mõttemaailma ning samal ajal kõrgtasemel ka kõnekunsti käsitöövõtteid (retoorikat).
Maailmakuulsaid kõnekirjutajaid Ted Sorensen, kes oli muide John F. Kennedy poliitiline nõunik ja lähedane mõttekaaslane juba aastaid enne, kui viimasest USA president sai, on öelnud tõe, et kõnesid ei tee suureks sõnad, millest kõned koosnevad, vaid üksnes mõtted ja teod, mis on nende taga. Siinkohal aga on oluline meelde tuletada veel üht: nimelt peeti juba antiikfilosoofias hea kõne kohustuslikuks osaks loogika ja esituskunsti kõrval alati ka kõne eetilist külge.
Ka Eesti praegused probleemid, sh poliitiline stagnatsioon (mida küll mõned nimetavad vahel ka riigi küpsuseks või ühiskonna stabiilsuseks), on ju tegelikult kinni just ühiskonna põhiväärtuste ehk eetika kriisis. Sellest väljumisel võiksid meid aidata sisemiselt suured isiksused, kellel on ideid, mida Eesti rahvale öelda, aga ka võimekust ning oskust seda välja öelda.
Ei saa väita, et oskused Eestis puuduksid. Pea täiuslikuks tõestuseks selle kohta oli kaitseväe juhataja Riho Terrase paraadikõne iseseisvuspäeva hommikul, mis väikeste sõnakohendustega võinuks üsna hästi sobida ka presidendikõneks Eesti rahvale.
Tiina Kangro, Linnalehe peatoimetaja
Artikli autor ei jaga Keskerakonna vaateid, ei kuulu Sotsiaaldemokraatlikku Erakonda ega ka praegusel kujul ka ühtegi teise Eestis tegutsevasse parteisse. Artikkel ilmus sel nädalal ka Õhtulehes.