Möödunud neljapäeval, 25. oktoobril, toimus Tartus tähtis sündmus – üle-eestiline sotsiaalhoolekande aastakonverents, mille fookuses oli seekord omastehooldajate roll abi vajavate inimeste toetamisel.

Omastehooldajad – need on ju tegelikult pereliikmed, kellele langeb tihtipeale määratu hoolduskoormus pärast seda, kui lähisugulane on raskelt haigestunud ja jäänud hooldust vajama, perre on sündinud puudega laps või võtnud mõni muu vahejuhtum pereliikmelt võime iseseisvalt toime tulla.

Omastehooldajaist ja nende „tööst” on hakatud rääkima alles viimastel aastatel. Kuigi nad on alati olemas olnud, on nad siiani olnud oma murede ja toimetustega valdavalt üksi.

Asi on ka selles, et pidevas rakkes omastehooldajate hulk on järjest suurenenud, sest üha rohkem abivajajaid, sealhulgas keerulist ja ööpäev läbi hooldust vajavaid puuetega inimesi elab moodsas maailmas just kodus. Raskete puuetega lapsi näiteks ei anta enam lastekodusse ega erikooli. See on aga toonud kaasa olukordi, kus ühel päeval võib ülekoormus muuta abivajajaks ka omast hooldava inimese enda. Halvematel juhtudel on ta kaotanud tervise ja langenud vaesusse, tõmmates kaasa kogu pere, sest elatise teenimine on tema jaoks vahetunud tasuta või marginaalse toetusega kinnimakstud hoolduskoormuse vastu.

Lõppjaam – pere

Praeguse süsteemi järgi peavad inimesed saama suurema osa vajalikust abist elukohajärgsest omavalitsusest. Riigi kanda on pensionid, töövõimetushüvitis, rehabilitatsiooniteenus (millega puutub kokku vaid kümnendik puuetega inimestest) ja veel mõned teenused, nagu puuetega laste hoiuteenus (paarsada eurot aastas sügava või raske puudega lapse kohta) ja erihoolekande teenused (millele kodus elavad erivajadustega inimesed aga eriti ligi ei pääse).

Demokraatia ja vabaduse sildi all on riik usaldanud kõik muu omavalitsustele, toetades neid tasandusfondist ka igal aastal näpuotsast rahaliselt. Teadagi on aga Eesti paarisaja omavalitsuse võimekus teenuseid osutada väga erinev. Kui ikka vallas elab sada või ka paar tuhat inimest, kellest suur osa on töötud ja ülalpeetavad, siis on üsnagi raske korraldada kodudes lamajate avahooldust või pakkuda käputäiele erinevate puuetega ja eri paigus elavatele lastele kaasavat haridust tavakoolis.

Ka seadus jätab kõik otsad lahti: omavalitsus peab pakkuma teenuseid, kuid vastavalt oma võimalustele. Nii ongi perekonnad see lõppjaam, kes kogu töö viimaks oma kulu ja jõududega ikkagi ära teevad. Sest kuhu neil põgeneda.

Vaja haldusreformi

On kuulda-näha, et riik tahaks tulevikus eelarve säästmiseks veelgi suuremat koormat just omastehooldajate õlule asetada. Sotsiaalhoolekande aastakonverentsil püüti visandada pilt, mida see Eesti inimvarale tähendaks. Järeldati, et kuigi hoolekande lükkamine perede kanda võib tunduda odav lahendus, siis tegelikult see nii ei ole. Ühelt eelarverealt riik küll säästab, kuid teisalt kaotab saamata jäävate maksude ning üldise häda ja viletsuse suurenemise kaudu.

Jõuti järeldusele, et omastehooldajaid peaks kasutama hoopis teisiti, kombineerides nende vaimset, moraalset ja psühholoogilist panust avalike teenuste vormis kõikide jaoks Eesti elu normaalsel tasemel garanteeritud teenustega. Just selleks maksame ju kõik läbi elu ka riigile makse.

Mis praegu korrast ära, on avalike teenuste kättesaadavus ja kvaliteedikriteeriumid. Riik võib teenuste osutamise delegeerida küll omavalitsustele, kuid peab sel juhul ka näitama ressursid ja tagama, et süsteem töötab. Suur abi oleks siin just haldusreformist.

Rändav konverents

• Iga-aastast hoolekande konverentsi peetakse kordamööda Tallinnas ja Tartus.
• Tänavused peakorraldajad olid Tartu linnavalitsus ja Tallinna sotsiaaltöö keskus ning koostööpartner telesaade „Puutepunkt”.
• Osavõtjaid oli üle kahesaja, nende hulgas omavalitsusjuhte, sotsiaaltöötajaid, teenuseosutajaid, aga ka kolmanda sektori organisatsioonide esindajaid üle kogu Eesti, lisaks neile inimesed riigikontrollist, õiguskantsleri büroost ja ülikoolidest.
• Konverentsi tugimaterjaliks anti välja Puutepunktide ajakirja erinumber. Konverentsi tulemusena valmis märgukiri riigijuhtidele ja poliitikutele.