Andrei Hvostovi võimas lugu "Minu elu Annleenaga" sundis Ekspressi arhiivist otsima sarnaseid lugusid. Järgnev lugu ilmus esmakordselt 2010 aasta detsembris.

Pärast seda, kui Ellen Laap (77) sai teada, et tema haigus ei allu enam ravile, hakkas ta pooldama eutanaasiat.

“Minu nimi on Ellen. Perekonnanimeks pange neiupõlvenimi – Laap. Olen 77aastane.

Tervis ei luba mul enam elada. Tablettideta ma elada ei saaks. Suvel sain teada, et mu haigus ei allu enam ravile – mul on verepaksenemine, vee kogunemine organismi, mis on meie perekonnahaigus. Kaks täditütart on surnud samasse haigusesse. Tean ette, mis mind ootab. Süda upub. Õudne valu. Ja inimesed peavad elama sellega aastaid, kannatama hirmsat valu. See ei ole eetiline.

Miks ei taheta meil rääkida eutanaasia seadustamisest? Miks vaikitakse eutanaasiaküsimus maha? Sest meil on kõik humaanne?

Kaks viimast kuud olen elanud Kunda hooldekodus. Siin on väga puhas, soe, minu eest hoolitsetakse. Elan väga hästi. Aga tean mina ja teavad teised – siit elavana keegi enam välja ei lähe. (Juhataja Linda püüab vahele öelda, et “minnakse ikka”, kuid Ellenit see ei veena.) Juba selle kahe kuu jooksul on surnud kaks inimest. Midagi pole teha. Abistan siin üht naist, ta ei leia oma tuba üles, annan rohtu ja vaatan, et ta veega võtab ilusti… Seda ei ole ilus vaadata. Ma ei taha ise selleni minna.

Võin istuda tundide viisi. Teinekord jalutan koridoris. Aga hea võimaluse lasin ma mööda. Olin suvel haiglas ja viisin ühele naisele rohtu. Rohutuba oli lahti ja seal oli morfium. Esimene mõte oli, et mitu ampulli seal on… Tulin välja, kahetsesin, et sealt kaasa ei võtnud… Aga olen vana kooli inimene. Ma ei saa võõrast asja võtta. Siis ma otsustasin, et järgmisel päeval varastan… Aga järgmine kord oli rohutoa uks lukus ja ülejärgmine päev sain koju. Kui mul oleks olnud natukenegi rohkem julgust, oleks see mul tänaseks tehtud olnud.

Ma ei karda surma, see on kõigil ees. Surm annab mulle pääsemise kõigest. Mul on õigus oma elu üle siiski otsustada. Kardan kõige rohkem, et jään peast lolliks. See on kõige hullem. Ma ju näen, mis inimesed siin mu ümber on. Las see raha, mis riik minu peale kulutab, läheb parem neile, kel on lootus paraneda. Haigetele lastele, et nad saaksid terveks. Minul seda lootust enam pole. Siin on töötajad – põetajad, sanitarid, millist vaeva nad näevad! Nad peavad haigeid siduma, kui palju läheb materjali, milline raiskamine… Inimeste kulutamine. Ja kui vähe nad saavad palka.

Ma ei too kellelegi enam mingit kasu. Ainult tarbin. Söön. Kas see on inimlik… Toon näite: kui inimene on üle kuue aasta selja peal maas – ma tean sellist, ja tean ka neid, kes käivad ringi, mitte millestki aru ei saa –, tal on õudne valu. See on inimeste piinamine. Sain pojalt sünnipäevaks kaardi. (Ellen näitab. Sinna on kirjutatud: “Palju, palju õnne! Halb poeg Ensu...”) Näete… Ta peab end halvaks. Et ta ei saa mind aidata… See on ka tema kannatus.

Mind päästab huumor ja raamatukogu. Armastan Sofi Oksaneni. Tema “Puhastus” on täpselt see elu, mida me elasime. See on täpne lugu meie kannatusest. See, et mul on endal terve elu nutuhood olnud – algasid kaheksa-aastaselt –, on sõjaehmatus. 1941. aastast.

Ma jälgin neid maid, kus eutanaasiat tehakse. Antakse rohtu – ega ma ei tea ju, mis rohtu ma võtan –, ja kõik. Kui mulle täna öeldaks, et see rohi jääb nüüd viimaseks, ma võtan selle hea meelega vastu. (Juhataja Linda ütleb vahele, et kust tõmmata piir kuritegevuse ja aitamise vahele...) Arst pole ju süüdi, et mul on selline tervis. See on geenidest. Keegi ei ole süüdi, keegi ei taha haige olla, on ju nii.

Olen Võrust pärit, kuus klassi haridust, nimetan end ikka mustatööliseks. Olen olnud ilmajaamas radist, raudteepööranguid olen lumest puhastanud… Ma ei taha olla Ema Teresa. Ei taha piinelda elu lõpuni. Palun. Kas keegi mõtleks meie riigis eutanaasia seadustamisele? Miks arvatakse, et valu on inimlikum? Olen moraalselt murdunud. Ma tahan valu maha saada, ja surma ma ei karda. Surm on raske töö. Aga ma tahan surra.

Inimesele ei saa öelda, et teie kõlbate eluks ja teie ei kõlba eluks. Inimene ise ütleb seda… Seni pole ütlejaid olnud, nüüd mina olen.

Ja see ei ole mul depressioon. Sellest saaks üle. See on mu lõplik otsus.”