21. sajandil on Eesti saanud Sparta kuningriigi järglaseks, kirjutab telesaate «Puutepunkt» produtsent Tiina Kangro. Spartas lükati kõlbmatud kaljult alla, Eestis jäetakse abi­vajajad enese hooleks.

Vali-mind-teater on tegemas enneolematuid rataskaari ja uskumatu on tõdeda, et lavakangelased vist tõesti ei aimagi, mis suuremale osale Eesti inimestest tegelikult korda läheks.

Jäähallide ja koerajooksuplatside avamisi, kohvihetki ristmikel või vigurlende munitsipaalõhuruumis suudavad ehk tõsiselt võtta need, kes elavad jõudeelu ja keda armulik saatus on säästnud igasugustest maistest muredest. Sadade tuhandete Eesti inimeste jaoks on päevateemad riiklikul laval toimuvast valgusaastate kaugusel. Taasiseseisvunud Eesti sammub aga juba kaks aastakümmet silmaklappides hobusena vapra järjekindlusega teel, mis kosmilisel distantsil väheneda ei lase. Iroonilisel kombel on seesama rahvas, kelle selga on pikk orjapõlv ja võõrvõimude vägiteod kasvatanud elevandinaha, toimuvale ka oma poolvaikiva nõusoleku andnud.

21. sajandil on Eesti saanud Sparta kuningriigi järglaseks. Spartas lükati kõlbmatud ühiskonnaliikmed kaljult alla, Euroopa Liitu kuuluvas Eestis jäetakse abivajajad lihtsalt enese hooleks. Vähe sellest, nendega koos sülitatakse ühiskonnast välja ka nende lähedased. Kuigi Eesti jaoks siduvate rahvusvaheliste lepete kohaselt see nii olla ei tohi, vehivad võimud hätta sattunute sugulaste ees perekonnaseadusega, kus olevat kirjas, et neil on tingimusteta hoolduskohustus. Arglike inimeste hirmutamine on lihtsam kui klaarida omavalitsuste tulubaasi või analüüsida riigi funktsioone.

Aasta tagasi arutati riigikogus tähtsa riikliku küsimusena omastehoolduse olukorda. Umbes samal ajal näitasime «Puutepunkti» sarjas saadet noorest naisest Irast, kes meditsiini viperuse tõttu langes koomasse. Kui haigla edasise ravi mõttetuks kuulutas, anti Ira üle emale, kes samast päevast kaotas töö ja sissetuleku. Poolteist aastat ahastas Olga tütre voodi kõrval: taastusravi ega rehabilitatsiooni ei saanud, sest juhtum oli liiga raske, sotsiaalabi ei saanud, sest vald oli liiga vaene.

Riigikogus tegin ettekande, kus näitasin läbimõtlemata sotsiaalsüsteemi laastavat mõju riigi majandusele ja moraalile. Sessiooni järel tuldi kätt suruma. Kaks tarka meest laususid ka ussisõnad: jah, jutt õige, aga meil pole ju inimesi, kes midagi muuta suudaksid. Eelmisel nädalal kuulsime, et sõprade-tuttavate annetuste abil oli Olga läinud tütrega taastusravile Hispaaniasse. «Ta veel ei tantsi ega deklameeri, aga ta on tagasi. Tunneme end taas inimestena,» hõiskas ema telefonis.

Kas tõesti on üksnes kliima see, miks Eestist minnakse? Mis teeb Eesti jaoks lootusetust juhtumist piiri taga lootusrikka? Asi pole ju üksnes rahas. Annetatud raha oleks Olga võinud kulutada ka siin, kui siin olnuks võimalus. Aga seda polnud.

Süsteem kustutas nad Eesti jaoks vajalike inimeste nimekirjast. Eesti sotsiaalsüsteemi suur ideoloogiline möödalask ongi see, et abivajajad võrdsustatakse meil toimetulematutega, kellele heal järjel riigiülemad siis suuremeelsuse märgiks almust annavad. Heal järjel Euroopa eilse päeva eeskujul püütakse seda teha isegi «vajaduspõhiselt», kuid kuna Eestil napib rikkust, muudavad naeruväärsed toetused probleemides inimesed kerjusteks, kellele üleolev süsteem tegelikult selja pöörab. Toimivate tugistruktuuride ehitamiseks puudub aga valdkonna eest vastutajatel tegelik kompetents. Hea näide selle kohta on juba riigikogus ringlev uus, kuid kahjuks taas katastroofe täis töövõimeseadus.

Miks on Ida- ja Kesk-Euroopa riikides kapitalism kukkunud välja nii oluliselt erinev Põhjala väikeriikide ja Lääne-Euroopa vanade heaoluühiskondade omast? Miks on meil riik edukas, aga rahvas saamatu? Miks pole Eestit juhtivad poliitikud märganud suunata riiki turumajanduse juurutamisega samaaegselt lääneliku heaoluühiskonna teise olulise tugisamba – kaasamise ja sotsiaalsete kokkulepete – suunas?

Ligi veerand sajandiga on maailma sotsiaal- ja majandusteadlased jõudnud Ida-Euroopas toimuvat uurida ja analüüsida. Ilmunud teadustöödes leidub väärtuslikku mõtteainet, et taibata, kus on Eesti poliitikud (aga ka valijad) teinud valearvestusi, et me pole välja jõudnud sinna, kuhu pärast NLi rüpest vabanemist suuna võtsime.

Omastehooldus on lakmus, kust peegelduvad vastu meie riigi nõrkused. See, mida ülal kirjeldan, polegi tegelikult niivõrd hooldajate ja hooldatavate probleem, kuivõrd just probleem riigi jaoks, kes inimestest üle astudes mängib maha oma šansi areneda või isegi säilida.

Miks siis pole riik osa ülesannetega hakkama saanud? Valdkonda aastakümneid vaadeldes ja uurides olen jõudnud ka vastuseni. Edukultuse küüsis, kuid sisemiselt nõrk riik pole julgenud kaasata sotsiaalpoliitika arendamisse teemat ja sihtgruppi tundvaid sõltumatuid ja professionaalseid partnereid.

Kuigi ka rahvusvahelised lepped seda tegelikult lausa nõuavad, on Eesti riik otsustanud olla mugav ja arg ning täitnud selle rahvusvahelise nõude enda lõa otsas rippuvate gongodega, kes alati vajalikul kohal sidusgruppide nimel oma jah-sõna ütlevad. See on tundunud turvaline, kuigi tegelikult on riik sel moel saaginud oksa iseenda istumise alt.

Siit sündiski mõte kutsuda ellu uus, laialdasel asjatundjate võrgul põhinev Eesti Hooldajate Liit. «Puutepunkti» telesaate selja taga on sõna otseses mõttes põrguõudustest läbi käinud omastehooldajaid, hooldatavaid endid, pühendunud spetsialiste, eestlasi ja venelasi, vabatahtlikke, omavalitsus- ja riigiasutuste esindajaid jne, keda ühendab soov astuda samme, et Eesti riik näo inimese poole pööraks. Siis ehk pööraksid inimesed näo ka riigi poole ega usuks enam, et võimude ülima armastuse märk on meie oma raha eest pakutav tasuta ühistransport.

Kolmapäeval riigikogu konverentsisaalis sündiv EHOL on survegrupp. Aga ta on ka partner riigile, kel praegu puudub võimekus tagada süsteemset, professionaalset ja järjekindlusel põhinevat arengut sotsiaalsfääris. Oma liikmete kogemuste ja teadmiste varal oleme suutelised vajaduse korral ka riiki ennast hooldama.