Telesaate «Puutepunkt» produtsent Tiina Kangro tõdeb, et Eesti riiki juhivadki poliitliblikad, kelle eluiga on neli, parimal juhul kaheksa aastat. Lauspoliitikale on allutatud ka kogu normaalsetes riikides poliitikavabana hoitav spetsialistitasand.

Juba pea aastajagu räägitakse Eestis meie tervishoiu- ja hoolekandesüsteemi kokkuvarisemisest. Detsibellid aina tõusevad. On valminud mitmeid ­uuringuid, mis kõik näitavad, et raha ei jätku. Ja seda pole ka kusagilt juurde tulemas. Elanikkond vananeb, maksumaksjaid jääb järjest vähemaks. Lisaks pensionäridele paisub pidevalt töövõimetute hulk, kelle passiivelu tuleb riigil sandikopikatega kinni maksta. Käeulatuses on hetk, mil ühiskond pole enam võimeline seda hädaliste armeed ülal pidama.

Euroraha eest kirjutatakse usinalt strateegiaid ja arengukavasid, üritatakse konstrueerida ja tööle panna täiendavaid struktuure haige- ja töötukassa, sotsiaalabi ja rehabilitatsiooniteenuse piirimail ning sisse viia uusi (varjatud) makse. Taustaks meedikute rahulolematus palkadega ning manamine, et kohe-kohe lahkub Soome viimanegi kodumaine arst ja õde.

Vahetult enne maipühi tipnes mure Eesti rahva tuleviku pärast tehnikaülikooli rektoraadis (kes vastukaaluks Tartu Ülikooli unelmale omada Eesti meditsiini monopoli on asunud ennast arstiteaduse vallas kehtestama koostöös Põhja-Eesti regionaalhaiglaga), kuhu kogunes maarjamaise meditsiinisüsteemi jätkusuutlikkuse teemalisi mõttetalguid pidama Teaduste Akadeemia esindus.

Paraku käis jutt taas samast. Kasvava vanuse suunas tõusvad demograafia- ja langevad arstiabisummade kõverad jooksid suure hooga teineteisest lahku kõikide esinejate slaididel, olgu tegu siis sõltumatute uuringufirmade, majandusteadlastest meditsiiniuurijate või meditsiini enda esindajate sõnavõttudega. Eelarved kiratsevad, järjekorrad pikenevad, arste on puudu, juurdekoolitamiseks napib võimekust, arendust ei toimu. Kvantiteet ja sissetuleva raha hulk näib 21-aastases Eestis olevat ­ainus probleem, mida hoomata.

Akadeemikute arutelu ei kallutanud ka auditooriumis (vist) ainsana mingi teistsuguse mure küüsis vaevleva Eesti suurima haigla (PERH) tunnustatud tohtri korduvad, paraku retooriliseks jäänud küsimused, kas keegi on püüdnud uurida või mõõta ka meditsiini kvalitatiivseid näitajaid. Et äkki on just seal midagi peidus? Raisatakse ressurssi, dubleeritakse asjatult, anastatakse raha... Äkki on midagi kinni meditsiinitegelaste maailmavaate taga?

See, et raviasutuste süsteem pole väikses Eestis praegu just parimal moel korraldatud, näis asjaosalisi siiski puudutavat. Tuleks peatada võidujooks, teha haiglate vahel rohkem koostööd, mõned väikeasutused (kelle esindajaid kohal polnud) võiks rentaabluse mõttes kinnigi panna, nimetati. Selleks ajaks kohale jõudnud sotsiaalministrilt nõuti vastust, miks seda juba tehtud pole. Ja Hanno Pevkur vastaski: «See oleks poliitilises mõttes enesetapp. Valijate soovide vastu minna ei saa. Mulle on anonüümkirjas poolnaljaga soovitatud, et selliste otsuste tegemiseks tuleks vahepeal keegi teine ministriks panna, kes otsuseid teeks. Siis võiksin taas oma toolile naasta…»

Eesti riiki juhivadki poliitliblikad, kelle eluiga on neli, parimal juhul kaheksa aastat. Meie õnnetus on aga see, et lauspoliitikale on allutatud ka kogu sisuline töö ehk normaalsetes riikides poliitikavabana hoitav spetsialistitasand.

Kui normaalses maailmas suunavad poliitikud maailmavaatelisi küsimusi, siis meil on jäetud liblikate meelevalda ka struktuursete otsuste tegemine, mille mõju inimeste elule kestab kaugelt üle võimuloleku perioodi. Kui su eesmärk on aga häältesaak järgmistel valimistel, ei saa sa teha õigeid ja vajalikke, kuid valijate jaoks ebapopulaarseid otsuseid.

Ja siin me olemegi. Kui poliitiliste mängude hind piirduks vaid võidusamba ning mõne sõjalaeva ja -lennukiga, oleksime kergelt pääsenud. Paraku on just poliitilise teovõimetuse taha toppama jäänud ka 1990ndatel Rootsi riigi abirahaga väljatöötatud radikaalne haiglareform, mis pidi meie meditsiini muutma nii kulu-tulususe kui kvaliteedi osas kõrgtasemeliseks ja jätkusuutlikuks.

Mäletatavasti koostati mõni aasta hiljem selle ainetel isegi uus, poliitilises mõttes pisut «ohutum» kava, kuid ka selle jätsid vali-mind-mehed lauasahtlisse. Minister, kes kirjutaks alla mõne kohaliku haigla reorganiseerimisotsusele, ei lunastaks piletit järgmisesse riigikokku. Veelgi enam, temast saaks rahva­vaenlane ka omade huntide seas.

Kuid just lõpetamata reform õgib tänaseni meie haigete raviraha. Sest paraku on maailmapraktikast teada fakt, et kahte asja korraga – kvaliteetset ja kõikehõlmavat, kuid samal ajal igaühele kodulähedast arstiabi – pole olemas. Kui kogu Euroopas on üldjuhul miljoni inimese kohta üks korralik haigla, siis Eestis tahaks ka iga 30 000 elanikuga maakond hoida käigus täisspektriga haigemaja. Ja seda ka veel nüüd, kus me vist enam ka ise ei usu, et oleme jõudmas Euroopa viie rikkama riigi hulka.

Pooleli jäänud reformi kiirelt lõpule viimise asemel, et vähemasti tulevaste perioodide miinused plussideks (st vabanevaks arstiabirahaks) pöörata, plaanitakse meil aga valijatega flirtimiseks lausa uue haigla püstitamist Viljandisse. Oleme kiidukõnede saatel paigutanud kalli röntgentomograafi alla kümne tuhande elanikuga väikesaarele ega mõtlegi arvutada, kui palju raha selle amortisatsioon iga päev korstnasse vihistab.

Olen külastanud mitmeid konverentse, kõnelnud välismaiste spetsialistidega ja lugenud kuhjade kaupa vastavat erialakirjandust. Laias maailmas, kus pea kõiki riike kimbutavad vananemise ja finantside vähenemise probleemid, asuti rahavoogude ennetava korrigeerimisega tegelema juba aastaid enne viimast masu.

Lisaraha otsiti ennekõike arstiabisüsteemide seest. Märksõnadeks olid meditsiinisüsteemide juhtimiskulude vähendamine, patsientide valikuvabaduse, teenuse- ja kindlustuspakkujate vaba konkurents ning kvaliteedinäitajate sidumine rahastamisega. Lisaks on mitmel pool muudetud raha liikumise aluseid, et haiglad ei saaks poolkogemata esitada arveid teenuste eest, mida nad pole kas pakkunud või mis pole olnud vajalikud.

Eesti tervishoiujuhid usuvad aga senini «leivapätsi» teooriat. «Leivapäts on ikka ühe suurusega, lõika sa viilusid kas paksemaid või õhemaid – kõigile lihtsalt ei jagu,» selgitas hiljutisel patsientide esindusühingu konverentsil Eesti meditsiini ja hoolekande tulevikunägemust sotsiaalministeeriumi esindaja. Meie ei näe maailma dünaamikat, vaid üksnes status quo’d. Ka puuduva rahanumbri arvutame me välja praeguste kulude baasilt.

Hea on vähemalt see, et ka Eestis on hakatud viimasel ajal tervishoiu- ja sotsiaalsüsteeme ühte lausesse paigutama. See näitab, et oleme argsi avastamas, et meditsiini ja sotsiaalkulutuste, taastusravi, rehabilitatsiooni ja abivahendite vahel on seosed. Et võit ei olegi see, kui suudame kellegi ravita jätta, luua administratiivsete protseduuridega barjääre arsti juurde pääsemiseks, makstes hiljem sama ministeeriumi teisest taskust töövõimetuspensioni ja abiraha.

Kummaline on, et kõik, millest siin kirjutan, on teemaga seotud inimestele hästi teada. Olen aastate jooksul arutanud seda kõike väga paljudega neist. Ent paraku ei ole meil vabu ja sõltumatuid mehi või naisi, kes töövõimetutest poliitliblikatest mööda astuksid ja asjade kordaseadmise kallale asuksid.

Et saadetaks kõigepealt laiali meie haiglate mõttetud poliitnõukogud. Mõelge, kui palju raha vabaneks arstiabiks, kui need, suurtes kogustes meditsiini raha õgivad organid likvideerida!

Edasi tuleks ühendada Tallinna haiglate juhtimine. Seada ülikooli haigla kõrval PERHi näol sisse täismõõduline regionaalhaigla ka Põhja-Eestisse, kus oleks olemas kõik vajalik, sh laste- ja naistekliinik. Võib-olla tasuks isegi muuta need kaks haiglat tagasi riiklikuks. Väiksemad raviasutused, mis alles jääks, müüa igal juhul täielikult erakätesse. Või siis erastada ka suured haiglad, võtta sisse korralikud investorid ja muuta kogu arstiabi osutamine täielikult kulupõhiseks.

See tähendab lõpetada praegune (teoreetilist) turgu solkiv teenuste ristsubsideerimine ja lasta konkurents vabaks. Et igal haiglal poleks vajadust teha trikke ja ahnitseda oma katuse alla suurt raha «seljas» kandvaid infarktihaigeid jne. Kindlasti oleks abi sellest, kui inimestel oleks vabadus ise otsustada, millise kindlustaja kätte oma ravikindlustusraha usaldada. Ja küll siis kindlustusfirmad juba jälgiksid tehtud kulutuste põhjendatust.

Praegune hämamine haiglate omandivormi teemal, kus nad on vormilt justkui eraõiguslikud, kuid otsuste ja raha liikumise osas poliitilise kontrolli all, on kõige hullem ja igasuguse majandusloogika kohaselt toimimatu olukord. See toob kaasa suuri kadusid, luues hämara pinnase vastutamatuseks. See on kõike muud kui patsiendikeskne meditsiin.

Nii olemegi jõudnud tulemuseni, kus ka need, kes pole Soome läinud, ei saagi teha muud, kui laiutada käsi ja väita, et raha on puudu. Tuleb meelde omaaegne anekdoot, kus major uuris sõdurpoistelt, kas nood lõunalauas kõhu täis said. «Saime täis ja jäi veel ülegi,» vastasid poisid. «Mis te ülejäägiga tegite?» uuris major. «Sõime ära ja tuli veel puudugi!» kõlas vastus.

Meditsiiniga on Eestis nagu maanteedegagi. Pärast seda, kui korralikust materjalist ja maailmatasemel masinatega ehitatud teed on aastakümneid kohe pärast valmimist lagunema hakanud, tuleb juhuslike poliitliivakastimängude käigus välja, et süüdi on ammu ­aegunud projekteerimisnormid.

On hea, et tehnikaülikooli rektoraadikorrusel leviv akadeemiline hõng hüpnotiseeris meie sotsiaalministrit enne maipühi sedavõrd, et ta kogu tõe akadeemikute palge ees välja ütles. Loodame, et ta saab peaministrilt selle eest rinda ordeni. Nüüd võib Eesti meditsiin pöörata oma ajaloos uue lehekülje, valida (loodetavasti ka kohtult nõusolekut palumata) poliitilistel põhjustel teovõimetuks osutunud juhile asjatundjate seast võimeka eestkostja ning asuda ratsionaalseid ja radikaalseid otsuseid tegema.

Lappimine siin ei aita. Täpselt nii nagu ka asfalt laguneb kevadel esimesena just eelmisel suvel lapitud paiga kõrvalt, ei saa pelgalt raha juurdevooluga aidata ka Eesti arstiabi. Süsteem vajab algosadeks lahtivõtmist ning uut ja vastutustundlikku kokkupanemist oma seniste tugevuste baasil.