Sügava puudega lapsi kodus hooldavate vanemate probleemide lahendamist takistab põhiseadus, mis on aga tehtud praegusest hoopis teistsugustes tingimustes, ütles puuetega inimeste probleemidele pühendunud ajakirjanik Tiina Kangro.

Vikerraadio saates "Reporteritund" räägiti puudega lapsi kodus aastakümneid ilma puhkuse või haigusleheta hooldanud emadest, kes lisaks niigi nähtud vaevale hakkavad pensioniikka jõudnuna saama kõige väiksemat pensioni.

"Väljavaade on väga täbar. Tuleb tõdeda, et Eesti riik ja eelkõige riigis sotsiaalpoliitika eest vastutavad inimesed ei näe tervikut. Nad ei saa aru, mida üks asi toob endaga kaasa. Ilmselt ei ole keegi seda nii plaaninud, aga praegu kukub nii välja, et inimesed, kes on üleloomulikku pingutust elanud läbi aastakümneid, saavad hetkest, mil nad jäävad pensionile, veel ühe karistuse, riikliku karistuse," ütles Kangro.

Tema sõnul ei ole muutused omastehoolduses lihtsad - öeldakse, et seadusandlus on tervik ja paljud meie seadustes olevad normaalset lahendust takistavad punktid tulenevad põhiseadusest. See on aga tehtud esimese vabariigi algusaegadel ja selle tegid mehed, kelle sünniaasta jäi üle-eelmisesse sajandisse, kui oli palju talumajapidamisi, kus 3-4 põlvkonda elasid koos.

"Kui sellisesse perekonda sündis abi vajav inimene, siis seal on vanaemad-vanaisad, lapselapsed koos, kõik töötavad põllul, aias ja maja ümbruses, on tõesti üsna mõeldav hoida neid inimesi perekonna jõududega. Aga kui meie põhiseadus ka praegu loob selle aluse, et kõikide santidega peab hakkama saama perekond ja vald, siis me ei saagi eeldada, et sotsiaalhoolekandeseadusesse või perekonnaseadusesse tekiksid teistsugused punktid," nentis ta.

Ajakirjanik märkis, et Eestis on olnud juhuseid, kus põhiseadust on saanud kiiresti muuta, kui see on olnud poliitiliselt kellelegi vajalik. Küsimus on selles, kas puuetega inimeste olukorra lahendamine on sedavõrd tähtis teema, et keegi hakkaks selleks põhiseadust muutma.

"See kõik on üsna keerukas, aga vabandus ei ole see, et kuna meil on sellised seadused, siis me seda teha ei saa. Aga just nii praegu Eesti riigis asju vaadatakse - otsitakse põhjuseid, miks me ei saa asju lahendada, sest kuskil on kirjas mingisugune asi," lausus Kangro.

Tema sõnul võib internetikommentaaridest sageli lugeda küsimusi, miks raske puudega lapsed, kes vajavad vanema pidevat hoolt, üldse koju kasvatada võetakse. Tegelikkuses on aga asi palju keerulisem: kohe pärast lapse sündi võib ema tõesti kirjutada lapsest loobumise avalduse, kuid sageli ei ole täpselt teada, millised probleemid lapsel hiljem ilmnevad.

"Teine asi, kui küsitakse, miks need lapsed üldse ellu jäetakse. /.../ Seda on väga lihtne öelda lehekommentaariumis ja anonüümselt. Valdav osas puudega lastest, keda Eestis on umbes 8000, on sellised, kelle puhul pärast sündi ei oska keegi öelda, mis neist tuleb. /.../ Kui 2-, 3- või 4-aastaselt tekivad probleemid, et laps ei hakka lugema või käitub kuidagi teisiti, siis küsin kommentaatoritelt, millal siis peaksime juhtme välja tõmbama, kas igaks juhuks pärast sünnitust, 4-aastaselt või äkki 12-aastaselt, kui selgub, et tal on hüperaktiivsus ja käitumishäired?" küsis Kangro.