Omastehooldus meedias

Tiina Kangro: ühe reformi anatoomia

04.03.2014

Ajakirjanik ja telesaate «Puutepunkt» produtsent Tiina Kangro kirjeldab, kuidas hiigelsummadele toetuva töövõimereformi kulisside taha piiludes paistab raiskamine, mille tagajärjed nuheldakse maksumaksja kaela.

Et Eestis on töövõimetuse süsteemiga midagi kapitaalselt viltu, sai vähegi mõtlevatele inimestele selgeks juba kolm-neli aastat tagasi. Töövõimetuspensionile jäänute hulk oli küündimas kahekordseks võrreldes arenenud maadega – meil ligi 12 protsenti tööealistest, OECD riikide 6,6-protsendise keskmise vastu. Tunamullu vormistas sotsiaalkindlustusamet töövõimekao ja vastava pensioni igal tööpäeval juba ligi neljakümnele inimesele (aastaga 10 099 inimesele).

Selle asemel et küsida, mis toimub, kes on need inimesed ja kust nad tulevad, hakkasid korras rahanduse ja hästitoimiva haldusega Eesti riigijuhid otsima teed, kuidas vastav kulurida lühemaks lõigata. Või ära peita.

Kuna just oli taaselustatud plaan kaaperdada riigieelarvesse haige- ja töötukassa reservid (esimene säärane katse toimus teatavasti juba sotsist rahandusministri Ivari Padari ajal, mille aga tookord valitsuse poolt veel mitte kontrollitavad tööandjad otsustavalt põhja lasid), oli õhus kiusatus suunata osa kuludest mingil enam-vähem viisakal moel töötukassasse. Ühel aprillikuisel kevadpäeval 2012 sai sotsiaalminister Hanno Pevkur valitsuse istungilt mandaadi viia läbi töövõimereform.

Reformi ideed oli üsna lihtne progressiivsele inimkonnale maha müüa. Esiteks seepärast, et ongi normaalne, kui ka tervisehädadega inimesed töötavad. Meie puuetega inimestest kolmandik ju töötab ja teine kolmandik sooviks töötada, kui nad vaid välja pääseks ja tööturul koha leiaks. Teiseks olid ka mitmed rahvusvahelised eksperdid kritiseerinud Eesti puuetega inimeste kehva kaasatust ühiskonnaellu ning hoiatanud meid pensionikassa lõhkemise eest.

Sotsiaalministeeriumis moodustati juhtrühm, mis asus väisama välismaid ja pidama koosolekuid. Pool aastat pärast töö algust, 2012 talvel, sai sotsiaalministriks noor karjääripoliitik Taavi Rõivas, kelle kokkupuude sotsiaalteemadega piirnes ta oma sõnul küll vaid lasteaiaeas tütre ja vanavanemate teemaga, kuid kelle südamesoov istuda hoopis rahandusministri toolil kutsus teda esimese hooga olema töötukassa reservide kallale mineku osas pigem kriitiline.

Siis aga saabusid Eestisse teated enneolematutest Brüsseli rahalaevadest. Rõivasel lubati neist oma jahimaadele külvata üle 500 miljoni euro, millest kolmandik planeeriti nüüd töötukassale töövõimereformi jaoks.

Võimsa ja läbilõikelise reformi selgrooks pidi saama uus «töövõime hindamise» süsteem. Hädalised läbivad põhjaliku hindamise ja kui kellelgi tuvastatakse töövõime, toetatakse seda, hangitakse eurorahaga vajalikud abivahendid, kohandatakse töökoht, antakse väljaõpe ... ja tööle!

Ministeeriumi reformigrupi pealikuks oli partei vahepeal saatnud haritud ja eduka, kuid veel mitte ühtegi puuetega inimest oma silmaga näinud noorpoliitiku. Töötukassa, kel seni oli vaid marginaalne kogemus puudega töötute riskirühmaga, ei näinud probleemi väljakutsetes, mis saabuvad ligi 100 000 uue kliendiga.

Igaühel oli ettekujutus terviseprobleemidega inimestest. Neil tuleb aidata hoida töökohta, ümber õpetada, või siis kohandada neile töökoht. Sellest viimasest sai teenus tööandjaile, mida töötukassa täies mahus rahastab (varem kompenseeris poole). Hiljutisel infopäeval andis ministeeriumiametnik teada, et aastas kohandataksegi Eestis viis-kuus (!) töökohta.

2013. aasta sügisel pidi jõudma riigikogusse reformi algest märkiv töövõimetoetuse seaduse eelnõu. Sellega plaaniti kaotada töövõimetuspensionid ja asendatakse need lihtsamini manipuleeritavate, kasinamate ja tulevikus töötukassasse paremini sobivate töövõime toetustega.

Palusin ministeeriumil kommenteerida kuue «Puutepunkti» telesaadetest tuttava, tööle saamisest unistava inimese näitel, kuidas reform neid aitama hakkaks. Mitme nädala pikkuseks veninud mõttetöö tulemusena saabusid vastused, mis osutasid põhiliselt omavalitsustele – just nemad peaksid ... tagama lõksu jäänud erivajadustega inimestele transpordi, tugiteenused ja enamikul puhkudel ka sobivad töökohad (sic!), see ongi nende kohustus. Pange tähele, äkitselt olidki taas mängu ilmunud KOVid!

Soovitasin sotsiaalministril teha reformikavale otsustava restardi ja teemat mittehoomavast projektijuhist vabaneda. Keskmise pikkusega pausi järel tegi minister aga oma järelduse: kuna algamas on reformi tutvustused fraktsioonides, vahetame välja kõne­isiku – ju siis projektijuht ei mõju veenvalt (sic!). Neli kuud hiljem see inimene siiski ministeeriumist kadus. Peatselt sai temast täiesti uue struktuuri, Eestis ÜRO puuetega inimeste konventsiooni täitmise osas riigistruktuure kontrolliva organi juht – ilmselt suure ja pingelise avaliku konkursiga.

Väikese ajanihke ja pisikohendustega (toetuse langus tehti mahedamaks), kuid endiselt igasuguse põhjalikuma finants- või mõjuanalüüsita, saatis valitsus seaduse aasta algul kooskõlastusringile.

Kuigi eelnõu seletuskirjas viidatakse «uuele rehabilitatsioonisüsteemile» kui reformi olulisele tugisambale, selgus, et selle kallal alles töötatakse. Ka «töövõime hindamise metoodika», mille töötervishoiuarstide selts alles äsja paberile sai, oli inimeste peal proovimata – ometi pälvis eelnõu sõsarministeeriumidelt heakskiidu.

See, et ülekaalukalt hakkavad töötukassa uuteks klientideks olema psüühika- ja käitumishäirete, intellektipuude või neuroloogiliste haigustega inimesed, ei olnud veel kellelegi mõttesse tulnud. Statistika kohaselt on aga just need diagnoosid, mis olematu psühhiaatria ja rehabilitatsioonisüsteemiga, sallimatus ning hoolimatus Eestis inimesi sandistavad. Neid on üle poole mittetöötavatest töövõimetutest.

Alla 50-aastaste grupis on aga need diagnoosid lausa domineerivad. Paljud neist inimestest pole iialgi töötanud, ei suuda kodustki välja tulla ega ole vastuvõetavad tavalistele tööandjatele, kellele aga reform töökohtade osas panustab. Suure tõenäosusega piirdub töötukassa juhtumikorraldajate ja töötervishoiuarstide tulevane abi neile inimestele hindamise läbiviimisega.   

Vaatame nüüd reformi rahalist poolt. Minister on lubanud, et aastaks 2020 väheneb töövõimetute armee 20 000 inimese võrra – 80 000-le. Mis see maksma läheb?

Töötukassa nõukogus paar nädalat tagasi näidatud arvutuste kohaselt tõusevad töötukassa kulud seitsmekordseks. Töötukassa palgafondile lisandub 42 miljonit eurot, mis võimaldab tööle võtta üle 500 vabariigi keskmise palgaga teenindaja.

Töövõimetute aktiviseerimisele kulub kuue aastaga üle 140 miljoni euro – vanas rahas oleks see kaks miljardit krooni. Sellest poole ehk 72 miljonit eurot on töötukassa planeerinud töövõime hindamise teenuse ostmiseks töötervishoiuarstidelt.

Kui see arvestada 1600-euroseks arstipalgaks, võiks reformi juures saada püsiva töö 525 (!) täiskohaga arsti. Kuna hindamisplaane tehakse kuni viieks aastaks, tuleks igal arstil kalendrikuus hinnata kaht-kolme töövõimetut. Sotsiaalraha raiskamise veskiks nimetatud rehasüsteemi hindades saaks töövõime hindamisele kavandatud summa eest teha rehaplaanid 377 000 puudega inimesele.

Tahtmatult tuleb keelele solženitsõnlik küsimus: kellele on see kasulik?

Eestis on praegu 40 töötervishoiuarsti. Eks neid tuleb juurde koolitada, arvas reformi töötervishoiu poolega tegelev sotsiaalministeeriumi ametnik. Tema nägemuses peaks edaspidi olema töötervishoiuarst igas perearstikeskuses – esmatasandi arstiabi arengukava näeb ju ette tegusate tervisekeskuste loomist. Töötervishoiuarst soovitaks seal inimestele õigeid töötingimusi jne. Kas üksnes töötajate nõustamisest piisab, uurin, sest tööõnnetus- ja kutsehaiguskindlustuse teema visati reformiplaanidest ju uhke kaarega välja? Tööandjat saab aidata töötukassa, arvas ametnik.

Kui valedele alustele punutud reform käima läheb, langevad selle kulud aastast 2021 maksumaksjate õlgadele. Mitte päris kõikide maksumaksjate, sest juhte ja poliitikuid (keda on viiendik) seadus töötuskindlustusmaksega ei koorma. Meie üha kasinamal tavatöötajate perel tuleb aga hakata reformi eest igal aastal välja käima 40 miljonit lisaeurot võrreldes sellega, kui me reformi ei teekski (!) ja jätkaksime parema idee saabumiseni inimestele lihtsalt praeguste pensionide maksmist.

Kulutades olgu või üksnes sellesama 40 miljonit euro­t inimeste peale seal, kus sellest ka kasu on, mängimata üksteisega pimesikku, võiksime saavutada püstitatud eesmärgid mitu korda odavamalt ja kiiremini.

Selles artiklis toodud faktid on paraku vaid jäämäe veepealne osa. Kõige hullem on, et oleme end oma väikeses riigis niivõrd valedesse ja vassimisse mässinud, et ei saa enam ühtki asja teha otse ega õige­te nimedega nimetades. Võib ka oll­a, et mäng selle reformiga käib mitmel tasandil, kus igaüks ajab oma asja, püüdes teistel nahka üle kõrvade tõmmata. Ma ei kiirustaks ka ministrit süüdistama, sest tema võib hetkel olla ka mitme erineva huvigrupi tankist.

Kahtlemata on reformijate seas ka palju siiraid ja südamega tegutsejaid, kes tõesti tahavad inimesi aidata. Päris selge aga on, et kui ka keegi toimuvast abi saab, siis enamikule sihtgrupist toob reform kaasa vaid solgutamist poliitikute ja ametnike endi tööhõive malelaual.

Kõige alatum on aga see, et lõpuks tuleb kogu mäng veel kord kinni maksta hoopis KOVidel (ehk siis veel kord maksumaksjail). Kui inimeste sissetulekud vähenevad, aga tööd ei teki, tuleb nende ellujäämise eest viimane vastutus võtta omavalitsustel, kes siis mustkunstnikena tõmbavad torukübaraist taas üha uusi valgeid jäneseid.

http://arvamus.postimees.ee/2715692/tiina-kangro-uhe-reformi-anatoomia

 

Allikas: 
Postimees

Riik ei pea vähihaige lapse ema hooldustööd tasu vääriliseks

14.01.2014

Haige lapse hooldamise kõrvalt ei saa ema tööl käia, riik talle aga rahalist tuge ei anna.

Kuueaastane Katariina tõstab oma pluusi üles, et näidata, kust läheb tema rinna sisse peen voolik, mis on ühendatud tilgutiga. Sealtkaudu saab ta keemiaravi. Mis tunne tal on selle voolikuga päevad läbi ringi käia ja isegi magada, ta pikalt rääkida ei taha, vaid võtab värvipliiatsite paki ja hakkab värvimisvihikus autot värvima. Palju etem on sukelduda värvidesse kui rääkida sellest, miks ta on siin Tallinna lastehaigla onkoloogiaosakonnas. Sellest, kui raske on veeta pikki päevi haiglas, tunda väsimust ja nõrkust, iiveldust ja peavalu.

Kui kaua ta peab siin veel olema? Mida ravitulemused näitavad? Kuidas laps jaksab ning intensiivsele keemia- ja kiiritusravile vastu peab? Neid küsimusi kuuleb Katariina ema Kairi palju, ent vastata on raske. Elame päev korraga. Mida aga Kairi käest eriti ei küsita, on see, kuidas terve pere hakkama saab.

Rakkes 24 tundi ööpäevas

Diagnoos pandi mullu augustis. „Laps ütles, et ta ei taha lasteaeda minna, sest seal on liiga valge ja lärm ajab tal pea valutama.” Kui esimestel kordadel arstide jutul käidi, piirduti tõdemusega, et ju tal on stress. Võib-olla migreen. „Siis kui ta varahommikuti ikka juba oksendama hakkas, tulin siia lastehaigla erakorralisse vastuvõttu ja ütlesin, et enne ma ära ei lähe, kui teete selgeks, mis tal viga on. Olime siin nädal aega, lõpuks tehti ka magnetresonantstomograafia. Esmalt saime teada, et ajukasvaja, hiljem selgus, et halvaloomuline ehk siis vähk.”

Õnneks ei olnud Katariina kasvaja veel eriti suureks kasvanud. Arstid tegid operatsiooni ja kasvaja lõigati peast välja. Ent pärast operatsiooni selgus, et haaratud on ka seljaaju. Järgnes kiiritusravi. 30 raviseanssi pidi laps lebama liikumatult pikali. Kuu aega hiljem tuli keemiaravi esimene seanss.

Kogu selle aja vältel on Katariina olnud ema hooldada. Hooldus ei tähenda üksnes neid päevi, mis viibitakse haiglas. Lapsevanem viib ja toob ja korraldab kogu lapse hoolduse. Need emad on rakkes 24 tundi ööpäevas ega saa käia tööl perele elatist teenimas.

Peale Katariina on Kairil veel teine, üheaastane laps, kelle eest ta peab hoolitsema. „Siin haiglas on paljudel emadel teised lapsed kaasas, sest neid ei ole ju kuhugi panna. Nii me siin elamegi, tervete peredega.” Ka Kairil on väiksem laps haiglas kaasas ja kui ta Katariinal protseduuride ajal ühe käega käest kinni hoiab, kiigutab ta teise käega rinnal väikelast. Kui võimalik, leiab Kairi aeg-ajalt lapsehoidja, öösiti hoiab väikelast tema isa.

Väiksema lapse vanemahüvitis saab peagi läbi. Kairi huulil on küsimus: kuidas edasi? Tema esimene katse selgeks teha, mida riik talle võimaldab, osutus juba iseenesest katsumuseks. Üks laps ratastoolis, teine kärus, üritas ta ametiasutusi läbi käia. „Täielik arusaamatus, mõtte puudumine igal sammul. Toetused, paberimajandus, tšekkide korjamine, tõestamine, enda lömitamine erinevates asutustes, teadmatus, selgete vastuste puudumine,” kirjeldab Kairi.

„Lõpuks sain teada, et kui mul lõpeb emapalk, mis on kohe varsti, hakkab minu sissetulek olema 80 eurot kuus ja hooldajaks ei saa ma end määrata, kuna olen teise lapsega lapsepuhkusel.” See 80 eurot on puudega lapse toetus. Lisandub ka tavaline lapsetoetus, mõlemale lapsele 19 eurot.

Hooldaja toetuse määramise otsustab omavalitsus oma suva järgi. Kairi puhul on see Tallinna linn, kes on otsustanud, et toetus võiks olla 19 eurot kuus. Ka selle saamiseks on linn seadnud tingimused. Näiteks arvatakse, et kui ema on lapsehoolduspuhkusel, siis tal seda vaja ei ole. Hooldajatasu suurus erineb maakonniti tublisti. Tartus näiteks on see tasu sada eurot kuus.

Veel on olemas toimetulekutoetus – seda saab tagantjärele siis, kui pärast eluasemekulude lahutamist jääb raha järele vähem kui 90 eurot + iga järgmise pereliikme kohta 72 eurot. Selle saajaks Kairi ei kvalifitseeru. „Mulle vastati, et on jah kehvad lood. No aga mis vastus see on? Kuidas reaalselt hakkama saada? Kui küsisin sotsiaalametist, et kas tõesti on siis ainuke võimalus emigreeruda. Öeldi kurvalt, et jah, paljud on seda teinud. Tegelikult see on ju riigi poolt tegelemata jätmine, vastutamata jätmine,” leidis Kairi.

Lastehaiglas peab lapsega kaasas olev vanem maksma iga päeva eest ka 2.50 päevatasu, ühe viibimise puhul maksimaalselt kümne päeva eest. Nii mõnelgi vanemal on ka seda raske maksta. Sissetulekut ju pole.

Lastehaigla viienda korruse koridorid on inimesi täis, ent äärmiselt vaiksed. Väikesed sukkpükstes lapsed kõnnivad tasahilju nagu päkapikud oma palatitest mängutuppa ja tagasi, edasi-tagasi, nende taga kaitseinglitena emad, lükkamas tilguteid, tõstmas nende nõrku kehasid, paitamas väikseid juusteta päid. Keegi seda ei kuule, paljud ka ei näe – seda tööd nähtaks vist ainult siis, kui seda ei tehtaks.

Lastehaigla: vanematel on tõesti sageli raske

„Probleemitõstatus on sotsiaalsest aspektist aktuaalne. Lapse haigus on perekonnale ja kõigile lähedastele alati raske katsumus. Nende haigete laste vanemate emotsionaalsele koormale lisanduvad sageli ka majanduslikud probleemid,” kinnitas Tallinna lastehaigla juhatuse esimees Katrin Luts.

Haiglasse lähiajal lastehoiu loomise võimalust Luts ei näe. Vastates küsimusele, kas vähihaigete laste vanemad, kes neid seal ööpäev läbi hooldavad, ei võiks olla vabastatud voodipäevatasu maksmisest, märkis Luts, et meedikud ei saa olla patsiendi vanemate maksejõulisuse kohtumõistjaks.

Üks küsimus

Kas aidata ei võiks lastehaigla toetusfond?

Tallinna lastehaigla toetusfondi juht Inna Kramer, kas teie fond ei sooviks vähihaigeid lapsi ja nende peresid raviperioodide jooksul rahaliselt aidata?

„Meie fond on ellu kutsutud selleks, et tuua lastehaiglale laste raviks rahalisi ja materiaalseid lisavahendeid. Kõik oma toetused oleme teinud meie haigla arstide ettepanekul. Rahaliselt ei ole me kedagi toetanud, vaid tasume esitatud arved. Sotsiaalhoolekande probleemidele tuleks lahendust leida vastavatest ametkondadest.”

2012. aasta lõpu seisuga oli Tallinna lastehaigla toetusfondil vara kokku üle 900 000 euro, raha sealjuures ligi 600 000 eurot. Kui palju raha on toetusfondi käsutuses praegu, ei soostunud Inna Kramer avaldama.

Ministeerium: meie ei ole kohustanud emasid lapsi hooldama

Esitasime sotsiaalministeeriumile lapsevanemate küsimused: millest nad elama peaksid ja miks riik ei maksa tasu lapsevanematele, kes teevad ära hooldaja täiskoormusega töö, ja ei kompenseeri neile nende töövõimetust selle aja jooksul? Näiteks Soome sõlmib haiget last hooldava lapsevanemaga lepingu ja tasub talle selle töö eest.

„Küsimustes olete viidanud mitmele asjaolule, mis ei ole tõesed (väited teie küsimustes: lapsevanem teeb ära hooldaja täiskoormusega töö, laps vajab haiguse tõttu 24 h hooldust ja selle hooldustöö peab tegema perekonnale elatise teenija),” vastas ministeeriumi pressiesindaja Armo Vask. „Sotsiaalministeerium ei ole kehtestanud korda, mis näeks ette kohustuse lapsevanemal viibida haiglas koos lapsega 24 tundi. Samuti ei ole reguleeritud, kes peaks lapse juures viibima,” kirjutas ametnik. „Kui haige laps vajab haiglas 24-tunnist hooldust, siis hoolduse on samuti kohustatud korraldama haiglapersonal, kuid hooldust võib soovi korral läbi viia ka lapsevanem.”

„Appi!” hüüatas Kairi ministeeriumi vastust nähes. „Kuidas ei ole see täiskoormusega töö, mis ma teen? Hooldamine ei tähenda ju haiglas viibimist! Ravi käib ju kodus edasi! Rehabilitatsiooniplaanis seisab, et laps vajab 24/7 abistamist, kõikides toimingutes, igal pool. Nad ütlevad selge silmavaate ja süütundeta kogu rahvale, et kui teie perekonnas selline asi peaks juhtuma, siis viskame teile mingi neli kahekümbist, eks vaadake, kuidas hakkama saate...”

http://epl.delfi.ee/news/eesti/riik-ei-pea-vahihaige-lapse-ema-hooldustood-tasu-vaariliseks.d?id=67597512

Allikas: 
Eesti Päevaleht

Tiina Kangro: asi pole ju Sirbis

03.12.2013

Kui võrrelda Eestit tabanud haigust leetritega, on Sirp vaid üks punane täpp kehal, mis on üleni lööbest haaratud, kirjutab ajakirjanik ja telesaate «Puutepunkt» produtsent Tiina Kangro.

Kui Sirbi ümber võimlemisharjutuste tegemiseks läks, haakus teemaga Eesti igast otsast kaugelt rohkem inimesi, kui keegi arvanud oleks. Kultuur ja selle kajastamine olid äkitselt pildil, kuigi suurele osale haakujaist polnud see leht pikki aastaid mingilgi moel korda läinud ja seegi, et ta veel üldse olemas, sai paljudele ilmselt teatavaks alles hiljuti, kui Postimees hakkas iga nädal paari sealset lugu oma veebilehele üles riputama.

Seega ütleme ausalt välja: asi pole ju Sirbis. Asi on aastatagustes sündmustes, mis päädisid kavalalt väljamõeldud etendustega presidendilossi keldris ja seejärel laululaval, millega riiklikud poliittehnoloogid püüdsid vaibutada rahva janu muutuste järele. See janu aga püsib.

Hartast on möödas üle aasta, aga vaatamata Jääkeldritele ja Rahvakogudele usaldamatus ja vastasseis ühiskonnas kestab, võttes iga järgneva emotsioonipuhanguga üha keerulisemalt analüüsitavaid vorme. Kui võrrelda Eestit tabanud haigust leetritega, on Sirp vaid üks punane täpp kehal, mis on üleni lööbest haaratud.

Tänaseks võib ilmselt väita, et võimulolijate poolt rahva rahustamiseks käikulastud poliit- ja sotsiotehnoloogiline juhtimine on siiski läbi kukkunud ja vähesed on toimuva üle uhked. Juba mõnda aega tagasi on meie kõikide silme all tekkinud revolutsiooniline situatsioon (väga «kultuurne» ja eestlaslikult vaoshoitud), kuid kuna keegi väljastpoolt pole seda meile öelnud, teeme näo, et ka me ise ei märka, lootes vargsi, et küll keegi varem või hiljem asjad paika loksutab.

Uue poliitilise perioodi esimeseks märgiks võib tegelikult lugeda juba Indrek Tarandi mäekõrgust võitu eelmistel europarlamendi valimistel. Mis muu kui demonstratiivne soov muutuste järele sunniks enam kui sadat tuhandet inimest andma ei-tea-kust tulnud sõjamuuseumi direktorile oma hääle, jättes iga päev meie riigitüüri keeravad tuntud poliitikud sinnapaika.

Kuna aga Tarand kadus kiirelt ja üsna jäljetult Brüsseli magusroosasse uttu ning talle hääle andmisega ei saavutanud me Eestile mitte midagi, parandas see küll moraalses mõttes pisut me enesetunnet, kuid poliitilisi ville riigikehal ei ravinud.

Nüüd siis vallandas palavikuhoo kultuuriministri (tegelikult ju järjekordne) kultuuritu käitumine. Sirp muutus hetkega meie rahvuskultuuri ja kodanikuõiguste lipulaevaks, sõnavabaduse eelviimaseks verstapostiks, mille langemise järel kägistatakse ERR ja seejärel kõiki meid. Võimurite poolelt  hakati otsima konspiratsiooni, nende vastaspoolel jagunesid aga kultuuri- ja poolkultuuriinimesed nüüd veel ka ise kaheks: osa avaldas valmisolekut viskuda ambrasuurile vana Sirbi eest, osa oli aga viivitamatult nõus pugema samasse paati riigiga mesti löönud revolutsiooniliste zaumiitidega: olgu selle kultuuriga nüüd kuidas on, aga ehk õnnestub siin konnatiigis vähemalt vett segada!

Ka zaumiitide pealesööstu võis tegelikult vaadelda kui selle, paraku seatud ülesande jaoks vajalike teadmiste ja eeldusteta seltskonna rahulolematust ja (olgugi et kellegi lollusest) vabaks jäänud valest kohast hoolimata võib-olla üsna siirast soovi midagi olulist siin ühiskonnas muutuma sundida.

Aegade jooksul paljude ikete all kannatanud eesti rahva eneseteadvus ning valmisolek oma tahet väljendada ja elu kujundada üha kasvab. Eriti selgelt avaldus see hiljutiste valimiste eel. Kuna vastusena sellele tuleb aga võimulolijate poolt prohmakaid ja valekäike nagu Vändrast saelaudu, särtsubki õhk elektrist ja see, mis veel hiljuti oleks vaikides alla neelatud, tekitab täna ühiskondlikku ülierutuvust.

Meie juhtpoliitikud heidavad rahvale ette rahulolematust nüüd, mil ollakse kogu ajaloo haljaimal oksal. «Näete, mida me teie heaks oleme ära teinud, eelarve on korras, riik on korras, püüdke nüüd teie vähemalt iseendaga hakkama saada. Olge uhked,» kõlab hüpnootilise keeruga sõnum. Kujukalt avas juhtpartei subkultuuri maailmavaate Jürgen Ligi hiljutises Arteri-intervjuus. Ta selgitas, et mistahes teisel rahandusministril oleks pea võimatu tema poolt aastatega soojaks istutud ametikohal hakkama saada, sest kogu tarkus on ju tema peas, edumaa on meeletu ja uuel mehel-naisel võtaks selle kõige õppimine aastaid.

Ega Ligi ei luiska. Ta mõtlebki nii, ja on omaenese mõtetest sedavõrd joobes, et isegi riigi suurimale päevalehele intervjuud andes ei tule talle pähe, et ministritöös kogutud info pole tema eraomand. Ja et ministeeriumis on lisaks poliitjuhile ka (idee järgi professionaalne ja mittepoliitiline) ametnike aparaat, kus teadmised talletatakse ja nendega töötatakse riigi jätkuvuse nimel ka järgmise, ülejärgmise ja üleülejärgmise valdkonnajuhiga.

Veelgi enam, just temal, Jürgen Ligil, on kohustus juhtida seda asutust nii, et töö käiks kui kellavärk ka valitsuse vahetudes. Meie probleem ongi selles, et tema, Andrus Ansip, Rein Lang ja paljud teised rahvateenrid on ennast valitsema unustanud, ajanud sassi riigi asja ja oma mina, minetanud igasuguse kriitikameele ja kaotanud kontakti tegelikkusega.

Kõlab irooniliselt, aga me olime õnnelikumad ja ka uhkemad siis, kui meil veel valitsused vahetusid. Oli küll «ebastabiilsem», aga toimus vähemalt areng. Inimestel oli lootus ja usk, et kui ühtedel asi ebaõnnestub, tulevad järgmised ja teevad paremini. Ka võimulolijatel on tähtis teada, et neile hingatakse kuklasse ja et asendamatuid ei ole. Ega siis asjata pole vabade riikide poliit­elu tsükliline.

Muidugi on pisut üllatav, et stagneerumine ja raskekujuline teerullisündroom võib tekkida juba kahe võimuloleku perioodiga. See on ilmselt pärandus eelmisest riigikorrast. Kahjuks näib sedalaadi pärandus kanduvat toiduahelaid ja «kultuuri» pidi ka vigaste poliitbrändide järelkasvule.

Siin ongi vastus küsimusele, miks meil Eestis on viimastel aegadel nii halb vaimne kliima. Meil on nüüd paljukiidetud stabiilsus (kui selleks ikka saab pidada ülitugevat sõltumist eurotoetustest, teadmatust pensionisüsteemide tulevikust, inimeste massilist lahkumist kodumaalt ja hättasattunute toetusvõrkude nõrkust), aga makstud maksude eest oleme vastutasuks saanud teadmise, et riigil läheb hästi, aga kodanikud on oma hädades ise süüdi.

Suure kiidukära ja targa näoga ehitatakse euroopaliku liberalismi juurde kuuluva ennetava tugivõrgu asemele «vajaduspõhist» vaesteabisüsteemi, mis – oh seda üllatust tulevikus! – toodab vaid juurde neid, keda tuleb päästma jäädagi. Nüüd siis on aga sihikule võetud ka meie senine kalleim vara – ettevõtjad: harjutagu ka nemad edaspidi muru närimist.

Me ei kuula kedagi, me ei õpi millestki, ja kasutame Tõstamaa koolipoiste käitumisstiili. Milleks muuks saaks nimetada hiljutist reaktsiooni riigikontrolli raportile, kus avalikus ruumis esitatud rõve sõim ei mahtunud enam üldse mingitesse piiridesse.

Kust see kõik ometi tuleb? Taasiseseisvunud Eesti kolmeteistkümne valitsuse seas on, tõsi, olnud kehvemaid ja paremaid. Kaht viimast, eriti praegust, ei saa aga enam valitsuseks pidadagi – see pole riiki juhtiv meeskond, vaid wolf-pack, eraldiseisvate ja omatahtsi tegutsevate isikute kogum, kus igaüks teeb, mida tahab, murrab, kui tahab, ja heal juhul veel ka vaimutseb, kuidas oskab.

Kui üks mõne seisukoha välja käib, tõttab mõni teine kiirelt seda ümber lükkama. Siis ilmub välja peaminister ja teatab sinna juurde veel midagi kolmandat. Meenutagem kas või haldusreformiga seotud kommunikatsiooni. Näiteks seda, kuidas ühel heal päeval pakkus põllumajandusminister (!) välja idee, et regionaalprobleemide lahendamiseks tuleks tosin riigiasutust pealinnast eemale kolida.

Kui kära taevani tõusis, teatas valdkonda juhtiv regionaalminister, et temal on siiski teised plaanid. Valitsus polnud aga teemat veel arutanudki. Näidete rida on siin lõputu, ulatudes isiklike seisukohavõttudeni rahva raha eest ostetavate jalgpalliülekannete asjus, ja mis siis imestada, et ka kultuurilehe toimetuse komplekteerimiseni.

22-aastase Eesti tegevjuhtkond meenutab nootide ja dirigendita orkestrit, kus formaalsetele kvaliteedinõuetele vastavad orkestrandid küll hoolega oma pille saevad, aga saali kostab vaid kakofoonia. Sellises kolekõlas me juba mõnda aega elamegi. See tekitab inimestes arusaamatust ja ängi. Kõik võimalused midagi parandada on aga järjekindlalt mööda lastud. Ka hetkeks õhus olnud võimalus, et kultuuriministri tagasiastumisega algab puhastus, on jäänud kasutamata: valitsusjuht pareeris küsimuse Langi lahkumisele järgnevatest sammudest teatega, et iga mees vastutab ise oma tegude eest.

Nii võibki Eesti praeguses riigijuhtimises leida palju sarnast Sirbi ümber toimunuga. Kaur Kenderi tiimi viljeldud nn gonzo-stiili võttis Peeter Sauter, kes on võimeline tõlkima  Bukowskit (erinevalt Kenderist, kes sellega eriti hästi hakkama ei saanud) ERRi kultuuriportaalis kokku nii: «Varjamatult enesekeskne ja rõhutatult profaanne. Ei kirjeldata sündmust, aga seda, mis minuga juhtus, kui ma sattusin sündmusest ja seal osalejatest kaugelt mööda jalutama ja purjus oksendamiste vahel nägin vilksamisi ka sündmust, aga suuremat see mind ei kottinud, sest mul oli pohmell.»

Võib-olla mitte päris oksendades, aga ka valitsustiim tegeleb meil juba mõnda aega riigi arendamise arvel gonzoliku eneseimetlemisega, mille varjus asendub nii valdkondlik professionaalsus, koostöötahe kui vastutus üksnes poliitikaga.

Allikas: 
http://arvamus.postimees.ee/2617038/tiina-kangro-asi-pole-ju-sirbis

Lehed