Ajakirjanik ja telesaate «Puutepunkt» produtsent Tiina Kangro kirjeldab, kuidas hiigelsummadele toetuva töövõimereformi kulisside taha piiludes paistab raiskamine, mille tagajärjed nuheldakse maksumaksja kaela.

Et Eestis on töövõimetuse süsteemiga midagi kapitaalselt viltu, sai vähegi mõtlevatele inimestele selgeks juba kolm-neli aastat tagasi. Töövõimetuspensionile jäänute hulk oli küündimas kahekordseks võrreldes arenenud maadega – meil ligi 12 protsenti tööealistest, OECD riikide 6,6-protsendise keskmise vastu. Tunamullu vormistas sotsiaalkindlustusamet töövõimekao ja vastava pensioni igal tööpäeval juba ligi neljakümnele inimesele (aastaga 10 099 inimesele).

Selle asemel et küsida, mis toimub, kes on need inimesed ja kust nad tulevad, hakkasid korras rahanduse ja hästitoimiva haldusega Eesti riigijuhid otsima teed, kuidas vastav kulurida lühemaks lõigata. Või ära peita.

Kuna just oli taaselustatud plaan kaaperdada riigieelarvesse haige- ja töötukassa reservid (esimene säärane katse toimus teatavasti juba sotsist rahandusministri Ivari Padari ajal, mille aga tookord valitsuse poolt veel mitte kontrollitavad tööandjad otsustavalt põhja lasid), oli õhus kiusatus suunata osa kuludest mingil enam-vähem viisakal moel töötukassasse. Ühel aprillikuisel kevadpäeval 2012 sai sotsiaalminister Hanno Pevkur valitsuse istungilt mandaadi viia läbi töövõimereform.

Reformi ideed oli üsna lihtne progressiivsele inimkonnale maha müüa. Esiteks seepärast, et ongi normaalne, kui ka tervisehädadega inimesed töötavad. Meie puuetega inimestest kolmandik ju töötab ja teine kolmandik sooviks töötada, kui nad vaid välja pääseks ja tööturul koha leiaks. Teiseks olid ka mitmed rahvusvahelised eksperdid kritiseerinud Eesti puuetega inimeste kehva kaasatust ühiskonnaellu ning hoiatanud meid pensionikassa lõhkemise eest.

Sotsiaalministeeriumis moodustati juhtrühm, mis asus väisama välismaid ja pidama koosolekuid. Pool aastat pärast töö algust, 2012 talvel, sai sotsiaalministriks noor karjääripoliitik Taavi Rõivas, kelle kokkupuude sotsiaalteemadega piirnes ta oma sõnul küll vaid lasteaiaeas tütre ja vanavanemate teemaga, kuid kelle südamesoov istuda hoopis rahandusministri toolil kutsus teda esimese hooga olema töötukassa reservide kallale mineku osas pigem kriitiline.

Siis aga saabusid Eestisse teated enneolematutest Brüsseli rahalaevadest. Rõivasel lubati neist oma jahimaadele külvata üle 500 miljoni euro, millest kolmandik planeeriti nüüd töötukassale töövõimereformi jaoks.

Võimsa ja läbilõikelise reformi selgrooks pidi saama uus «töövõime hindamise» süsteem. Hädalised läbivad põhjaliku hindamise ja kui kellelgi tuvastatakse töövõime, toetatakse seda, hangitakse eurorahaga vajalikud abivahendid, kohandatakse töökoht, antakse väljaõpe ... ja tööle!

Ministeeriumi reformigrupi pealikuks oli partei vahepeal saatnud haritud ja eduka, kuid veel mitte ühtegi puuetega inimest oma silmaga näinud noorpoliitiku. Töötukassa, kel seni oli vaid marginaalne kogemus puudega töötute riskirühmaga, ei näinud probleemi väljakutsetes, mis saabuvad ligi 100 000 uue kliendiga.

Igaühel oli ettekujutus terviseprobleemidega inimestest. Neil tuleb aidata hoida töökohta, ümber õpetada, või siis kohandada neile töökoht. Sellest viimasest sai teenus tööandjaile, mida töötukassa täies mahus rahastab (varem kompenseeris poole). Hiljutisel infopäeval andis ministeeriumiametnik teada, et aastas kohandataksegi Eestis viis-kuus (!) töökohta.

2013. aasta sügisel pidi jõudma riigikogusse reformi algest märkiv töövõimetoetuse seaduse eelnõu. Sellega plaaniti kaotada töövõimetuspensionid ja asendatakse need lihtsamini manipuleeritavate, kasinamate ja tulevikus töötukassasse paremini sobivate töövõime toetustega.

Palusin ministeeriumil kommenteerida kuue «Puutepunkti» telesaadetest tuttava, tööle saamisest unistava inimese näitel, kuidas reform neid aitama hakkaks. Mitme nädala pikkuseks veninud mõttetöö tulemusena saabusid vastused, mis osutasid põhiliselt omavalitsustele – just nemad peaksid ... tagama lõksu jäänud erivajadustega inimestele transpordi, tugiteenused ja enamikul puhkudel ka sobivad töökohad (sic!), see ongi nende kohustus. Pange tähele, äkitselt olidki taas mängu ilmunud KOVid!

Soovitasin sotsiaalministril teha reformikavale otsustava restardi ja teemat mittehoomavast projektijuhist vabaneda. Keskmise pikkusega pausi järel tegi minister aga oma järelduse: kuna algamas on reformi tutvustused fraktsioonides, vahetame välja kõne­isiku – ju siis projektijuht ei mõju veenvalt (sic!). Neli kuud hiljem see inimene siiski ministeeriumist kadus. Peatselt sai temast täiesti uue struktuuri, Eestis ÜRO puuetega inimeste konventsiooni täitmise osas riigistruktuure kontrolliva organi juht – ilmselt suure ja pingelise avaliku konkursiga.

Väikese ajanihke ja pisikohendustega (toetuse langus tehti mahedamaks), kuid endiselt igasuguse põhjalikuma finants- või mõjuanalüüsita, saatis valitsus seaduse aasta algul kooskõlastusringile.

Kuigi eelnõu seletuskirjas viidatakse «uuele rehabilitatsioonisüsteemile» kui reformi olulisele tugisambale, selgus, et selle kallal alles töötatakse. Ka «töövõime hindamise metoodika», mille töötervishoiuarstide selts alles äsja paberile sai, oli inimeste peal proovimata – ometi pälvis eelnõu sõsarministeeriumidelt heakskiidu.

See, et ülekaalukalt hakkavad töötukassa uuteks klientideks olema psüühika- ja käitumishäirete, intellektipuude või neuroloogiliste haigustega inimesed, ei olnud veel kellelegi mõttesse tulnud. Statistika kohaselt on aga just need diagnoosid, mis olematu psühhiaatria ja rehabilitatsioonisüsteemiga, sallimatus ning hoolimatus Eestis inimesi sandistavad. Neid on üle poole mittetöötavatest töövõimetutest.

Alla 50-aastaste grupis on aga need diagnoosid lausa domineerivad. Paljud neist inimestest pole iialgi töötanud, ei suuda kodustki välja tulla ega ole vastuvõetavad tavalistele tööandjatele, kellele aga reform töökohtade osas panustab. Suure tõenäosusega piirdub töötukassa juhtumikorraldajate ja töötervishoiuarstide tulevane abi neile inimestele hindamise läbiviimisega.   

Vaatame nüüd reformi rahalist poolt. Minister on lubanud, et aastaks 2020 väheneb töövõimetute armee 20 000 inimese võrra – 80 000-le. Mis see maksma läheb?

Töötukassa nõukogus paar nädalat tagasi näidatud arvutuste kohaselt tõusevad töötukassa kulud seitsmekordseks. Töötukassa palgafondile lisandub 42 miljonit eurot, mis võimaldab tööle võtta üle 500 vabariigi keskmise palgaga teenindaja.

Töövõimetute aktiviseerimisele kulub kuue aastaga üle 140 miljoni euro – vanas rahas oleks see kaks miljardit krooni. Sellest poole ehk 72 miljonit eurot on töötukassa planeerinud töövõime hindamise teenuse ostmiseks töötervishoiuarstidelt.

Kui see arvestada 1600-euroseks arstipalgaks, võiks reformi juures saada püsiva töö 525 (!) täiskohaga arsti. Kuna hindamisplaane tehakse kuni viieks aastaks, tuleks igal arstil kalendrikuus hinnata kaht-kolme töövõimetut. Sotsiaalraha raiskamise veskiks nimetatud rehasüsteemi hindades saaks töövõime hindamisele kavandatud summa eest teha rehaplaanid 377 000 puudega inimesele.

Tahtmatult tuleb keelele solženitsõnlik küsimus: kellele on see kasulik?

Eestis on praegu 40 töötervishoiuarsti. Eks neid tuleb juurde koolitada, arvas reformi töötervishoiu poolega tegelev sotsiaalministeeriumi ametnik. Tema nägemuses peaks edaspidi olema töötervishoiuarst igas perearstikeskuses – esmatasandi arstiabi arengukava näeb ju ette tegusate tervisekeskuste loomist. Töötervishoiuarst soovitaks seal inimestele õigeid töötingimusi jne. Kas üksnes töötajate nõustamisest piisab, uurin, sest tööõnnetus- ja kutsehaiguskindlustuse teema visati reformiplaanidest ju uhke kaarega välja? Tööandjat saab aidata töötukassa, arvas ametnik.

Kui valedele alustele punutud reform käima läheb, langevad selle kulud aastast 2021 maksumaksjate õlgadele. Mitte päris kõikide maksumaksjate, sest juhte ja poliitikuid (keda on viiendik) seadus töötuskindlustusmaksega ei koorma. Meie üha kasinamal tavatöötajate perel tuleb aga hakata reformi eest igal aastal välja käima 40 miljonit lisaeurot võrreldes sellega, kui me reformi ei teekski (!) ja jätkaksime parema idee saabumiseni inimestele lihtsalt praeguste pensionide maksmist.

Kulutades olgu või üksnes sellesama 40 miljonit euro­t inimeste peale seal, kus sellest ka kasu on, mängimata üksteisega pimesikku, võiksime saavutada püstitatud eesmärgid mitu korda odavamalt ja kiiremini.

Selles artiklis toodud faktid on paraku vaid jäämäe veepealne osa. Kõige hullem on, et oleme end oma väikeses riigis niivõrd valedesse ja vassimisse mässinud, et ei saa enam ühtki asja teha otse ega õige­te nimedega nimetades. Võib ka oll­a, et mäng selle reformiga käib mitmel tasandil, kus igaüks ajab oma asja, püüdes teistel nahka üle kõrvade tõmmata. Ma ei kiirustaks ka ministrit süüdistama, sest tema võib hetkel olla ka mitme erineva huvigrupi tankist.

Kahtlemata on reformijate seas ka palju siiraid ja südamega tegutsejaid, kes tõesti tahavad inimesi aidata. Päris selge aga on, et kui ka keegi toimuvast abi saab, siis enamikule sihtgrupist toob reform kaasa vaid solgutamist poliitikute ja ametnike endi tööhõive malelaual.

Kõige alatum on aga see, et lõpuks tuleb kogu mäng veel kord kinni maksta hoopis KOVidel (ehk siis veel kord maksumaksjail). Kui inimeste sissetulekud vähenevad, aga tööd ei teki, tuleb nende ellujäämise eest viimane vastutus võtta omavalitsustel, kes siis mustkunstnikena tõmbavad torukübaraist taas üha uusi valgeid jäneseid.

http://arvamus.postimees.ee/2715692/tiina-kangro-uhe-reformi-anatoomia