25. oktoobril 2012. a Tartus toimunud sotsiaalhoolekande aastakonverents „Omastehooldus – hoolekande proovikivi“ analüüsis valdkonna arengut ja olukorda Eestis.

Tartu Linnavalitsuse sotsiaalabi osakond arendab teenuseid ja tegutseb omastehooldajate olukorra parandamise nimel Tartus ning soovib konverentsi korraldajana selles valdkonnas koostööd edendada.

Omastehooldus moodustab nii suure osa Eesti hoolekandest, et selleta ei ole sotsiaalhoolekande toimimine võimalik. Muutuv majandus ja muutuv perekond esitavad hoolekandele väljakutse: ühe konkreetse isiku toimetulekut kindlustava lahenduse asemele tuleb lahenduste paljusus, ühe hoolekandja vastutuse asemele tuleb jagatud vastutus. Vajalik on avaliku ja erasektori ning perekonna koostöö.

Konverentsist osa võtnud rohkem kui 200 inimest - omastehooldajad, omavalitsuste ja maavalitsuste sotsiaalnõunikudning sotsiaaltöötajad, hoolekandeasutuste juhid ja töötajad, riigiametnikud, kõrgkoolide õppejõud ja vabaühenduste esindajad - leppisid kokku, et omastehooldus vajab Eestis senisest rohkem tähelepanu. Konverentsil valitses üksmeel, et Sotsiaalministeeriumil on suurim vastutus ja roll muutuste ellukutsumiseks.

Konverentsil tõdeti:

1. Eesti on koduks üle 9 000 puuetega lapsele, 29 000 sügava ja raske puudega tööealisele ja ligi 70 000 pidevat kõrvalabi ja hooldust vajavale eakale. Vaid 4% neist elab hoolekandeasutustes, enamus aga on oma perekondade hoole all. Ligikaudu 200 000 inimest Eestis on püsivalt seotud hoolduskohustusega, neist paljude koormus on ööpäevaringne ja aastakümneid kestev.
2. Oma lähedasi kodustes tingimustes hooldavate omastehooldajate olukord on Eesti seadusruumis reguleerimata, omastehooldajate põhiõigused - näiteks õigus inimväärikale elule, tervise kaitsele ja ühiskonnaelus osalemisele - on kaitsmata. Toimiv halduskorraldus pole loonud tingimusi selleks, et omastehooldajad saaksid tegutseda parimal võimalikul moel.
3. Omastehooldajate roll riikliku ja omavalitsuse sotsiaalhoolekande koostööpartneritena on Eestis kaasaegses ja euroopalikus mõttes veel lahti mõtestamata, tekitades selliselt riigi majandusele ja moraalsele keskkonnale korvamatut kahju.
4. Omastehooldajatele langev koormus on seotud hoolekande kui terviku arenguga ja on otseses sõltuvuses abivajadusega inimestele osutatavate sotsiaal- ja tugiteenuste kvaliteedist ja kättesaadavusest. Seepärast saab omastehooldajate olukorda normaliseerida vaid omastehooldust ja avalikke teenuseid kompleksselt arendades.
5. Omastehooldajad on suur ressurss. Jättes nende probleemid tähelepanuta, kahjustab Eesti riik olulist osa oma elanikkonnast, murendades meie riigi tulevikupotentsiaali.

Eespool toodud probleemide lahendused:

• Omastehooldusega seotud sotsiaal- ja tugiteenustele on vaja kehtestada üldised standardid, kvaliteedi- ja mahunõuded, mis tagavad teenuste kättesaadavuse kõikides Eesti omavalitsustes.
• Omastehooldajate juriidiline staatus ja roll ning nende õigused tuleb selgelt määratleda seadusandluses.
• Seadusandlikult tuleb tagada nii omastehooldusele kui omavalitsustele nende teenuste osutamiseks selgelt määratletud ressursid. Eesti inimeste võimalused elada inimväärset elu peavad olema ühetaolised kogu riigis.
• Omastehooldajate rakendamisel hooldusteenuste osutajatena tuleb tagada nende inimõigustest kinnipidamine: ka hoolduskoormuse tekkides peab igaühel olema võimalus elada inimväärselt ja säilitada Eesti elukeskkonna mõistes normaalne elukvaliteet.

Konverentsi korraldusmeeskonna nimel
Indrek Rohtla, Sirli Peterson, Indrek Sooniste Tartu Linnavalitsuse sotsiaalabi osakonnast

Lisainfo:
Indrek Sooniste
736 1305
indrek.sooniste@raad.tartu.ee