Tosina aasta tagust haigekassa sünnilugu uurides jõuab ajakirjanik Tiina Kangro järeldusele, et Eesti meditsiinisüsteemi ei päästa lagunemast meedikute palgatõus, vaid poliitiliste traagelniitide otsustav eemaldamine hääbuja kehast. Just sinna peaksid oma kahurid suunama ka arstid ja haiglajuhid.

Omal ajal ülikoolilinnas kasutusel olnud naljatlev fraas «olen jah rase, aga ainult natuke» on mulle viimastel aegadel taas meenunud, jälgides arstide streigi avaldumisvorme ja maarjamaise meditsiinijuhtimise ümber toimuvat.

Paraku olen jõudnud järeldusele, et samaväärne ütlus sobiks ka mitmete teiste asjade kohta. Eesti on demokraatlik riik, aga ainult natuke. Meie haigekassa on avalik-õiguslik, kuid üksnes natuke. Haiglad-arstikeskused on meil sihtasutused, osaühingud ja aktsiaseltsid, kuid sedagi vaid natuke. Ja riik on meil õhuke (saalist kostavad kestvad ja vaibumatud kiiduavaldused) … aga taas ainult natuke.

Tegelikult on see riik kahjuks üsnagi tüse, amatöörlikult hallatud ja üdini politiseeritud.

*

Mulle hakkas järjest rohkem huvi pakkuma, miks ikkagi käivad meedikud oma palgatõusujuttudega otse sotsiaalministri juures ja kuidas see lõpuks just minister oligi, kes läinud reedel neile pisukese leivalisa välja kuulutas.

On ju teada, et juba 2000. aastast on riik andnud kogu ravikindlustuse korralduse, sh raha juhtimise üle avalik-õigusliku staatusega Eesti haigekassale. Haigekassa maksab raviasutustele teenuste eest, mida nood haigetele osutavad, ja teenusehindade sees on mõttelise osana ka meedikute palk, kuid haiglajuhid haldavad oma raha ise. Mitte kusagil pole kirjas, et hooldajatele või ka õdedele-terapeutidele peab maksma sandikopikaid. Oleme kõik kuulnud ka suuremate haiglate juhtarstidest, kelle palgad küünivad 5000–6000 euroni kuus. Ses suhtes pole meedikud nagu õpetajad, kelle palk jõuab koolidesse tõesti eraldi sihttoetusena otse riigieelarvest.

Nii peaksidki meedikud, kui nad rahul pole, streikima oma tööandjate vastu. Kui ka haiglajuhid pole rahul, peaksid nad näitama hambaid haigekassale. Kui ka haigekassa on jännis, tuleks kaasata lahenduse otsimisse riik. Kaaluda kogutud reservide kasutuselevõttu, otsida lisaressursse või siis rakendada ideid kogu süsteemi ümberkorraldusteks.

Ent haigekassa juhtkonnal on kombeks hoida madalat profiili. Äsja oma kümneaastase tegevjuhitöö lõpetanud Hannes Danilov avas suu äkilisemate ütlemiste jaoks alles siis, kui tool tema istumise alt juba peaaegu eemaldatud oli. Suure tsirkuse saatel, tööandjate poolt korraldatud kübaratriki abil valitud uus juht Tanel Ross, kes esmaspäeval oma viisaastakut alustab ja kelles mõnedki uskusid nägevat värsket verd, lajatas muretsevale avalikkusele hoobi allapoole vööd juba oma esimeses valimisjärgses intervjuus Eesti Päevalehele, andes üsna üheselt mõista, et asub täitma «poliitilist tahet».

*

Mulle on kõik see pisut arusaamatu, kuid tekitab muret ja ängi. Otsin välja haigekassa seaduse, kuigi arvan end tundvat avalik-õiguslikkuse üksikasju küllalt hästi, olles olnud ühe säärase asutuse juhtimisele lähedal just perioodil, kui toimus selle kohati vägagi valulik reorganiseerumine omaaegsest riiklikust propagandaasutusest euroopalikus mõistes avalik-õiguslikuks meediaorganisatsiooniks. Avalik-õiguslik staatus tähendabki seda, et pärast loomist on see organisatsioon või asutus iseseisev õigussubjekt, millele on tervikuna üle antud mõni riigi avaliku halduse funktsioon, mille täitmisel ta on edaspidi riigivõimust sõltumatu (rahvusringhääling, Tartu Ülikool, kultuurkapital jm). Riigil säilib õigus kontrollida tema tegevuse vastavust seadustele, kuid mitte sekkuda igapäevatöösse.

Avaliku halduse teoorias nimetatakse seda detsentraliseerimiseks. Demokraatlikel riikidel on kombeks osa avalikke funktsioone sel moel «lahti riigistada» eelkõige seepärast, et nii tekib ühiskonnas laiem pädevuste jaotus. Kui härra Kim Jong-il teab ikka absoluutselt kõike ise ja teeb ise ka kõik otsused, võib see ühel päeval lõppeda pauguga.

Loen haigekassa seaduse rida-realt läbi – ja ma ei usu veel mitu järgmist päeva oma silmi: avalik-õiguslikku haigekassat on meil juhtima pandud valitsus!

Oh ei, olemas on muidugi ka juhatus, kes tegeleb igapäevase musta tööga, ja nõukogu, mida kutsutakse lausa «sotsiaalparlamendiks», kuid selle nõukogu eesotsas istub sotsiaalminister. Talle on mitut laadi otsuste tegemisel antud ka vetoõigus.

Seadusest jookseb läbi liin, mille kohaselt sotsiaalminister, kuulanud ära enda juhitud nõukogu, esitab ettepanekuid valitsusele kinnitamiseks. Tule taevas appi!

*

Otsin netiavarustest üles 2000. aasta kevadiste riigikogu istungite stenogrammid, et uurida, kuidas see kõik sündis. Satun äärmiselt huvitava lugemisvara otsa.

«Ärgem ehitagem Potjomkini küla,» nõudis eelnõusse muudatusi Tiit Toomsalu, viidates, et seaduses on haigekassa nõukogule ja juhatusele jäetud vaid dekoratsiooni osa ning enamik põhimõttelisi otsuseid, sh reservfondide käsutamine, hakkab sündima valitsuse soovide kohaselt sotsiaalministri kabinetis.

«Kas on mõtet üldse nõukogu mängida? Võib ju siis lihtsalt öelda, et sotsiaalminister korraldab ja tema haldusalas on…» pani ette Kalev Kallo.

Sotsiaalminister Eiki Nestor, kes eelnõu toona rahvaasemikele esitas, näis aga siiralt ja heatahtlikult uskuvat, et avalik-õiguslik staatus, kui sellele liita poliitiline vastutustundlikkus, tagab ettevõetule õnnestumise. «Riik on [---] midagi rohkemat kui valimised, riigikogu ja valitsus,» ütles ta ning tunnistas, et teatud mõttes oligi ministri seadusesse kirjutamine mõeldud vaid ajutise, tollesse ajahetke sobiva kompromissina. «Küllap haigekassa hakkab meil hästi tööle ja mõne aja pärast võib arutada ka seda, et nõukogu esimees ei peakski enam sotsiaalminister olema,» lubas ta.

*

Ent ajutised asjad on elujõulised. Nii ongi meil nüüd sotsiaalminister, kellel on peas mitu eri värvi mütsi. Ühega on ta meedikutele justkui tööandjaks, olles aseaine haiglajuhtidele, kes oma rolliga toime ei tule. Teisega korraldab ta ministrina meditsiinivaldkonna üldarengut. Kolmanda paneb pähe siis, kui asub juhtima avalik-õigusliku haigekassa nõukogu, et töötada välja ettepanekuid iseenda teisele minale esitamiseks, et need siis edasi esimese mina palge ette viia, kui see parasjagu valitsuse koosolekul istub.

Maailma ajalugu tunneb paljusid selliseid kõikvõimsaid mehi, kes, muide, ei peagi olema alati paha peal väljas ja kes sageli on kandnud oma maa eest ka head hoolt, võttes vastutuse ja võib-olla enda meelest koguni topeltvastutuse. Muammar Gaddafi näiteks jagas rahvale nii vett kui peavarju, kuid ometi mõisteti ta lõpuks hukka kogu demokraatliku maailma parastuste saatel.

Ma ei tea, mida täpselt mõtlevad tänasele Eesti tervishoiule otsa vaadates Eiki Nestor, Toomas Vilosius või mõned teised, kel on olnud mängida juhtroll asjade kujunemisel. Või mõnedki neist, kel olnuks või oleks tänagi võimalus sekkuda, kuid kes seda pole teinud ega tee.

Uurisin veel üht riigikogu mullust stenogrammi, mil asuti ette valmistama haige- ja töötukassa reservide konsolideerimist valitsussektori eelarvesse ja kus Eiki Nestor uuris peaministrilt poliitilise kultuuri kohta: «Poliitilises elus valitsused muutuvad, tuleb järgmine valitsus. Kui ühele valitsusele varem sõlmitud kokkulepe partneritega enam ei sobi, milline on siis korrektne tava või mida te peate õigeks, kas valitsus peaks uuesti istuma läbirääkimiste laua taha ja uue kokkuleppe sõlmima või võib ta käituda nii, nagu ta õigeks peab?»

«Nii ja naa,» vastas selle peale peaminister.

*

Nii olemegi olukorras, kus paljud teavad, et Eesti meditsiinisüsteem vajab otsustavat ja tarka ravi, kuid neid, kes seda teha suudaksid, ei ole.

On need, kes peaksid, ja need, kes võiksid, kuid pole neid, kes tahaksid ja suudaksid. Arstkonna jaoks on teema vaid iseendis, kõik muu, ka streiginõudmistesse lipsanud kõlavad palgavälised soovid, on dekoratsioon. Haiglajuhtidel, kuigi poliitilises haardes, on praegu veel niigi hea, iga samm, mis status quo’d muudaks, sisaldaks ohtu millestki ilma jääda.

Meie amatööridest poliitikutel ja riigijuhtidel puudub aga möödanikust pärineva poliitjuhtimise kire kõrval vähimgi arusaam, kuidas üks normaalne ja demokraatlik riik funktsioneerib. Nad ei ole veel avastanud, mida tähendab dialoog ja partnerite kaasamine ning mis on riigi haldamise ja valitsemise vahe.

Tahtes ise võib-olla parimat, murendab meie liberaal-parempoolne, kuid riigihalduse ja ka majanduse vallas uskumatult võhiklik valitsus iga päev tükkhaaval demokraatiat täpselt samuti, nagu teeb seda keskerakondlik linnavalitsus Tallinnas.

Kuigi me president nentis vabariigi aastapäeval, et nüüd oleme riigina väljunud puberteedist ja alustamas täiskasvanuelu, oleme kõikide ilmingute järgi tegelikult astunud puberteedist otse progresseeruvasse dementsusesse.

Arstide streigi keskmeks oleva täiesti mõõdutundetu kollektiivlepinguprojekti asemel, kus nõutakse ebarealistlike palkade kõrval ka näiteks iga viie tööaasta järel maksumaksja rahakotist viiekuulist täistasuga teadustööpuhkust isegi kõikidele medõdedele, võiksid meedikud maa peale tulla, haiglajuhid lõpetada laveerimise isiklike huvide ja poliitsõltuvuse vahel ning pead Eesti tervishoiu tuleviku nimel kokku panna, nõudes tõsiseid läbirääkimisi riigiga ja otsustavaid ühiseid tegusid Eesti arstiabisüsteemi päästmiseks.

Muidu streigimegi korraks, aga abi on sellest ainult natuke. Arstide taskusse kukub võib-olla veel mõni lisakross, kuid kasu on sellest vaid natuke. Oleme tublid, andekad ja edukad, aga sedagi vaid kaugemalt vaadates ja natuke.