Uudised

Tiina Kangro: lillekesed ministri suust

23.02.2013

Riigikogus kolmapäeval tõeliselt meisterliku etenduse andnud haridus- ja teadusminister Jaak Aaviksoo mängib eestluse tulevikuga rohkem kui ükski ta kolleeg valitsuses, kirjutab telesaate «Puutepunkt» produtsent Tiina Kangro Postimehe arvamusportaalis.

Riigikogus kolmapäeval toimunud põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse muudatustepaketi esimesel lugemisel õnnestus haridus- ja teadusminister Jaak Aaviksool sooritada saalitäie rahvasaadikute ees tõeliselt meisterlik köieltantsu etendus. Isegi teemat sügavuti tundva inimese kuklasagaras hakkas vabariigi hariduselu tippjuhi ladusaid ja loogilisi selgitusi kuulates ühtäkki helisema linnulaul ning ängistav mure Eesti inimvara tuleviku pärast tundus kui nõiaväel tuhmuvat.

Ei imestaks, kui just nõnda tundis end ligi kolm tundi väldanud arutelu lõpuks ka suur osa saadikuist. Näis, et minister oma meeskonnaga on kõige peale mõelnud, tal on tagataskus igaks olukorraks lahendus ja seadusemuudatuse kritiseerijad, toredad inimesed kõik, on niisama tühjast tuuletõmmet tekitanud. Sain äkitselt aru, et just nii tekivadki meie seadustesse saatuslikud apsakad ja möödalasud, mida hiljem (üllatus-üllatus!) ootamatult avastatakse ja siis üheskoos päid vangutatakse: kus olid sidusgruppide silmad ja kuidas asi küll ühtäkki jälle nii välja kukkus, et uue häda sees oleme.

Kahtlemata oli ka kolmapäeval saalis üks kuni kaks rahvasaadikut, kes ministri pooltõdesid ja «aiaaugust» rääkimisi läbi nägid ning ka küsimustega sekkuda püüdsid, kuid kuna nad juhtusid olema valest parteist, siis lasti neile kirjutamata protseduurireeglite kohaselt vesi peale. Ent paneme jalad külma vette ja analüüsime pisut esitatud manipulatsioone. Seda just niinimetatud hooliva hariduse korralduse ehk hariduse tugiteenuste seisukohalt, mille olulisuse suhtes ei peaks vist pärast hiljutist Tõstamaa juhtumit kellelgi enam kaksipidiseid tundmusi olema.

Koolide esitatud andmete põhjal on Eestis 24 000 last, kes vajavad õppekava läbimisel, kui eesmärgiks on toimetulevate inimeste kasvatamine, mingeid toetavaid meetmeid – see on iga 6.–7. laps. Tõsisemate puuetega lapsi on nende seas umbes 5000, ülejäänute puhul saaks hooliva toega ennetada või mahendada käitumishäireid ja õpiraskusi, psüühiliste probleemide teket, koolist väljalangemist ja muid sotsiaalseid komplikatsioone, hilisemat toimetulematust tööturul ja nii edasi. Ka lasteaedades on seis umbes sama või, uskudes logopeede, natuke hullemgi. Tehes koolieelses eas rohkem, saaks pikemas perspektiivis vähendada teatud määral tugiteenuste vajadust hilisemas eas.

Manipulatsioon nr 1

Minister Aaviksoo teatas veel kord, et seaduse kallale mindi vaid selleks, et kaasajastada hariduskorraldust. Ja et muudatuste pakett ei puudutagi üldse tugispetsialiste. Et siin jääb kõik nii, nagu oli varem: hariduse tugiteenused on kooli või lasteaia pidaja asi. Jah, seaduses on tõesti nii kirjas. Kuid praktika on meile kõigile teadaolevalt olnud seni teistsugune: riigi poolt eraldatavast pedagoogide palgarahast on koolid saanud laste vajadustele vastavalt tööle võtta ka abiõpetajaid ja muid spetsialiste. Nüüd, kus pedagoogid nimetatakse ümber õpetajateks, seda enam teha ei saa.

Kuigi õpetaja ei pruugi osata näiteks kõnetu lapsega suhelda, pole viis aastat ülikoolis õppinud logopeed, kes seda oskaks, õpetaja. Kõlab üllalt, et ministeerium seisab õpetajate palgatõusu eest ja muretseb nende ametiau ja -väärikuse üle, kuid seni koolimeeskondade liikmeiks olnud tugispetsialistide väärikuse üle ministeerium ei muretse. Neile võib koolipidaja nüüd lepingu üles öelda või hoida neid teadmatuses homse ees, kui omavalitsus riigi näpuga näitamise peale rahastamist üle ei võta. Et see lihtsam oleks, likvideerib seadusemuudatus koolijuhile «suurema vabaduse» andmise nime all ka kohustuslikud personali miinimumkoosseisud. Kõik, mida lapsed võib-olla saavad, kirjutatakse nüüd näpuga õhku.

Selle asemel, et lisada seadusesse laste diagnoosidest ja erivajadustest tulenevad konkreetsed ja garanteeritud tugimeetmete loetelud, keerame januste ees algatuseks kinni ka juhuslikult tilkuma jäetud kraani. Suretame välja vaid kolm aastat tagasi lansseeritud üsnagi hea seaduse varjus idanema hakanud tugiteenuste võrsed selle asemel, et neid targalt ja tulevikku suunatud optimaalsete rahastamisstrateegiatega edasi arendada.

Olgu siin veel kord mainitud, et valitsus võttis endale õiguse saata kõneks olevad seadusemuudatused parlamenti ilma, et sellele oleks oma kooskõlastuse andnud linnade ja maaomavalitsuste liit, kelle liikmete rahakotti muudatus kõige otsesemas mõttes hiilib.

Manipulatsioon nr 2

Kuigi rahvasaadikud püüdsid arutelu alguses oma küsimustega tugiteenuste surmamise kohta ministrit nurka suruda, õnnestus viimasel peatselt olukord tasakaalustada täiesti uue kaardi väljatõmbamisega oma ülikonnapükse tagataskust. Minister Aaviksoo teatas, et riik mitte ei tõmba raha tugiteenustelt vähemaks, vaid otse vastupidi, lisab seda veel juurdegi, kuna plaanis on hakata koolidele vajalikke tugiteenuseid osutama hoopis maakondlike nõustamiskeskuste kaudu.

Minister lubas, et muidugi võib mõni suurem kool mõnes suuremas linnas, kui tahab, korraldada seda kõike ka ise, aga soovijaile pakuvad maakondlikud keskused kõike vajalikku riigieelarvest rahastatuna. «Niisugust koolivälist teenuse pakkumist on kavas välja arendada. Konstruktiivsed läbirääkimised, mis on toimunud, veenavad mind küll, et vale otsus see ei ole,» konstrueeris minister osavalt.

Hea on muidugi rääkida helgest tulevikust, mille kohta aga keegi maailmas veel mitte midagi ei tea. Tuli meelde möödunud aasta oktoobris ministeeriumis toimunud koosolek, kus niinimetatud HEV-kontseptsiooni arutades tõstatus küsimus tugiteenuste rahastamise lükkamisest omavalitsuste õlgadele. Küsisin seal arvutusi selle kohta, mis summadest käib jutt – kui palju Eesti koolides osutatavad tugiteenused siis edaspidi omavalitsustele summaarselt maksma lähevad. Mulle öeldi, et tegemist on konfidentsiaalsete numbritega.

Kui olin tagasiteel Tallinna, sain kõne ministeeriumi ametnikult, kes teatas, et numbrid on siiski töös ja neid saaks näha kümne päeva pärast. Siiani ma neid veel näinud ei ole, küll aga kuulsin mitmete erikoolide juhtidelt, et just eile said nad ministeeriumist ankeedi, millega paluti andmeid nende koolides hetkel osutatavate tugiteenuste mahu ja tegeliku vajaduse kohta.

Helistasin värskelt läbi ka hulga õppenõustamiskeskusi ja uurisin, kuidas nad on valmis ministri poolt välja käidud suuremahuliseks tugiteenuste osutamiseks oma maakonna koolides. Nad polnud millestki säärasest kuulnudki. Praegu on nende probleemiks see, et eurorahade toel viimaste aastatega käima lükatud üsna kasina mahuga nõustamistegevus seisab savijalgadel, sest elada tuleb projektist projektini.

Nende tegevuse põhimõte on lapsevanemate ja kooli- ning omavalitsustöötajate juhendamine, kuidas erivajadustega lapsele valida võimetekohast õppekava ja kohandada õppekeskkonda ning anda nõu, milliseid tugiteenuseid laps vajaks. Vajadusel testivad nad lapsi ja äärmisel juhul on mõeldav, et laps käib mõne korra maakonnakeskuses psühholoogi juures või logopeedil, kes tema R-i põrisema paneb või S-ilt susina ära võtab. Et laps, kes vajab pikema aja vältel regulaarset ja süstemaatilist meeskonnatööd, sõidaks selle saamiseks igapäevaselt keskusesse või keskuse töötaja, näiteks abiõpetaja, pidevalt tema juurde kooli, olevat mõeldamatu, aga ka aja- ja transpordikulude mõttes ebaratsionaalne. Õhtuti oleks laps väsinud, päeval segaks see aga koolitööd.

Ja ega tugispetsialistid pole imeravitsejad, kes lapse korra või paariga korda teevad: tugiteenused toimivad siis, kui nad on igapäevase õppetöö integreeritud osa. Tugispetsialist on meeskonna liige, kes töötab lapsega, kuni probleem on ületatud või stabiliseeritud, vahel kogu kooliaja vältel. See kõik on hoopis teine asi kui nõustamine. Tervisliku toitumise nõustaja piirdub ju ka vaid soovitustega ega tule teile iga päev koju kokaks. Kõnetut last aga nõustamise kaudu kõnelema veenda või hüperaktiivset maha rahustada oleks üsna utoopiline väljakutse.

Mõistagi poleks kellelgi selle vastu, et niisugused koolide jaoks tasuta, universaalselt võimekaid spetsialiste täis unistuste keskused olemas oleksid. Kui aga selline maailmas seni tundmata asi ka kunagi tulevikus Eestis tekiks, siis kuidas on võimalik sellise uduse unistuse nimel juba täna asuda lõhkuma seni olemasolevat? Kuidas saab riiki juhtida nii, et kõigepealt muudame ära seadused ja seejärel võib-olla hakkame, aga võib-olla pärast uusi valimisi ei hakkagi, arvutama?

Manipulatsioon nr 3

Aga Aaviksool on ka siin olemas päästev lahendus. Mingit auku enne uue süsteemi teket sisse ei tule, sest üleminekuperioodiks on ta lubanud selleks aastaks koolidele välja jagada 3,3 miljonit eurot mullust eelarvejääki. Tore. Kui jagada see summa 24 000 erivajadusega lapse vahel, jagub igale 60 eurosenti koolipäeva kohta.

Riikliku rehabilitatsiooniteenuse hinnakirjast võime võtta näiteks logopeedi või mõne muu terapeudi tunnihinna – koos maksudega on see umbes 15 eurot. Seega saaks erivajadusega laps kohtuda spetsialistiga igal 25. koolipäeval. Kui mõni laps vajab abiõpetajat iga päev, jääb paarsada kergema probleemiga õpilast üldse abita. Järgmis(t)e aasta(te) rahastusest me aga täna lihtsalt ei räägi.

Manipulatsioon nr 4

Täpselt samalaadse uskumatu vastutustundetusega vastas Aaviksoo ka saalist esitatud küsimusele, kuivõrd on läbi mõeldud riigigümnaasiumide tekkega kaasnev ühistranspordi logistika ja lisakulude suurus, kui õpilastel tuleb hakata senisest rohkem kodu ja kooli vahel reisima. «Ühistransporti korraldavad meil maavalitsused ja majandus- ja kommunikatsiooniministeerium. /.../ Kui neid (ehk ühistranspordi liine – T. K.) on vaja rohkem ja suurema tihedusega, siis kindlasti peaks haridusvõrgu vajadustega arvestama,» jagas Aaviksoo taas selgitusi, andes mõista, et tema küll ei tea ühtki põhjust, miks kõik ei peaks iseenesest lahenema.

Kahtlemata hindan ma Jaak Aaviksood kui meeldivat inimest, võimekat laserfüüsikut ja päris head kaitseministrit (kui vabadusrist välja arvata). Tegemist on inimesega, kes sobib hästi juhtima sirgjoonelisi süsteeme, kus on selged ja konkreetsed käsuliinid. Alg-, põhi- ja teatud piirini ka keskharidus nõuab aga juhilt lisaks otsustavusele ka suurt empaatiavõimet ja valmisolekut meeskonnatööks, seda ka külgnevate süsteemidega.

Vaatamata sellele, et Aaviksoo istub haridusministri toolil juba kolmandat korda, on saatus kostitanud teda esmakordselt erivajadustega laste hariduskorralduse teemaga, seda lisaks murrangulisel ajal, mil teoksil globaalne üleminek niinimetatud kaasava hariduse põhimõttele. Vaid kamandamisega seda teemat ei lahenda ja kuna Aaviksoo pole veel kordagi olnud sotsiaalminister, on ilmselt mitmed olulised elu aspektid tema vaateväljast seni täiesti eemale jäänud.

Kui kõrghariduses, teaduses ja kaitseväes ei toimu päris igapäevast sõdimist, siis lasteaias ja koolis käib iga päev halastamatu võitlus tuleviku nimel, mis puudutab meid kõiki. Ajutised lahendused ja vee peale kirjutatud plaanid siin ei toimi. Haridus- ja teadusminister mängib eestluse tulevikuga rohkem kui ükski ta kolleegidest valitsuses.

Allikas: 
http://arvamus.postimees.ee/1147940/tiina-kangro-lillekesed-ministri-suust

Tiina Kangro: meil on aega veel...

29.01.2013

Eestis tuntakse muret sotsiaalkulutuste ähvardava suurenemise pärast, kuid hariduspoliitiliselt tehakse samal ajal kõlavate loosungite varjus kõik selleks, et koolisüsteem sante ja toimetulematuid juurde toodaks, kirjutab telesaate «Puutepunkt» produtsent Tiina Kangro.

Meil on aega veel, aga mitte eriti palju ... – nii tahaks kokku siduda kahe levilaulu tekstiread, kui jälgin, täis õudust, haridus- ja teadusministri dirigeeritava mahuka põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse ning sellega seonduvate seaduste muutmise paketti, mis on otsaga jõudnud juba Toompea mäele. Esialgu lebab see veel kultuurikomisjoni töölaual, aga niipea kui see sealt edasi «lugemisele» saadetakse, võib see ühel heal päeval osutuda ka vastuvõetuks.

Lähtudes ühe ajaloost tuntud suurmehe kunagistest sõnadest, et pole inimest, pole probleemi, võiks soovitada Jaak Aaviksoole lisada 14 seadust puudutava 99 muudatuse kõrvale krooniks veel ühe ja üsna innovaatilise. Nimelt ta võiks taotleda keskkonnaministeeriumilt viiskümmend või sada jooksvat meetrit maad sihtotstarbeliseks kasutuseks Rannamõisa või Ontika pangal, kust hakata alla viskama hariduslike erivajadustega lapsi.

Kasu oleks mitmekülgne: riik ei peaks kulutama, õpetajad frustreerima end olematutes töötingimustes, perekonnad kandma neile seadusega pandud eluaegset hoolduskohustust, kui nendest lastest ühiskonnapoolse toe puudumise tõttu ei saa toimetulijaid, ja viimaseks – need lapsed ise ei peaks kannatama nii palju ebaõiglust.

Mulle helistas Ameerikast üks ema. Ta oli koos autistist tütrega lahkunud Eestist varsti pärast taasiseseisvumist. Tütre koolitamine oli siin olnud üks lõputu mure. Leningradist otsitud spetsialistide abiga alles 4-aastaselt kõnelema ja suhtlema hakanud tüdruk jäigi Eesti koolisüsteemis heidikuks.

Õpetajad veensid peret, et tüdrukul on vaimne alaareng ja ta tuleks saata lihtsustatud õppele. Maakera kuklapoolel muutus aga kõik. Kuigi Ameerika süsteemis oli laps esiotsa võõrkeelne, testiti tema taset ja ta pandi 5. klassi asemel kuuendasse.

Teadlasest ema sisetunne, et tütre probleem pole intellektipuue, sai kinnitust. Tavalises piirkonnakoolis määras erihariduse juht talle sobiva õppeplaani ja tugiteenused ning laps hakkas edenema. Tüdruk lõpetas keskkooli heade tulemustega, täppisainetes avastati tal eriline võimekus. Järgnes ülikool, mille noor autist lõpetas keemiainsenerina. Seejärel suundus ta, käigupealt veel üht võõrkeelt omandades, Saksamaale magistriõppesse. Praegu on naisel tasuv töökoht ja käsil doktoritöö.

Mis oleks temast saanud Eestis? Koolisüsteem oleks tõrjunud ta oma võimetest madalamale õppekavale, ta oleks lõpetanud põhikooli. Sealt edasi oleks ta saanud ehk läbida kutseõppe, hiljem poleks tema kui rehabiliteerimata isiku ja probleemse suhtleja jaoks ilmselt leidunud töökohta. Autistina oleks ta kidunud omas maailmas, saanud riigilt sandikopikaid töövõimetuspensioni näol ja tal oleks aasta-aastalt süvenenud psüühilised probleemid. Ta poleks midagi andnud Eesti riigile ja oleks toimetulematuna jäänud surmani koormaks oma sugulastele. Tema terviseprobleemid oleks ilmselt nõudnud kena kopika vabariigi napist ravirahast.

Seost hariduses kokku hoitud ja sotsiaalsfääris juurde kulutatud ressursside vahel, saati nende mõju praegusele riigieelarvele ja ka tulevastele, poleks aga keegi avastanud – need on erinevad süsteemid, erinevad rahakotid ning isegi asendamatu Jürgen Ligi ja tema usinate abiliste tööarvutites Suur-Ameerika tänaval ei hakka punased tulukesed vilkuma niisuguste näiliselt vähetähtsate asjade puhul. Ptüi, mingid puudega inimesed! Meil on vaja talente! Mis tugiteenused? Kui kohalikel omavalitsustel on neid mõnes oma koolis vaja, siis tehku. See on valikute küsimus: kas tänavavalgustus, raamatud või soovi korral hariduse tugiteenused.

Nägin hiljuti üht uudisnuppu, kus Saksa IT-firma juht rääkis, kui asendamatu tööjõud on infotehnoloogia haridusega Aspergerid (üks autismi vorm – autor). Oma taju iseärasustest lähtuvalt suudavad nad leida ja korrigeerida keerulisi vigu arvutiprogrammides, mille peale tavaline spetsialist kulutaks palju rohkem aega. Puudega inimeste rakendamisel tuleb töökohas arvestada nende eripäradega. Üks saates rääkinu kirjeldas, kuidas ta ei tunne ära inimesi ja peab iga päev uuesti selgeks õppima, kes on kes. Firmajuhi sõnul tasub aga kohandamine ennast vägagi ära.

ÜRO hiljutisest pressiteatest leidsin seiga, kuidas Saudi Araabia, see enamiku eestlaste jaoks islamistliku tagurluse kants, on alustanud programmi, et sõeluda oma maa 30-miljonilise elanikkonna kümnete tuhandete arenguhäiretega inimeste hulgast välja erinevatel aladel võimekad ning pakkuda neile tipptasemel õpet ja arendust.

Arenguhäired ja psüühilised probleemid on need, mis kimbutavad tänapäeva maailmas inimesi puuetest enim ja mis ühiskonna poolt ignoreerituna toovad kaasa ahelreaktsioonina paljunevat viletsust: katkevaid haridusteid, asotsiaalset käitumist, kuritegevust, madalat tööviljakust ja toimetulekuraskusi. Ka Eesti koolides on õpetajad järjest enam hädas hüperaktiivsete, tähelepanu- ja meelehäirete, käitumisprobleemide ja järjest rohkem ka autismispektri häiretega lastega.

Kui Saudi kuningas rajab omal maal heldelt ülikoole, rahastab teadust ja on nüüd jõudnud oma nõunike, maailma parimates ülikoolides hariduse saanud tippspetsialistide toel sinnani, et peab vajalikuks teha kulutusi puuetega inimeste potentsiaali rakendamiseks riigi homse näo kujundamisse, siis Eestis oleme ühe oma lugupeetud ministri taktikepi all ühtäkki nõus pea sügavale liiva alla suruma, et hoida kokku hariduskorralduse sellelt poolelt, mida nii Euroopa kui kogu eesrindlik maailm esmatähtsaks peab: varajane märkamine, õigeaegne eripedagoogiline sekkumine ja hariduslikud tugiteenused erivajadustega lastele.

Kui uut põhikooli- ja gümnaasiumiseadust kolm aastat tagasi vastu võtma hakati, olid ootused laes. Selles nähti ette mitmeid vajalikke meetmeid, et mittestandardsetele lastele saaks pakkuda õpet, mis nad tõesti jalule võiks aidata. Kui seadus toimima hakkas ja koolid lubatut rakendama asusid, selgus aga tõsiasi – raha ei taheta anda. Ja see tahtmine üha vähenes. Loodusõnnetusena lisandus mullu kevadel õpetajate streik ja ühiskonnalt toe saanud palganõudmised, millest ministril polnud võimalik keelduda. Nii sooritatigi justkui muuseas ja emakeele puhtuse huvides viimase kümmekonna aasta Eesti hariduse suurim vähikäik: kõikides seadustes üle kogu maa võeti nõuks asendada sõna «pedagoog» sõnaga «õpetaja». Elagu õpetajad! Selle kübaratrikiga saavad nad nüüd 715-eurose alampalga näol ka senise tugispetsialistide (logopeedide, eripedagoogide, terapeutide jne) palgaraha omale! Ja riik tugiteenuseid nüüd enam lihtsalt ei rahasta – seda tehku omavalitsused oma rahakotist, otsustas minister.

Olgu, omavalitsused võiksidki ju seda teha, kui oleks täidetud vähemalt üks kahest eeltingimusest: näidatud ära, kust võtta selleks raha, ja kehtestatud seadusesse kindlad nõuded (nagu see normaalsetes riikides on), milliseid tugiteenuseid, millisel hulgal ja milliste erivajadustega lastele tuleb garanteerida.

Aga seda meil ei tehta. Parem on jätta otsad õhku, rääkida udujuttu omavalitsustele põhiseadusega antud õigusest sõltumatusele ja autonoomsusele. Siia juurde veel skisofreeniline jutt paikkondlikest eripäradest, kohalikust ajaloolisest kultuuritaustast ja iseotsustamisest. Nii on hea, sest siis on päris kindel, et raha jääb kulutamata mõlemal poolel ja kellegi peale näpuga näidata ei saa. Seadus ütleb ju, et kooli pidaja ja direktor peavad korraldama asjad nii, et oleks garanteeritud õppekava kvaliteet.

Paar päeva tagasi kuulasin taas ühe ema ängistavat murelugu. Tema poeg, kellesarnaseid on Eestis sadu või tuhandeid, on jäänud haridussüsteemis igasuguse abita. Last on tõrjutud ühest koolist teise, sest kusagil ei suudeta ega osata teda õpetada. Lapsel on normintellekt, kuid raske puue, tähelepanuhäired ja hüperaktiivsus. Ema on loobunud oma tööst ja teinud kõik, mida on suutnud. Ühes järjekordses koolis istus ta kaks aastat tugiisikuna pojaga koos tundides. «Küsige nüüd minult, mida tähendab erivajadustega laps tavakoolis. Võin maalida teile ausa pildi kaasava hariduse tulevikust Eesti koolis,» pakkus see ema.

Möödunud kevadest sunniti neid ka sellest koolist lahkuma – naabervalda, kus olevat «selliste» laste jaoks sobilikum põhikool, Tootsi klasside, kutseõppe ja internaadiga. Kuid ka sealt sai ema juba paari kuu pärast ultimaatumi, kui poiss kaheks nädalaks koolikeelu sai: segab tundi, ja kui ta oma käitumist ei paranda, viskame ta välja. «Meist tahetakse taas lahti saada. Nüüd on aga lisaargumendiks veel see, et oleme võõrad, teisest vallast,» ahastab naine. Ja lisab: «Aga tal on raske puue, kuidas nad sellest aru ei saa? Ja mis edasi saab?»

Tegin lahti selle kooli veebilehe. Seal ei tööta mitte ühtegi eripedagoogi ega tugispetsialisti.

Sama saatus on peatselt ootamas ka neid koole, kus «pedagoogide palgarahast» on seni erispetsialiste rakendatud. See kõik toimub tingimustes, kus meil on võetud ametlik suund puuetega laste kaasamiseks tavakooli ning ka erikoolide eelarveridasid jõudsalt kärbitakse. Kas oleme tõesti kilplased?

Kallid riigikogulased, teil on veel aega – tõmmata pidurit muudatustepaketile vähemalt selles osas, mis puudutab hariduse inimlikumat, kaasavat poolt. E-õpikud, riigigümnaasiumid ja koolitee pikkus võivad tõesti olla vaid delo tehniki, soovi korral nii või naa. Meie väike ja hetkel poolenisti peata olev riik võidaks aga palju rohkem, kui peataksime ometi selle permanentse trotskistliku reformi ning hakkaksime märkama ja hoolima.

Tiina Kangro on telesaate «Puutepunkt» produtsent, ajakirja Puutepunktid väljaandja ning Linnalehtede grupi peatoimetaja.

Allikas: 
http://arvamus.postimees.ee/1119106/tiina-kangro-meil-on-aega-veel

Riigikogu arutas omastehoolduse olukorda

13.12.2012

Riigikogu arutas Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni algatatud olulise tähtsusega riikliku küsimust: omastehoolduse olukorrast, selle mõjust majandusele ning moraalsele keskkonnale. Ettekannetega esinesid Tartu Ülikooli lektor Jüri Kõre, ajakirjanik Tiina Kangro ja Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni liige Helmen Kütt. 

Kõre selgitas, et omastehooldus moodustab nii suure osa Eesti hoolekandest, et ilma selleta ei ole valdkonna korraldamine võimalik. Omastehooldusel on eeliseid, mida formaalne süsteem ei oma, ja puudusi, mida koostöö professionaalse sotsiaaltööga saab leevendada. Omastehoolduse toetamine on märkimisväärselt odavam kui võimaliku alternatiivi - institutsionaalse hoolduse - rahastamine. Kohalike omavalitsuste poolt määratud hooldaja või koduhooldusteenus kõrval eksisteerib vähetuntud ja -uuritud mitteformaalse omastehoolduse ja tasuliste teenuste süsteem.Hooldus – sealhulgas ka omastehooldus – tähendab jagatud vastutust. See on levinud euroopalik hoolduse käsitlus. 

Kangro märkis, et loomaks paremini toimivat ja majanduslikult põhjendatud omastehoolduse süsteemi peame täiustama oma teadmisi tegelikust olukorrast. Täna puuduvad meil andmed kui palju, kus, millises olukorras ja milliste vajadustega on meie hooldatavad, aga ka täpne ettekujutus terviku toimimisest. Tema sõnul ei teata isegi, kui palju on tekkinud registritesse puudega isikuid ja hooldajaid, kelle puhul rakendub nende staatus n-ö tööturumeetmena. 

Kütt käsitles omastehooldust läbi Eesti seadusandluse. Põhiseaduse § 27 sätestab, et perekond on kohustatud hoolitsema oma abi vajavate liikmete eest, perekonnaseaduse § 97 aga seda, et ülalpidamist on õigustatud saama muu abivajav alaneja või üleneja sugulane, kes ei ole võimeline ise enese eest hoolt kandma. 2005. aasta 1. aprillist muudeti seadusandlust, mille tulemusena andis riik hooldajatoetuse maksmise üle täisealiste hooldust vajavate inimeste osas omavalitsustele. Täna on tavaliselt Eestis levinud puudetoetus raske puudega inimese hooldajale 15 eurot ja sügava puudega inimese hooldajale 25 eurot. 2010. aastal hakkasid kohalikud omavalitsused maksma ka puuetega laste hooldajatele toetust. Eri omavalitsused maksavad seda 19–100 eurot. Viimast küll väga harva, levinud on 19 eurot. Hooldajatoetuse maksmisega kaasneb sotsiaalkindlustusega hõlmamate hooldajate eest sotsiaalmaksu tasumine omavalitsuse poolt. Riik eraldab selleks rahalised vahendid. Täiskasvanute korral on hooldajatoetuse maksudest vajalik raha ja ka toetusraha toetusfondis, laste korral on see sihtotstarbeline laekumine. 

Kütt märkis, et omaste hoolduse riikliku tähtsa küsimuse toomine Riigikogu suurde saali peaks juhtima nii seadusandjate kui ka üldsuse tähelepanu sellele, et olukorras, kus Eesti elanikkond vananeb ning maksumaksjate arv väheneb, tuleb nii inim- kui rahalist ressurssi õigesti kasutada. „Eesti ühiskond on hakanud viimasel aastal seda mõistma, et nii riiklike kui kohalike omavalitsuste poolt pakutavate hoolekandeteenused ei taga aga inimestele kindluse ja turvatunnet ning tekitab tegelikult võõrandumist ühiselust,“ ütles Kütt. Ta lisas, et omastehooldajad on muutunud puhvriks avalike teenuste pakkumisel või nende puudumisel. Kütt avaldas lootust, et nende probleemidega on võimalik tegeleda erakondliku poliitika üleselt, võttes aluseks teadlaste uuringud, kaasates huvirühmad ning otsides paremaid sotsiaalpoliitilisi lahendeid ja vaadates üle ka seadusandluse ja vajadusel seda ka muutes. 

Läbirääkimistel võtsid sõna Maret Maripuu, Margus Tsahkna ja Mihhail Stalnuhhin. 

Istungi stenogramm on kättesaadav Riigikogu kodulehelt.

Allikas: 
http://www.riigikogu.ee/index.php?id=175028

Lehed