24. veebruaril 2019, Eesti Vabariigi 101. sünnipäeval leidsid Presidendi kõnes ära märkimist ka omastehooldajate argised mured.
Kaasaegse ühiskonna varjudes toimetavad inimesed, kes peavad toime tulema haigete lähedastega. Haigused on paratamatud. Abita jäämine elu raskel hetkel ei ole paratamatu. Hoolis riigis nii ei teha. On oht, et ka seekord ei hakata peale valimisi esmajärjekorras kõnelema omastehooldusest, väärkoheldud laste aitamisest, puuetega laste tugisüsteemist, autismispektri inimeste toimetulekust, väärika ja võimaluste piires õnneliku eluloojangu pakkumisest. Sõnades küll soovime peredele pakkuda tugisüsteemi, mis ei halvaks kogu ülejäänud elu, kui keegi kodus vajab pidevat abi, aga tegelikult teeme ikka veel väga vähe.
Need Vabariigi Presidendi kõnes toodud mõtted lähevad korda kümnetele tuhandetele, kes on oma lähedase eest võtnud vastutuse neid keerulises olukorras aidata ja hooldada. Mida rohkem on märkamist, seda vähem on varje. Neid varje, kus omastehooldaja on olulide sunnil võitlemas enda ja oma lähedase heaolu eest. Vabariigi Presidendi kõne on märk sellest, et oleme kodanikena sammumas hooldajasõbraliku ühiskonna suunas, kus märgatakse ja tunnustatakse omastehooldajaid, hinnatakse nende vajadusi ja otsitakse nende probleemidele lahendusi.
Samal teemal on ilmunud Delfi uudisteportaalis MTÜ Eesti Omastehooldus osalusega artikkel. Paraku on artiklis hulganisti fakti- ja kirjavigu. Seetõttu toome siinkohal ära parandatud artikli:
"MTÜ Eesti Omastehooldus juhatuse liige Ivar Paimre märgib, et president Kaljulaidi aastapäevakõnes omastehooldajate probleemi äramärkimine valmistas rõõmu tuhandetele. Omastehooldajate pingutusi on märgatud ja omastehooldus tervikuna on riikliku tähtsusega sotsiaalpoliitika valdkond. Lahendamist vajavaid probleeme on aga pikk rida ja selles osas on MTÜ poliitikutele koostanud ka pika nimekirja soovitusi.
Esiteks on Paimre sõnul oluline riikliku tasandil ära defineerida omastehooldaja kui sotsiaalhoolekande institutsioon, tema vastutus ja selle piirid. Sarnaselt on juriidilise esindajana paika pandud näiteks eestkostja roll. See võimaldaks täpsemini määratleda nende täpsemad vajadused ja neile abiks olevad teenused.
Kuna lähedase hooldamine on pea alati nii füüsiliselt kui vaimselt väga kurnav, on Paimre sõnul vajalik mõelda ka sellele, kuidas omastehooldaja enda tervis säiliks. Oluline on leida võimalus hooldajale puhkuse pakkumiseks, kas ajutiste hooldekodukohtade või koju tulevate abistajate näol.
Ka peaks kohalik omavalitsus pakkuma teenuste paremat kättesaadavust, samuti tuleks ümber vaadata hooldajatoetusega seonduv. "Praegu on rahalise toe maksmine omastehooldajatele Eestis sõltuvalt piirkonnast väga erinev. On omavalitsusi, kes ei maksa mitte midagi ja on ka selliseid, kes on ette näinud 200-eurose hüvitise hooldajatoetusena," märkis Paimre.
Koduhooldusteenus peaks samuti laialdasemalt kättesaadavaks muutuma. "Esmatähtis on aidata niipalju kui võimalik hooldusvajadusega inimesel ise toime tulla ja sealjuures ka tema lähedasi toetada, et kõik saaks toimida ühtlustatud alusel. Hooldajale peaks võimaldama puhkust ja vaba aega," märkis ta.
Konkreetsemalt tähendab see abi hooldustoimingute tegemisel ja tehnikate õpetamisel, näiteks lamatiste vältimiseks; hooldatava keeramisel nii, et järgitakse kõiki ergonoomika võtteid, aga ka hügieenitoimingute puhul ja toitmisel.
Lisaks on vajalik aidata hooldatava kodu tema vajaduste järgi kohandada. Selleks on nüüd avatud ka taotlusvoor Euroopa Liidu Regionaalarengu Fondi vahenditest.
Kodu kohandamiseks pakutavate toetuste osas ei ole info levik olnud alati piisav, leiab Paimre. Samas on tema sõnul oluline, et ka inimesed ise annaks oma abivajadusest märku enda elukohajärgsesse kohalikku omavalitsusse.
Samuti vajab arendamist riigi ja kohalike omavalitsuste koostöö. Praegu on riigi kanda erihoolekandega seotu, see tähendab hoolitsemine inimeste eest, kes vajavad oma vaimse tervise olukorra tõttu igapäevaelus juhendamist, nõustamist, kõrvalabi ja järelevalvet. Lisaks ka abivahendite temaatika. Esmase sotsiaalhoolekandelise abi tagamine on omavalitsuste kanda.
Kuigi selline korraldus on tekitanud erinevat kohtlemist, ei ole siiski praegu vastutuse vaid riigile või omavalitsusele andmine kõige mõistlikum. "Kohalikel omavalitsustel ei ole alati piisavalt oskuseid asjaga tegeleda, selles tuleks omavalitsusi järgi aidata, et pilt oleks üle Eesti ühtlasem," märgib Paimre.
MTÜ Eesti Omastehoolduse koostatud soovitused riigile ja omavalitusustele leiab siit."