Uudised

Minister Iva: inimene peab vajalikku abi saama oma kodus või selle lähedal

17.12.2018

Valitsus kiitis 6. detsembri kabinetinõupidamisel heaks sotsiaalministeeriumis valminud pikaajalise hoolduse lahendusettepanekud, millega plaanitakse arendada edasi kogukonnapõhiseid kodus elamist toetavaid teenuseid, pakkuda omastehooldajatele senisest enam tuge ja vaadata üle omavalitsuste sotsiaalkaitse rahastus, sealhulgas inimeste omaosalus sotsiaalteenuste eest tasumisel. Loodav pikaajalise hoolduse süsteem hõlmab nii lapsi, tööealisi kui eakaid.
 
Sotsiaalkaitseminister Kaia Iva sõnul on oluline toetada omastehooldajate eneseteostuse ja lähedase hooldamise ühitamist. „Eestis on väga palju inimesi, kes hoolitsevad kodus oma pereliikme eest, kuid lähedase pideva abivajaduse tõttu jääb neile vähe aega ja energiat iseenda jaoks,“ ütles minister Iva. „Meie hoolekandesüsteem peab sellistel juhtudel inimesele piisavat tuge pakkuma – eesmärk on vähendada perekondade hoolduskoormust nii, et hooldajatel oleks võimalus ka enda unistusi täide viia ja abivajavatel lähedastel on samal ajal kvaliteetne tugi.“
   
2016. aasta Eesti sotsiaaluuringu andmetel abistas või hooldas oma lähedasi umbes 65 000 inimest. Abistatavatest või hooldatavatest pereliikmetest umbes 5500 olid kuni 18-aastased ja umbes 42 500 inimest 18-aastased ja vanemad. „Omastehooldajatel on ka loodavas pikaajalise hoolduse süsteemis oluline roll, mistõttu tuleb neile pakkuda tuge, et vähendada hoolduskoormuse negatiivset mõju nende tervisele ja sotsiaalsele ning majanduslikule toimetulekule,“ lisas Iva.
 
Senisest enam tuleb tegeleda kodus elamist toetavate teenuste, kogukonnapõhiste teenuste ja teenusmajade loomise ning arendamisega. „Eestis on krapsakamaid omavalitsusi, kes on ellu kutsunud kogukonnapõhiseid algatusi, näiteks eakate teenusmajad Imaveres või Viiratsis, kus inimesel on võimalik endale üürida korter majas, kus on vajadusel olemas ka tugiteenused. Samas on meil ka piirkondi, kus on teenuste arendamisel veel arenguruumi. Inimesed tahavad võimalikult kaua iseseisvalt oma kodus elada,“ ütles minister Iva. „Praktikas on asutusepõhisele teenusele suunatud ka neid inimesi, kes ei vaja ööpäevaringset hooldusteenust ja saaks tegelikult oma kodus – väikese toe ja abiga – kenasti hakkama. Seega tuleb oluliselt suurendada kodus elamist toetavate teenuste mahtusid, sealjuures tegeleda ka õendusabi kättesaadavusega.“
 
Sotsiaalkaitseminister viitas murekohale, et ehkki kohalike omavalitsuste tulubaas on viimase kümne aasta jooksul tõusnud, pole nende panus sotsiaalkaitsesse sellega sammu pidanud. „Kahjuks ei ole sotsiaalkaitse olnud prioriteetne valdkond, kuhu omavalitsused oleksid finantsvõimekuse suurenemisel raha juurde suunanud,“ ütles Iva. „See on osaliselt prioriteetide seadmise küsimus. Oluline on investeerida oma inimeste heaolusse ja iseseisvusesse. Selleks on omavalitsustele antud võimalus taotleda Euroopa Liidu vahendeid oma sotsiaalteenuste arendamiseks, aga ka näiteks puudega inimeste kodude kohandamiseks.“

„Juba praegu on seadusega paigas, et vajalike sotsiaalteenuste kättesaamine ei tohi sõltuda abivajaja rahakotist, kuid praktikas näeme, et pikaajalise hoolduse teenuste eest tasumisel on peamine vastutus sageli inimesel endal, seega sõltub teenuste kättesaadavus üha enam abivajaja ja tema perekonna maksevõimest,“ selgitas minister. „Tulevikus peab pikaajalise hoolduse süsteem arvestama rohkem vajaduspõhisusega. Ühiskond peab katma nende inimeste vajadused, kes ei saa seda ise teha – seega summa, mida inimene teenuse eest maksab, peab arvestama tema sissetulekuid ja vara suurust. Inimeste keskmist omaosalust nii koduteenuste kui ka asutusepõhise hoolduse eest tasumisel tuleb praegusega võrreldes vähendada, sest sotsiaalabi kättesaadavus ei tohi sõltuda inimese finantsseisust.

Sotsiaalministeeriumi 2017. aasta andmetel oli abivajaja ja tema pereliikmete kanda keskmiselt 78% asutusepõhise hooldusteenuse kulust kuus, abivajaja elukohajärgse kohaliku omavalitsuse panus oli ca 22% teenuse kulust.
Plaanide kohaselt valmib pikaajalise hoolduse süsteemi väljatöötamiskavatsus 2019. aasta esimeses pooles. Seejärel valmistab ministeerium ette seadusemuudatuse, millega tehakse selgemaks pikaajalise hoolduse süsteemi osapoolte vastutus ja luuakse ühtsed alused teenuste vajaduse hindamiseks. Pikaajalise hoolduse lahendusettepanekute järkjärguline lisanduv kulu avalikule sektorile on hinnanguliselt 161 miljonit eurot, sh kohalike omavalitsuste panus nende tavapärasest tulubaasist peaks olema 20-40% kuludest. Sotsiaalministeerium esitab analüüside tulemuste põhjal 2020. aastal riigi eelarvestrateegia koostamisel lisavahendite taotluse. Plaanide järgi jõustuvad esimesed suuremad muudatused aastal 2021. „Seni tegeleme juba käivitunud hoolduskoormust vähendavate algatuste – näiteks dementsusega inimeste ja nende lähedaste nõustamise – arendamisega ning kohalike omavalitsuste toetamisega,“ lisas minister. 
  
Lisainfo:

Praeguseks käivitunud tegevused hoolduskoormuse vähendamiseks:

  • Päeva- ja nädalahoiu teenuse pakkumine psüühilise erivajadusega inimestele;
  • Dementsuse diagnoosiga eakatele suunatud teenuste kvaliteedi parandamine ja pakkumise laiendamine;
  • Esmatasandi hoolduse koordinatsioonisüsteemi piloteerimine;
  • Tasustatud hoolduspuhkuse kehtestamine sügava puudega inimese töötavale pereliikmele.
Allikas: 
http://www.sm.ee/et/uudised/minister-iva-inimene-peab-vajalikku-abi-saama-oma-kodus-voi-selle-lahedal

Euroopa Liidu Strateegia käivitamine omastehooldajate toetamiseks ja jõustamiseks kogu Euroopas

22.11.2018

Euroopa Liidu sotsiaalõiguste sammas kinnitas aasta tagasi, et igal inimesel on õigus taskukohastele kvaliteetsetele pikaajalise hoolduse teenustele, eelkõige koduhooldusteenustele ja kogukonnapõhistele teenustele. Nagu me juba teame, on omastehooldajate panus pikaajalise hoolduse pakkumisse Euroopas märkimisväärne - 80% hoolduskoormusest on nende kanda. Omastehoolduse mõju hooldajate elu- ja töötingimustele, kui seda ei toetata piisavalt, on samuti hästi dokumenteeritud:

Enamasti on need naised, kes loobuvad tööst või vähendavad töökoormust, et täita hoolduskohustusi;

Omastehooldusest sõltumine on omasem madalama sotsiaalmajandusliku staatusega gruppide seas kui kõrgema staatusega gruppide hulgas, mis tähendab, et hoolekandesüteemi liigsel tuginemisel omastehoolduse panusele, muutub see ebavõrdseks; ja

Hoolimata potentsiaalsete hooldajate arvu vähenemisest, arvestades omastehoolduse majanduslikku väärtust, on väga raske omastehooldust asendada professionaalse hooldusega, et rahuldada vananeva elanikkonna kasvavaid vajadusi. Seda kinnitas ka Majandus- ja rahandusküsimuste peadirektoraadi hiljuti avaldatud "Vananemisaruanne 2018" (Ageing Report 2018), milles prognoositi, et järkjärguline nihe mitteametlikult hoolduselt professionaalsele aastaks 2070 tähendaks riikide eelarvetest pikaajalisele hooldusele pühendatud SKP osakaalu tõusu keskmiselt 130% võrra kogu Euroopa Liidus.

Kuigi investeeringud professionaalsesse hooldusesse jäävad universaalsete ja hooldussõbralike tervishoiusüsteemide keskseks elemendiks, on eelneva valguses selge, et kogu Euroopas on vaja rakendada otsustavaid meetmeid omastehooldajate toetamiseks ja jõustamiseks.

21. novembril tutvustas Eurocarers - Euroopa omastehooldajate ühendus - ettepanekut käivitada ELi strateegia, et toetada ja jõustada omastehooldajaid kogu Euroopas. Strateegia pealkirjaga "Võimaldades hooldajatel hooldada" (‘Enabling carers to care’) määratleb Eurocarers võrgustiku poolt tuvastatud 10 sammu, et rakendada hooldajasõbralikku poliitikakeskkonda, mille eesmärk on terviklikult ja ühtselt tunnustada, toetada ja jõustada omastehooldajaid kogu Euroopas. Selle eesmärk on aidata poliitikakujundajaid (samuti kõiki teisi sidusrühmi, kes saavad nendega koostöös parandada hooldajate elu ja kes saavad mõjutada hooldajatele pakutavat toetust), tegutsemas ELi, riiklikul ja piirkondlikul tasandil, et tugevdada olemasolevaid, kuid mõnikord ka sümboolseid, lähenemisviise ning algatada uusi tõenduspõhiseid sekkumisi omastehooldajate õiguste teostamiseks. Käesolevas dokumendis loetletud sammud on omavahel tihedalt seotud ja seetõttu tuleks neid käsitleda tervikuna. Strateegia tugineb ideele, et inimestel peaks olema õigus vabalt valida, kas nad soovivad olla hooldaja ja millises ulatuses nad soovivad osaleda hooldamisel; hooldatavatel peaks olema õigus valida, keda nad soovivad enda hooldajateks.

Strateegia dokument "Võimaldades hooldajatel hooldada" on leitav siit (inglise keeles).

Strateegia dokumendi seletuskiri on leitav siit (inglise keeles).

Poliitikajuhend "Euroopa sotsiaalõiguste sammas - Mida see tähendab omastehooldajatele kogu Euroopas?" on leitav siit (inglise keeles).

Allikas: 
http://eurocarers.org/EU-Strategy-to-support-and-empower-informal-carers-across-Europe

Rein Randver: omastehooldusest saab peagi suurim kitsaskoht

22.11.2018

Õnn on elada saja-aastaseks või kauemgi, aga kõige olulisem küsimus on selles, kuidas ennast selles vanaduses tuntakse.

Oleme telerite vahendusel näinud tarmukaid vanureid, kellel mõistus täiesti korras ja kes on suutelised iseenda eest hoolitsema.

Paraku on aga paljud aastakümneid nooremadki endaga nii läbi, et ei tule igapäevaste askeldustega toime. Nad on tülinaks nii teistele kui ka iseendale. Aga elada tuleb ja harilikult on elutahet antud ka kõige viletsamatele.

Niisugusel puhul peab meie ümbruskonnas olema inimesi, kes aitavad. See on laste ja lastelaste, kohalike omavalitsuste ja riigi kohustus.

Kõige paremini tunneb inimene end oma elulõpul kodus, kus lähedastel jätkub jõudu tema eest hoolitsemiseks. Kui aga mitte, tuleb otsida üles päevakeskus või hooldeasutus ja usaldada ennast sealsete inimeste hoole alla. Jutt sellest, et paljudes hooldekodudes ei ole teenused head, on tegelikult müüt või on tegu kahetsusväärse üksikjuhtumiga. Tegelikult on enamik nende asutuste töötajatest valinud endale hooldajakutse sisemisest vajadusest kaaskodanikke enda ümber aidata ja nad teevad seda reeglina suure südamlikkuse ja täie püüdlikkusega.

Üle aasta tagasi tegi sotsiaalministeerium kokkuvõtte hetkeseisust ja sealt selgub, et Valgamaal on 10 mitmesugust hooldusasutust 442 kohaga, Võrumaal kaheksa asutust 234 kohaga, Põlvamaal 14 asutust 466 kohaga. Niisiis on ka väikses Kagu-Eestis eri suurusega hooldusasutusi ja kohtade arv kokku näitab, et on mitmesuguseid võimalusi sinna elama saada. Sotsiaaldemokraatide eesmärk on, et iga inimene, kes tõesti hooldekodukohta vajab, selle kindlasti ka saaks.

Samuti tuleb ühtlustada standardeid, sest praegused miinimumnõuded on väga madalad ja kvaliteet seega ebaühtlane. Hooldekodukoha olemasolu ei saa tulevikus sõltuda ainult omavalitsusest ja erasektorist ning seetõttu vajab valdkonna süsteemne reform ühtset lähenemist.

Lisaks koha saamise võimalusele on väga oluline, kui palju tuleb selle teenuse eest maksta. Praegu on paraku nii, et enamikus hooldekodudes saab keskmise pensioniga katta vaevalt kaks kolmandikku koha maksumusest. Ülejäänuks otsivad võimalusi nii lähedased kui ka omavalitsused.

Sotsiaaldemokraadid soovivad luua rahastamis­skeemi, mis kataks kõigile hooldekodu vajavatele eakatele selle rahalise vahe ja tagaks vajaliku hooldusteenuse mahu kõikjal Eestis. Seejuures peaks 10 protsenti vanaduspensionist jääma eakale kätte hooldekodus elades. Kokkuvõtvalt võiks öelda, et vajadusel peaks pension tagama hooldekodukoha maksumuse.

Et tõsta kvaliteeti, peaks igas sellises asutuses ametis olema ka meditsiiniõde. Praegu see veel nii ei ole. Arsti juurde asukaid ikka viiakse, aga eks sellegagi ole omajagu sekeldamist. Nii on juhtunud, et hoolealused või nende omaksed tunnevad, et arstiabi on raskesti kättesaadav.

Meditsiin areneb kiiresti, inimesed muutuvad terviseteadlikumaks ning elavad seetõttu kauem. See on suurepärane. Samas esitab see uued nõudmised meie sotsiaalsüsteemile. Niikaua kui vähegi võimalik, oleks parem ka kehvema tervisega kodus vastu pidada.

Ka sellele oleme mõelnud. Arvame, et omavalitsusi tuleb senisest oluliselt enam motiveerida arendama mitmesuguseid sotsiaalteenuseid. Koduhooldusteenus on üks võimalusi abi vajavaid kaaskodanikke aidata.

Olulised on aga ka isikliku abistamise teenus, sotsiaal­transporditeenus ja paljud teised. Valla- ja linnavalitsustes töötavad vastavad spetsialistid, kelle ülesanne on sotsiaalteenuste korraldamine, enamikus omavalitsuste teenusekeskustes on samuti sellega tegelevad inimesed olemas. Seega võib öelda, et abiosutajate puuduse taha omavalitsustes see asi küll jääma ei peaks.

Omastehoolduse küsimus, mis juba praegugi on päris terav, muutub järgnevatel aastatel Eesti sotsiaalpoliitika suurimaks kitsaskohaks. Aastaks 2040 kahekordistub Eestis prognooside kohaselt üle 85-aastaste inimeste arv praeguse 35 000 pealt 65 000-le.

Lahendused on vaja leida kohe. Tänapäeval on Eestis kas osaliselt või täielikult hõivatud oma lähedaste hooldamisega hinnanguliselt 47 000 inimest, kes saaksid süsteemse omastehoolduse reformi abil naasta tööturule.

Otsime siis koos lahendusi, kuidas saaksid oma vanaduspõlve rahulikult mööda saata ka need, kelle jalg enam hästi ei tatsu või kellele arstiabi on vaja sagedamini, kui omaksed suudavad seda korraldada.

Inimesed peavad saama vajaliku hooldusteenuse, olgu see koduteenus, päevahoid või hooldekodu nii, et lähedased ei jääks hoolduskoormuse tõttu tööturust eemale. Siiani on omastehoolduse valdkond Eestis olnud aastaid alarahastatud. Selline suhtumine peab muutuma.

Allikas: 
https://lounapostimees.postimees.ee/6441675/rein-randver-omastehooldusest-saab-peagi-suurim-kitsaskoht?_ga=2.59852717.1463817293.1542881171-940746800.1530280375

Lehed