Pisarad ja kohtutee ehk Kui lapse hüljanud vanur vajab hooldust
Eestis on kümneid tuhandeid täiskasvanuid, kel on põhjust väita, et nende isa või ema pole omal ajal nende kasvatamises või üleval pidamises osalenud, vaid on lapsepõlve rikkunud joomise ja vägivallaga.
Sageli ei ole neil vanemaga aastakümneid mingeid suhteid. Kuni ühel hetkel tuleb kohalikult omavalitsuselt teade, et nüüd tuleb hakata selle vanema hooldekoduarveid maksma.
Võib ainult ette kujutada, mis tundeid selline teade tekitab.
Helenat kasvatas ema. Helena vanemad lahutasid, kui tütar oli nelja-aastane. Tema isa oli vägivaldne alkohoolik. Kohtus rääkisid tunnistajad üksteise järel sisuliselt ühte ja sama juttu. Pärast lahutust ei käinud isa tütart kordagi vaatamas. Kuigi kohtuotsusega oli temalt nõukogude ajal alimendid välja mõistetud, ei maksnud ta midagi. Ta ei käinud kunagi oma lapse sünnipäevadel ega koolilõpetamistel, teda ei huvitanud tema laps. Kui mees vahel töötas, vallandati ta varsti jälle joomise tõttu või lahkus ta ise. Ta keelas isegi oma emal, Helena vanaemal, lapsele raha anda.
Oma isaga polnud Helenal mingit kokkupuudet, kuni ta sai kirja vallast, kus isa elas.
Selgus, et pensionärist isal oli amputeeritud jalad, ta ei saanud enam endaga hakkama ja vald oli suunanud ta hooldekodusse.
Loe edasi tasulist artiklit.
