Minister Kiik: hoolekande rahastamine vajab ühiskondlikke kokkuleppeid

10.10.2019

„Peame ühiskonnas laiemalt arutama, mis on hoolekandes meie jaoks kõige olulisem ja kuidas peaks tulevikus toimima hoolekande korraldus,“ ütles sotsiaalminister Tanel Kiik täna eakate hoolduse teemalisel konverentsil „Väärika vananemise võimalikkusest. Kuhu küll lõpeb rändaja tee? (G.Suits)“.

„Meie rahvastik väheneb ja vananeb, seetõttu peame tõsiselt kaaluma kõiki võimalikke lahendusi ja hindama nende jätkusuutlikkust. Ühelt poolt peame parandama hoolekandeteenuste kättesaadavust, sealhulgas suurendama teenuste mahtusid ja laiendama saajate ringi. Teiselt poolt soovime vähendada abisaajate ja nende lähedaste koormust ning omaosalust teenuste eest tasumisel,“ ütles sotsiaalminister Tanel Kiik. „Selleks on vaja valdkonda suunata täiendavalt lisaraha, seega on oluline koos selgeks rääkida, kes kui palju panustama peab.“ 

Pikaajalise hoolduse korralduse kaasajastamiseks on vaja lisaraha esialgselt ca 150 miljonit eurot aastas. Sotsiaalministri sõnul on arutamisel kolm põhimõtteliselt valikut, kuidas tulevikus pikaajalist hooldust rahastada. „Võimalus on jätkata praegu kehtiva vajaduspõhisese lahendusega, kus inimene maksab teenuse eest nii palju, kui talle on jõukohane, kuid suureneb riigi ja KOV partnerlus hooldusteenuste kättesaadavuse ja kvaliteedi tagamisel. Teine võimalus on panna seadusega paika, mis osas tasub teenuse eest inimene, mis osas avalik sektor. Kolmas võimalus on luua solidaarne hoolduskindlustuse süsteem,“ ütles minister Kiik. „Lisaks peame kindlasti üle vaatama, kui suur osa teenuste maksumustest peaks jääma abivajaja perekonnaliikmete kanda. Oluline on silmas pidada, et teenuse eest tasumine ei tohi mingil juhul seada lähedasi toimetulekuraskustesse.“

Sotsiaalministeerium kutsus 2019. aastal kokku töörühmad, kus mõeldakse koos valdkonna ekspertidega läbi, kuidas peaks pikaajalist hooldust tulevikus Eestis korraldama. Üks ülesanne on panna olemasolevad teenused toimima abivajaja jaoks mõistlikult ja loogiliselt. Praegu korraldavad ja rahastavad vajalikku abi nii kohalikud omavalitsused (nt hooldekodud, koduteenus, isikliku abistaja teenus jt), sotsiaalkindlustusamet (erihoolekande teenused) ja haigekassa (õendusabi teenused). Abivajajale on süsteem killustunud ja vajalikud teenused pole alati vajalikus mahus kättesaadavad.

2016. aasta Eesti sotsiaaluuringu andmetel abistas või hooldas oma leibkonnaliiget umbes 65 000 inimest. 

Valitsuskabinet arutas juunis sotsiaalministri esitatud pikaajalise hoolduse korralduse ja erivajadusega inimeste poliitika kaasajastamise ettepanekuid. Süsteemi kaasajastamisega plaanitakse arendada edasi kodus elamist toetavaid hoolekandeteenuseid, pakkuda omastehooldajatele senisest enam tuge ja vaadata üle omavalitsuste sotsiaalkaitse rahastus, sealhulgas inimeste omaosalus sotsiaalteenuste eest tasumisel. Valitsus andis sotsiaalministeeriumile ülesande esitada koostöös rahandusministeeriumiga täpsustatud ettepanekud, kuidas pikaajalise hoolduse korralduse ja erivajadusega inimeste poliitika kaasajastamist rahastada.

Allikas: 
https://www.sm.ee/et/uudised/minister-kiik-hoolekande-rahastamine-vajab-uhiskondlikke-kokkuleppeid

Abivahendite määruse muudatus jõustus 1. oktoober 2019

01.10.2019

Alates 1. oktoobrist 2019 jõustus abivahendite määruse muudatus, milles on tehtud erinevaid täiendusi. Tänu sellele ei tule mitmete abivahendite soetamiseks esitada enam korduvat tõendit. Tutvu infolehega, kus on olulisemad määruse täiendused välja toodud.

Selle aasta algusest ei pea vanaduspensionieas inimesed esitama uriini imavate abivahendite soetamiseks kordustõendit. „Inimesed saavad nüüd vajalikud abivahendid lihtsamini kätte. Ka perearstide koormus on väiksem, sest nad ei pea enam kirjutama korduvtõendeid,“ seletas sotsiaalkindlustusameti abivahendite talituse nõunik Merlin Veinberg.

Vanaduspensioniealistel inimestel muutub lihtsamaks ka mähkmete ja imavate linade soetamine, mille puhul ei tule enam esitada esmast tõendit. Hetkel vajab esmakordselt uriini imavaid vahendeid aastas umbes 7000 vanaduspensioniealist inimest. Ka tööealised ei pea tulevikus uriini imavate abivahendite jaoks arstitõendit esitama. „Piisab sellest, et inimene on varem neid vahendeid ostnud ja tema isikliku abivahendi kaardil on selle kohta kanne olemas,“ täpsustas Veinberg.

Lihtsamaks läheb ka mitmete teiste abivahendite soetamine, mis ei vaja enam kordustõendit: puusaproteesid, siibrid, kateetrid, vanni- ja dušitoolid, käimisabivahendid, käsijuhtimisele kohandatud sõiduautod, voodilauad, elektrilise reguleerimisega voodid jpm. Möödunud aastal soetas selliseid abivahendeid umbes 33 500 inimest. Pärast muudatuse jõustumist jääb korduvtõendi vajadus vaid 41 abivahendile: lamatiste vältimise madratsid, seisuraamid, jalatsid, kuulmisaparaadid jne. Osade tõendite alusel saab edaspidi teisigi abivahendeid. Näiteks saab lamatiste vältimise madratsite tõendiga soetada endale muidki tooteid lamatiste vältimiseks. Elektrilise reguleerimisega voodi tõendi alusel saab hankida näiteks libilinad ja voodilaua.

Mõned tooted võeti riigi kompenseeritavate abivahendite loetelust ka välja. „Näiteks treening- ja ergomeeterjalgratastele pakub riiklik süsteem teisi toetavaid teenuseid, näiteks taastusravi. Need aitavad taastada ja säilitada inimese füüsilist ja vaimset võimekust. Seepärast eemaldati need loetelust,“ seletas Veinberg. Riik ei kompenseeri enam üldjuhul ka kolmerattalisi standardseid pedaalidega jalgrattaid, sest neid ei kasutata ainult puudest tuleneva vajaduste kompenseerimiseks. „Kui aga inimesel on tarvis just sellist jalgratast, mis vajab puudest tulenevaid kohandusi, saab ta loomulikult esitada sotsiaalkindlustusametile erimenetluse taotluse.“

Lisaks tõsteti mitmete abivahendite piirhindu, mille puhul pidid inimesed varem taotlema enne ostmist või üürimist piirhinna suurendamist. Näiteks tõusis autole mõeldud käsijuhtimisseadme piirhind 885 eurolt 1500 euroni ning puudega lastele mõeldud kohandustega kolmerattaliste jalgrataste üürimise piirhind 41.50 eurolt 68 euroni. 2018. aastal sai abivahendeid kokku 53 074 inimest ning abivahenditele kulus ligi 12 miljonit eurot. 2019. aastal prognoositakse, et abivahenditele kulub üle 14 miljoni euro.

 

Allikas: 
https://www.sotsiaalkindlustusamet.ee/et/uudised/mitmete-abivahendite-saamine-muutub-lihtsamaks

Abivahendite kättesaadavus on paranenud

12.09.2019

Sotsiaalministeerium saatis kooskõlastusringile eelnõu, millega laiendatakse nende abivahendite loetelu, mille puhul ei ole vaja esitada kordustõendit. Muu hulgas antakse vanaduspensioniealistele inimestele võimalus osta uriini imavaid abivahendeid edaspidi ilma tõendita.

„Abivahendite hea kättesaadavus on paljude inimeste väärika ja iseseisva toimetuleku oluline eeldus,“ ütles sotsiaalminister Tanel Kiik. „Soovime abivahendite korralduses vähendada eelkõige bürokraatiat ja dubleerimist. Inimese jaoks on tähtis, et ta saaks vajaliku abivahendi kiiresti kätte, ilma, et selle juures iga kord tegeleda liigse paberimajandusega. Vanaduspensioniealiste vajadus teatud abivahendite järele on üldjuhul east tingitud ja püsiv, mistõttu muutub kogu abivahendite ostmise protsess ka neile oluliselt lihtsamaks.“  

Muudatuste jõustumisel ei vaja vanaduspensioniealised inimesed edaspidi enam mähkmete, sidemete, imavate aluslinade jms ostmisel tõendit – see kehtib ka abivahendi esmakordsel soetamisel. Igal aastal tekib umbes 6900 vanaduspensioniealisel inimesel vajadus taoliste abivahendite järele. 

Lisaks laiendatakse nende abivahendite loetelu, mille puhul ei ole inimesel edaspidi vaja abivahendi taotlemisel esitada kordustõendit. Muudatus puudutab näiteks puusaproteese, tualetitoole, potikõrgendusi, sukajalgatõmbajaid, ratastoole, eriistmeid, seljatugesid jpm. „Muudatustega vähendame väljaantavate tõendite hulka ja seeläbi ka perearstide, eriarstide, õdede, tegevusterapeutide, füsioterapeutide ja rehabilitatsioonimeeskondade töökoormust,“ ütles minister Kiik.  

Muudatused on plaanitud jõustuma 1. septembrist 2019.

Allikas: 
https://www.sm.ee/et/uudised/abivahendite-kattesaadavus-paraneb-veelgi

Lehed