"Kui aega enda jaoks rohkem oli, armastas vaikse loomuga Einar järve peal kala püüda."        
Pilt: Dmitri Kotjuh

Imavere vallast pärit viie täiskasvanud poja ja ühe tütre isa Einar Tõnissoni (52) perele sadas 11 aasta eest kaela õnnetus, mida ta ei osanud uneski ette näha. Abikaasaga juhtunud traagiline sündmus halvas mõne aastaga naise võime liikuda ja kasutada ühte oma kätt. Kui Einarilt küsida, kuidas ta kõik need aastad toime on tulnud, võtab mees appi vana hea tõdemuse – «kõik, mis ei tapa, teeb tugevamaks». Ja rühib muudkui edasi.

Aasta oli siis 2003. Einari naine Tiina (51) töötas Imavere saeveskis, nagu ka Einar. Ühel tavapärasel keskpäeval ei tulnud Tiina oma ettenähtud pausi saeveskis välja võtma. Sealt asja uurima liikunud Einar naise leidiski. Selg ees kahe meetri kõrguselt kukkumine keset betoonpõrandat vigastas selga ja pead. Tiinaga juhtus tööõnnetus: puitpakke kokku lintinud Tiinale lendas üks lahti pääsenud pruss otse kõhtu.

Halvad asjad juhtuvad ikka teistega

Juhtunu võttis Einari täiesti tummaks. Mees tunnistab, et selliseid hetki on inimesed harjunud kuulma ja nägema televiisoriekraanilt. Need ju juhtuvad teistega, mitte kunagi meie endiga. Nüüd aga juhtus. Aastaid hiljem enda ümber ringi vaadates tõdeb ta, et neid inimesi on palju, kellele õnnetus ei hüüa tulles ning kes peavad töö kõrvalt leidma aega ja jaksu, et oma ema, lapse või naise eest hoolitseda. On ka neid, kes peavad oma tööst koguni loobuma.

Teadmine sarnaste kogemuste, probleemide ja mõtete käes vaevlevatest inimestest ja lähedase eest hoolt kandmist puudutavatest põhitõdedest ja praktilistest oskustest on tulnud ühendusest, millega Einar kaks aastat tagasi liitus. MTÜ-st Eesti Omastehooldus kuulis ta umbes aasta pärast seda, kui organisatsioon 2011. aasta veebruaris loodi.

Stressi ja rutiini käes vaevlevale Einarile näitas suunda õde Helja, kes soovitas minna ja asi oma silmaga üle vaadata. Omastehooldajad kogunesid sel korral koolituskursusele Haapsalus. Einar läks.
Praegu tunneb mees ennast teadlikumana ning mitte enam niivõrd üksi. Lisaks praktilistele oskustele, mida MTÜ-s omastehooldajatele jagatakse, ei käi Einar nende foorumitel mitte niivõrd oskuste ja info pärast. Einar õppis seal taas rääkima. Saatusekaaslastega kogemuste jagamine lohutab ja pakub seltsi.

Eelmisel aastal sai Einar omastehooldaja kutsetunnistuse. Tallinna tervishoiu kõrgkool õpetas MTÜ Eesti omastehoolduse liikmetele väga praktilisi oskusi, näiteks võtteid, kuidas abivajajat tõsta ja voodihaiget pöörata. Viimasel kokkusaamisel pöörasid nad tähelepanu näiteks ka etiketile. Einari meelest on see ühele mehele täiesti vajalik oskus, saati veel maamehele.

Pärast õnnetust murega üksi

Vaikse loomuga mees meenutab, et pärast õnnetust ei olnud tal kelleltki abi võtta. Lapsed olid õnnetuse toimumise hetkel põhikooliealised ning nüüd juba oma elu peal. Õnnetuse asjaolud ja pöördeline elu niitis Einaril jalad alt. Talle ei torganud siis pähegi, et võiks kellegi poole abi saamiseks pöörduda. Arstid andsid hädavajalikud näpunäited, kuidas naist kodus ise süstida. Mis puudutab aga hooldaja vaimset toimetulekut ja psüühilist tervist, kuidas uue olukorraga kohaneda või kelle poole abi saamiseks pöörduda, siis seda teeotsa ei näidanud Einarile keegi. Ja kui ei tea, siis ei oska otsida ega tahta, virisema ei ole ka harjunud ning ikka kannatad ära, eestlaslikult hambad ristis.

Hommikul kella kuue paiku ärkab Einar üles ning sõidab oma tumesinise Audiga 30 kilomeetrit Paide masinatehasesse tööle. Kaheksatunnine tööpäev puurijana lõpeb pool viis õhtul. Koju jõudes ei viska ta hariliku mehena jalgu seinale, sest tarvis on süüa teha, koristada, pesu pesta, talvel ka ahju kütta. Sängi heidabki ta alles südaööl. Einari naine ei ole päris voodihaige, kodus liigub ta ringi rulaatoriga ning mõne koduse toimetusega saab ise hakkama. Näiteks peseb ta end ise, ehkki vanni saamisel vajab abi.

Paljudel hooldajatel tuleb suisa koduseks jääda, sest inimene vajab päev läbi järelevalvet. Kuidas nemad hakkama saavad, seda Einar ei tea ega mõista. Millestki peab ometi elama. Sestap tuleb Einaril olla õnnelik selle üle, et tema hooldustegevus on piirdunud osalise koormusega ning päevaks võib naise jätta omapead ning käia tööl. Siiski püsib kartus, et telefon, mida mees nüüd pidevalt igal pool kaasas kannab, heliseb ühel hetkel ning hääl, mis sealt kostub, teatab talle «Ma kukkusin, ma ei saa püsti». Paaril korral on seda ette tulnud. Siis on Einar oma tegemised nurka visanud ja koju sõitnud.

Ega keegi küsi, kas jaksad

Võiks arvata, et mingil hetkel saab jaks ikka otsa. Kuidas teritada oma meelt ja leida põhjust iga päev kell kuus hommikul voodist püsti tõusta ning alustada päeva nii nagu eile, üleeile ja kaheksa aastat enne seda. Ega keegi seda Einari käest küsinud ole. Ei küsita kellegi käest, kel mõni lähedane kodus hooldamist vajab.

Einar on üles kasvatanud kolm last, kellest noorim õpib Tallinna tehnikaülikoolis. Einar on loodusemees, maal sündinud ja üles kasvanud ning puhkuseks, mida tal sisuliselt pole, nimetab näiteks aias peenarde rohimist.

Nüüd pole tal selleks enam mahti, aga varem armastas Einar kala püüda – hulpida lootsikus keset liikumatut vett ja oodata veealust saaki oma õnge otsa. Mõnikord kohtub Einar omastehooldajatega spaas, kus võtab välja küll üürikese, aga talle õigusega kuuluva puhkuse. Selle peale tikub Einarile naer peale tulema. Neis peenelt nimetatud asutustes maamehed ju ei käi.

KOMMENTAAR

Helle Lepik
MTÜ Omastehooldus juhatuse liige
Einar Tõnissoniga kohtusin esimest korda 2012. aasta talvel. Kavandasime järgmist pikemat ülevabariigilist koolitust lähedase pereliikme hooldusega seotud inimestele. Imavere sotsiaalnõunik Ada ütles, et mul on siin üks mees, keda ma väga tahaksin sinna kursusele saata, aga vaevalt küll, et ta nõus on. Aga oli.
Mõneti on Einari lugu nagu õpikust: hoolduskohustus tabab ootamatult, pöörab kõik senise elu ja unistused segi, edasine hakkab kulutama energiat nii, et tundub, nagu pöörleks kogu maailm vaid hooldusega seotud probleemide ümber. Einar on vaatamata kõigele osanud ühendada tööelu ja hoolduskohustuse, säilitanud head suhted oma laste ja lastelastega, hoidnud korras kodu ja hoolitsenud aia eest. Imetlusväärne on tema õpihimu.

Triin Tõnisson
Einari tütar

Minu isa on rahuliku iseloomuga mees, ennem loobub vaidlusest, kui hakkab tüli üles kütma. Ootab teistelt samalaadset käitumist ning suhtleb pigem inimestega, kellega tunneb hingelisemat sidet. Kindlasti on minu isa ka muutunud viimaste aastatega, kuid aina paremuse poole. Ta suhtleb rohkem ja avatumalt, mõistab noore inimese, meie kui laste rändamisvajadusi ning tunneb ise, et elu on elamiseks, mitte eksisteerimiseks.

Artikkel ilmus ajalehes Järva Teataja Nr 78, lk 5, neljapäeval 10. juuli 2014, autor Maiu Nurka