Hoolekande valdkonnas on lähiaastatel vaja arendada neid kohaliku omavalitsuse teenuseid, mis võimaldavad inimesel elada võimalikult kaua oma kodus. Valdkonna rahapuuduse leevendamiseks ja kvaliteetsete tugiteenuste tagamiseks tutvustas sotsiaalminister Tanel Kiik eile valitsuskabinetis võimalikke lahendusi.
 
Sotsiaalministeerium soovib edasi liikuda vajaduspõhise lahendusega, kus inimene maksab teenuse eest nii palju, kui talle on jõukohane, kuid sealjuures suureneb riigi ja kohalike omavalitsuste panus hooldusteenuste kättesaadavuse ja kvaliteedi tagamisel. Valitsus andis sotsiaalministeeriumile koostöös rahandusministeeriumiga ülesande analüüsida võimalust vabastada tööandjad erisoodustusmaksust, kui nad soovivad oma endiseid või praeguseid töötajaid toetada hooldekoduteenuse eest maksmisel, samuti analüüsida ka võimalikku täiendavat tulumaksuvabastust abivajaja ülalpidajale. Lisaks otsustati, et hoolekande teenuste korraldamine peab toimuma kohalike omavalitsuste ja riigi koostöös nii, et riik võtab senisest suurema rolli arendada ja osutada selliseid pikaajalise hoolduse teenuseid, mida omavalitsustel ei ole võimalik või mõistlik ise välja arendada ja osutada.
 
Sotsiaalministeeriumi hinnangul on kohalike omavalitsuste ja riigi hoolekandeteenuste korraldamise lisaraha vajadus kokku ligikaudu 150 miljonit eurot aastas. Minister Tanel Kiige sõnul on oluline selgeks rääkida, kuidas peaks toimima kulude jaotus ja leida jätkusuutlik lahendus, mis seab esikohale inimeste heaolu tagamise ka tulevikus. „Peame andma inimestele võimaluse elada väärikalt ja võimalikult kaua oma kodus. Selleks on vaja valdkonda suunata lisaraha ja arendada teenuseid nagu tugiisikuteenus, koduteenus, isikliku abistaja teenus jpm,“ ütles sotsiaalminister Tanel Kiik. „Hooldekodu peaks olema võimalike lahenduste järjekorras hilisem variant, kui teistest tugiteenustest enam ei piisa, et tagada inimesele heaolu oma kodus.“ 
 
Minister Kiige sõnul peab ühelt poolt parandama hoolekandeteenuste kättesaadavust, sealhulgas suurendama teenuste mahtusid ja laiendama teenuse saajate ringi. Teisalt peab vähendama abisaajate ja nende lähedaste koormust ning omaosalust teenuste eest tasumisel. „Abivajaja hooldamine või vajalike hooldusteenuste eest tasumine ei tohi seada lähedasi toimetulekuraskustesse. Kelleltki ei saa oodata, et ta selle pärast töötamise katki jätab või loobub oma enda pere ülalpidamisest,“ ütles minister Kiik. „Nii eakate kui erivajadusega inimeste osakaal rahvastikus suureneb ja juba praegu põhjustab lähedaste hooldamine paljude inimeste tööturult eemale jäämist.“ 
 
2018. aasta tööjõu-uuringu andmetel oli hoolduskoormuse tõttu tööturult eemal ligikaudu 8000 inimest ja 5000 inimest töötas seetõttu osaajaga. Eesti sotsiaaluuringu 2016. aasta andmetel abistas või hooldas oma lähedast umbes 65 000 inimest. Maailmapank on välja toonud, et Eesti avaliku sektori pikaajalise hoolduse kulud peaksid kasvama vähemalt 2-2,5%-le SKPst, et liikuda tulemuslikuma pikaajalise hoolduse süsteemi suunas – praegu moodustavad pikaajalise hoolduse teenuste kulud umbes 0,4% SKPst. 
 
Sotsiaalministeerium kutsus 2019. aastal kokku töörühmad, kus mõeldi koos valdkonna ekspertide ja huvikaitse organisatsioonidega läbi, kuidas peaks pikaajalist hooldust tulevikus Eestis korraldama. Üks ülesanne on panna olemasolevad teenused toimima abivajaja jaoks mõistlikult ja loogiliselt. Praegu korraldavad ja rahastavad vajalikku abi nii kohalikud omavalitsused (nt hooldekodud, koduteenus, isikliku abistaja teenus jt), sotsiaalkindlustusamet (erihoolekande teenused) kui haigekassa (õendusabi teenused). Abivajajale on süsteem killustunud ja vajalikud teenused pole alati vajalikus mahus kättesaadavad.