Kõrvalabi ja pikaajalist hooldust vajavate inimeste arv ühiskonnas on pidevas kasvutrendis. Prognooside kohaselt oleksime jõudnud aastaks 2050 olukorda, kus inimesed jääksid hoolitsusest ja toest ilma, sest kogutud säästud ei taga väärikat toimetulekut. Probleemi lahendamiseks on ellu kutsutud hooldereform, mis jõustub 2023. aasta 1. juulist.

Pikaajaline hooldus ja hooldereform on mõeldud inimestele, kes vajavad ühiskonnaelus osalemisel ja igapäevaeluga toimetulekul erisugust tuge. See hõlmab endas tervishoiu- ja sotsiaalteenuseid, mis ennetavad inimese tervise halvenemist, võimete vähenemist ning toetavad vajadusel igapäevast toimetulekut, lastel on lisaks ka hariduse tugiteenuseid.
2050. aastaks kasvab üle 65-aastaste inimeste osakaal Eesti rahvastikus kolmandikuni rahvaarvust. Juba praegu elab Eestis kuni 40 000 tõsise tegevuspiiranguga inimest, kes enda hinnangul vajaksid lähima aasta jooksul ööpäevaringset üldhooldusteenust. Rahvastiku vananedes võib nende inimeste osakaal aga tõusta.

Hooldusvajadusest olenemata on inimeste esmane valik elada endale tuttavas ja turvalises keskkonnas - kodus. Väga suure hooldusvajadusega inimestele on aga sageli möödapääsmatu, et vaja on ööpäevaringset üldhooldusteenust ehk hooldekodu. Seega on kvaliteetse ja inimese tegelikule vajadusele vastava abi kättesaadavus väga tähtis. Sellele vaatamata on Eesti seni rahastanud pikaajalist hooldust kaks korda vähem kui teised meiega samal arengutasemel olevad riigid.

2020. aastal maksis teenusekoha hind keskmiselt 824 eurot kuus, teenuse maksimaalne hind ühes kuus oli 1793 eurot. Kümne aastaga on inimeste panus hoolduse eest maksmisel kasvanud lausa 228%. Sageli ongi just kõrge hind põhjuseks, miks on püütud peresiseselt ise hooldamisega toime tulla. Mittetöötamise tõttu jääb lähedane aga ilma minimaalsetest sotsiaalsetest tagatistest.

Loe edasi, milliseid samme on astutud turvalisema hooldustuleviku suunas.