Kõik omastehooldajad, kes on kodus hooldanud voodihaiget inimest, teavad kui tähtis on normaalselt toimiv põis ja hooldatava võime ise WC-s käia. Sest kui tekib juba vajadus hakata kasutama pamperseid, tekib ka oht haudumustele ja lamatistele. Ka hooldajatel enestel tekivad  valedest tõstmisvõtetest ja üksinda tõstmisest tihti uriinipidamatuse probleemid.

Hästi toimiv põis ja sool – hea tervise alus

Põie ja soole toimimine on igapäevaelus hea tervise aluseks. Urineerimine ja roojamine on väga intiimsed tegevused ja probleemid nende tegevuste juures viivad isegi sotsiaalse eristumiseni. Seepärast on selle teema juures asjalik ja peenetundeline suhtumine  ning hooldatava abistamine väga tähtsad. Võimalikult iseseisev toimetulek WC toimingutes lisab hooldatavale iseseisvust ja enesekindlust.

Täiskasvanud inimene urineerib tavaliselt mitu korda ööpäeva jooksul mõnisada detsiliitrit korraga. Uriini normaalne värvus on kollakas, selge ja läbipaistev. Haigused, ravimid, vanus, inimese kaal, higistamine, söödud toit ja joodud jook mõjutavad uriini kogust, lõhna ja väljanägemist. Kui uriini eritub vähe, hakkavad kuseelundites kogunema šlakid ja uriin muutub tumedaks ja läbipaistmatuks.

Põie korrapärane tühjendamine on tähtis, kuna see hoiab ära kuseteedepõletikke ja uriinipidamatust.Noorel, tervel inimesel takistavad kuseteede sulgurlihased uriini tahtmatut väljavoolamist põiest. Haigused, vananemine ja sellest tuleneva vähese liikumise tulemusena nõrgeneb vaagnapõhjalihaste elastsus, mis soodustab uriinipidamatust. Vananedes väheneb ka kusepõie limaskest õheneb, kuseteid ümbritsevate lihaste toime nõrgeneb. Meestel suureneb eesnääre ja naistel limaskest õheneb ja kuivab. Nende muutuste tõttu lisandub oht haigestuda kuseteedepõletikku või urineerimisprobleemide tekkimisele. Vanuse lisandudes võib tekkida suurenenud vajadus käia WC-s ka öösel, mis omakorda vähendab võimet uriini kinni pidada.

Urineerimise kõrval on inimese heaolule/tervisele väga tähtis korrapärane soole tühjendamine. Soole tühjendamise tihedus on igal inimesel erinev. Tavaline on  üks kord päevas, kuid on ka inimesi kes roojavad mitu korda päevas, aga ka inimesi, kelle sool tühjeneb iga paari päeva tagant.

Korrapärasus on soole toimimisel väga tähtis. Näiteks WC-s käimine alati peale hommikusööki on soole tegevusele väga hea rütm. WC-sse peab minema alati kui inimene tunneb selleks vajadust, sest roojamise tagasi hoidmine tekitab kõhukinnisust. Piisavalt pikk WC-s istumine aitab käivitada väljutamisrefleksi sooles ja viib normaalse roojamiseni. Soole tühjendamist aitab kükkasend, mis saavutatakse jalgade alla asetatud kõrgenduse abil.

Normaalset soole tühjendamist kergendab harjumus korrapäraselt WC-s käia, aktiivne liikumine, vaheldusrikas toit ja toitumisharjumused. Piisav vedeliku ja kiudainete tarbimine hoiavad ära kõhukinnisuse ja mõjutavad ka soolesisalduse koostist nii, et sool tühjeneb kergemini.

Kuseteedepõletik on üldine nakkushaigus vähe liikuvatele inimestele ja vanuritele. Häired võivad olla mitmesugused: tihenenud urineerimisvajadus, valu urineerimisel, uriinipidamatus, palavik ja isegi segasusseisund. Vahel võib kuseteedepõletik olla ka näidustusteta. Bakteriaalset kuseteedepõletikku ravitakse antibiootikumidega.

Kuseteedepõletikust hoidumiseks ja raviks tarbi piisavalt vedelikku, urineeri korrapäraselt, toitu korralikult ja täisväärtuslikult ning väldi kõhukinnisust.

Palavikuga kuseteedepõletik on raske haigus eriti rasketele haigetele ja vanuritele. Palaviku tõus on märk sellest, et  kuseteedepõletik on tõusnud põiest juba ülespoole neerude poole. Siinjuures kaasuvad valud võivad olla väikesed või puududa üldse. Vahel võib äkiline nõrkus või segadusseisund olla ainsaks väljundiks. Antud olukord nõuab kiiret hooldust.

Uriinipidamatus või kontinentsus tähendab tahtmatut uriini eritumist ebasobival ajal ja kohas. Uriinipidamatus on tavaline vaevus ja seda eriti naistel vanuse tõustes. Pingutus- ehk stressinkontinentsuse puhul eritub uriin füüsilise pingutuse, köhimise, aevastamise, naermise või mõne muu pingutuse puhul. Uriinipidamatusele tuleb koheselt tähelepanu pöörata, tuleks jälgida, et  tee WC-sse oleks turvaline ja takistusteta: WC paikneb toale küllalt lähedal, voodist või toolist pääseb normaalselt liikuma ja vajaminevad abivahendid liikumiseks on alati käepärast. Tuleks jälgida, et ukse käepidemed ja lukud oleks korras ning WC poti kõrgus ei oleks liiga madal. Ka riided peaks olema kergesti maha lükatavad.

Urineerimispäeviku abil saame me teada uriinipidamatuse olemuse: kahe ööpäeva jooksul vaadeldakse hooldatavat, kas hooldatav on kuiv või märg, kas märgus on kerge, mõõdukas või raske. Lisaks on hea kirja panna muud märkused, nagu „uriin hakkas jooksma teel WC-sse“ jne. Urineerimispäevik peaks olema kaasas siis kui minnakse arsti juurde abivahendite – mähkmete hulga määramiseks. 

Uriinipidamatuse hoolduse puhul on tähtis välja ravida ka teised kaasuvad haigused. Ise saab end aidata uriinipidamatuse korral põie- ja vaagnapõhjalihaste treenimisega. See eeldab hooldatavalt koostöötahet  ja – oskusi ning oma tahet iseseisvalt harjutusi teha. Harjutused vaagnapõhjalihastele on kirjas igas pidamatust käsitlevas voldikus ja brošüüris. Peamiselt tuleks vältida voodisse jäämist.

Vaagnapõhja harjutustesse soovitan väga tõsiselt suhtuda, kuna need aitavad tõesti. Harjutusi teha tuleb aga pikka aega ja süstemaatiliselt, kuid enamusel inimeste ei jätku kannatlikkust ega järjepidevust. Tehakse 2-3 korda ja kui siis ei aita, siis minnakse uuesti arsti juurde. Harjutusi tuleb teha vähemalt 2 nädalat enne kui need mõjuma hakkaks ja neist kasu on. Oleme siis püüdlikud ja aitame ennast eelkõige ise!

Järgmises artiklis jätkame kõhukinnisuse teemadel.

Tiina Tursman