Eesti Omastehooldus

Puudega inimeste vara kaitseks loodud akt toimib vastupidiselt: hävitab päev-päevalt väga paljude puudega inimeste suurimat vara – nende vanemaid –, kirjutavad ETV saate «Puutepunkt» tegijad Tiina Kangro ja Anne Lill.

Eestit on tabanud uus katk. Hiilivalt jõusse astunud uus perekonnaseadus on loonud olukorra, kus riigi- ja kohtuvõim on ühendanud oma jõud, et asuda veel kord kägistama neid, kes niigi kroonilises hapnikupuuduses. «Meil teevad seadusi vist arvutiprogrammid või masinad. Kui neid teeks inimesed, siis lihtsalt ei saaks nii juhtuda,» laiutavad üle kogu Eesti nõutult käsi emad-isad, kes on oma täisealiseks saanud, kuid teovõimetute laste eestkostjad.

Need inimesed on oma vaimupuude või sügavate liitpuuetega laste eest hoolitsenud aastaid. On neid ennastsalgavalt ja riigipoolset kasinat tuge trotsides kodus kasvatanud, pakkudes neile eneseohverduste ja isiklike loobumiste hinnaga kaitset, eluks vajalikku hooldust ja leivakõrvast. Nad on teinud seda kas täiesti tasuta või saades riigilt hooldajatoetuse näol tühiseid sente. Lastekodudes või hooldusasutustes oleks nende laste ülalpidamine läinud riigile maksma tuhatkond eurot kuus.

Ja nüüd äkki selgub, et päevast, mil lapsed saavad täisealiseks, kuulutab uus seadus needsamad emad-isad oma puudega laste suurimateks vaenlasteks. Nende üle asutakse teostama kohtulikku järelevalvet, et nad ei omastaks ega kuritarvitaks oma laste vara ja raha. Rahanatukest, mis koosnebki parimal juhul vaid 244-eurosest töövõimetuspensionist, lisaks mõnikümmend eurot puudetoetust.

«Õuele sõitsid kohtunik ja sotsiaaltöötaja. Palusid, et aitaksin neil tütrega suhelda. Tütar on kõnetu. Jäi sünnitushaiglast saadud pisikust mädasesse meningiiti. Nüüd on 34-aastane. Epilepsia, sügav vaimne alaareng. Mulle öeldi, et tuleb esitada kohtule aruanne, et tütre raha on enda omast rangelt lahus hoitud, kõik tema rahast tehtud ostud tšekkidega tõendada,» kirjutas «Puutepunktile» 67-aastane naine ääremaalt.

Ta jätkas: «Kogu selle 34 aasta jooksul tulin temaga toime. Keegi pole meilt iial küsinud, kas saame hakkama, kas on tarvis abi. Elame maal, suvel pole kaevus vettki. Toidu teen kõigile koos. Temale saavad suhu ikka need paremad palad. Abikaasa on 72, nüüd ka sügava puudega, töötas aastaid mitmel kohal ja puhkusteta, et saaksime haiget last kodus pidada. Minul on luud moondunud, sest last on tulnud aastaid tõsta ja tassida. Kuidas nüüd teha vahet, mis on minu, mis tema oma? Siis tuleb ta kuskile kinni panna, talle jaopärast anda. Kui ta haiglas oli, seoti ta voodi külge. Pärast olid jalgadel vorbid.»

Ahastuses vana naine oli uurinud aruandevormi ja jõudnud järeldusele, et ei oskaks seda täitagi: «Minu vanuses emad, kes on nii kaua puudega, mõistuseta ja oskusteta lapseeast invaliide kasvatanud, pole ka parema tahtmise juures suutelised seda seadust täitma.»

Eakas naine tunnistas, et ei saa enam öösel magadagi. Ei tea, mida teha. «Mind on saadetud isegi härra Pevkuri vastuvõtule Estonia talveaeda. Seal ta tänas ja kirjutas tänukaardile «Jätkake samas vaimus!». Aga enam ei saa! Ka kohtunik ütles, et olen selle töö eest tegelikult medalit väärt, kuid pean mõistma – seadus nüüd lihtsalt nõuab nii! Aga maal polegi neid tšekke. Mida ma pean tegema?»

Eestkostja määratakse puudega inimesele siis, kui ta ise pole võimeline oma elu üle otsustama. Eestkostjal tuleb kohtule esitada põhjalik aruanne kord aastas. Eestkostetava rahast tehtud iga ost tuleb tõendada. Lisaks tuleb aru anda kõigest, mida eestkostja maksab oma rahast. Perekonna ühiste kulutuste puhul, nagu elekter, küte jms, tuleb välja arvestada proportsioon.

Kui hoolealuse peale kulub midagi teistest rohkem, näiteks õgib mõni tema abivahend rohkelt voolu, võib tema osa ühisest elektriarvest kalkuleerida koefitsiendiga. Arvutuskäik peab aga olema tõestatud. Kui puudega inimese rahast ostetakse midagi muud kui esmatarbekaupu, näiteks nohurohtu või kassitoitu, tuleb lisada perearstilt või psühhiaatrilt võetud tõend. Et nohu ikka oli või et kass on vajalik.

Ent see pole veel kõik. Seadus kohustab eestkostjat seisma hea selle eest, et puudega inimese vara kasvaks. Kui pensionist jääb midagi üle, tuleb see investeerida. Kuid mitte omast tarkusest. Investeerimisotsused tuleb kooskõlastada kohtuga. Nagu ka kõik muud suuremad tehingud.

Kui eestkostetav tahaks näiteks kinkida vennale lapsepõlves ristivanematelt saadud maali, tuleb küsida kohtult luba. Kohtunik võib nõuda, et maal säilitatakse juhuks, kui tekib vajadus see müüa puudega inimese hoolduskulude katteks, näiteks siis, kui vanemad surnud. «See kõik käib rutiinselt, nn lihtmenetluse korras, peate kohtule lihtsalt n-ö ukse alt avalduse sisse andma ja vastust ootama, enne tehingut teha ei tohi,» lohutab teemat valdav jurist.

Kuigi uus perekonnaseadus hakkas kehtima juba poolteist aastat tagasi, saavad eestkostjad sellest kõigest teada riburada pidi alles nüüd, kui neile saabuvad kohtukirjad, milles teatatakse aruande esitamise tähtpäev. Kohtukirjad on aga teadagi millised. Paragrahvid ja lõiked, trahvimäärused, kriminaalvastutuse võimalus. See kõik on rutiinne, ütleks jurist – aga aastakümneid kodus oma hooldatavat valvanud ja kasinud Eestimaa naise või mehe jaoks on see hirmuäratav.

«Olen eestkostja juba aastaid, alles paar kuud tagasi käisin kohtus tähtaega pikendamas, uuest korrast mulle ei iitsatatudki. Kirjaga sain nagu puuga pähe – mul pole tšekke ega ka mingit võimalust tõestada, et pension on kulutatud vaid lapsele. Me kaks elamegi ju sellest, minu hooldajatoetus on 25 eurot. Ei pääse ma välja, saati tööle,» ahastas veel üks ema.

Lahkasime teemat «Puutepunktis». Teiste seas helistas toimetusse 33-aastase sügava liitpuudega tütre isa, kes muretses abikaasa järsult halvenenud tervise pärast: «See kohtukiri võttis talt viimase. Neelab tablette. Ei maga. Me pole tšekke kogunud. Või kuidas neid kulusid üldse näidatagi! Juurikad tulevad põllult, küte oma metsast. Ega kõik sellepärast veel tasuta kätte tule, traktori eest tuleb maksta. Oleme kuidagi hakkama saanud.»

Mees uuris, kas oleme mõne riigiametniku käest küsinud, mis eesmärgil selline kord tehti. Jah, oleme. Selleks, et abitute inimeste vara ja õigusi paremini kaitsta. Kõik see on kirjas ka põhiseaduses: puuetega inimesed on meie riigi erilise hoole all. Aastates mees telefoni teises otsas hakkas nutma. Et riigi hool, mida tal 33 aasta jooksul pole märgatagi õnnestunud, nüüd sellisel moel tema perekonda puudutab, lõi tal jalad alt.

Häireseisundis ja kohati peata on ka kohtud. See töömaht, mida uus süsteem kaasa toob, alles koguneb ja kuhjub. Et kohtunikest saavad nüüd kõikides Eesti eestkostekodudes kutsumata, ent riiklikult pealesunnitud ja otsustava häälega perekonnaliikmed, ei adu vist paljud asjaosalised veel isegi.

Jah, tõesti, kohtumaailm tunneb ka juhtumeid, kus väeteid ja nende vara on ära kasutatud. Kusagil on Liis Haaveleid, on salakavalaid «naabrinaisi» või hoolimatuid sotsiaaltöötajaid. Mis seal salata – ka lapsevanemaid, kes nii lastetoetuse kui järeltulija pensioni kõrist alla kummutaks. Niisuguste eest tuleb tõesti väetikesi kaitsta.

Ent kas on õigustust teha seda tuhandete korralike inimeste väärikust jalge alla trampides? Eesti riigi poolt niigi nurka surutud omastehooldajate aja- ja jõuvarudest veel tükikest hammustades mõttetuste jaoks, mille on esile kutsunud riigi lühinägelikkus? Kas järgmiseks on Eestis oodata seadust, kus kõigil meil tuleb jooksvalt ja alibitega tõendada, et me pole toime pannud kuritegusid, mida teoreetiliselt olnuks mõeldav sooritada?

Ent miks siis ikkagi kukkus kõik välja nii ebanormaalselt?

Kogenud kohtunikuga teemat analüüsides kuulsime, et kuna seadus on üldsõnaline, olnuks selle juurde vaja rakendusjuhendit. Niisugust, mis võimaldaks kohtutel sõeluda välja normaalsed pered ja siis nende puhul kohaldada inimlikumat järelevalvet. Ka meile on see kõik tundmatu ja täiesti uus, ohkas kohtunik.

Juristidega kõneldes saime teada, et perekonnaseadusesse sattunud ideed on «maha viksitud» Saksamaa eestkostealasest seadusest. Muidugi arvestamata, et tegemist on teise kontekstiga. Et Saksamaal on nii eestkostetavate kui ka hooldajate-esindajate rahalised seisud, aga ka hoolekandesüsteemi põhimõtted hoopis teised, nähes tõesti ette ka võimaluse säästa, investeerida ja teha valikuid tulevikuks. Ja et Saksamaal tegelevad kõigi nende küsimustega hoopis spetsiaalsed eestkostekohtud, mis on eraldi süsteem tavakohtute kõrval.

Meenub, et kunagi ironiseerisime – orjameelsed eestlased täidavad Vene seadusi saksa põhjalikkusega. Nüüd oleme siis jõudnud teise äärde – täidame Saksa seadusi, kuid Vene ajal õpitud ükskõiksusega.

Siiski on hämmastav, et seaduse kallal pusinud seltskond pole märganud, et puudega inimeste vara kaitseks loodud akt toimib hoopis vastupidiselt: hävitab päev-päevalt väga paljude puudega inimeste suurimat vara – nende vanemaid. Omastehooldajaid, kelle ennastsalgava ja tasuta tööta kukuks päevapealt kolinal kokku kogu Eesti sotsiaalhoolekandesüsteem.

Veel uskumatum on, et seaduse taga seisev justiitsministeerium ei näi aduvatki, millise viitsütikuga pommi nad on kinnitanud nii omaenese kui sotsiaalministeeriumi juhtide toolide külge. Te mõelge, mis juhtub, kui kõikide vabariigi halduskohtute «uksealustest» hakkavad igapäevaselt sisse vihisema tuhanded ja tuhanded eestkostjate järelepärimised kõikvõimaliku tühja-tähja kohta – sest eeskirja, kustmaalt ja mille kohta täpselt tuleb kohtult luba küsida, ju ka pole. Või kui pere- ja eriarstid tüdivad mõttetute tõendite väljastamisest eestkostearuannete jaoks?

Või kui kõik «vabariigi orjad» ja nende saatusekaaslased ühel heal päeval otsustavad, et nad ei mängi enam seda mängu kaasa ja külvavad kohtud üle avaldustega, et loobuda eestkostest ja anda volitused üle näiteks kohalikele omavalitsustele. Mõelge sellele, kallid riigijuhid!

Tiina Kangro on «Puutepunkti» produtsent, Anne Lill on «Puutepunkti» toimetaja.