Sotsiaalministeerium: me ei eelda, et puudega lapse vanem peab üksi hakkama saama

16.03.2012

Ajakirjanik Tiina Kangro kirjutas eile Postimehes ilmunud artiklis, et paljud omastehooldajad on Eestis läbi elu vaevelnud vaesuses, tehes orjatööd. Postimees küsis artiklis tõstatatud probleemide kohta sotsiaalministeeriumi hoolekande osakonna juhataja Sirlis Sõmer-Kulli käest, kes vastas küsimustele kirjalikult.

Miks ei tegele riik omastehooldajate toetamise arendamisega? Miks ei töötata välja tugisüsteeme, mis lubaksid omastehooldajatel käia ka tööl ning seeläbi ennast teostada ja olla riigile majanduslikult kasulikumad (näiteks riigi poolt tagatud hooldajad vms)?

Hooldamise korraldamisega tegelevad peamiselt kohalikud omavalitsused. Erandiks on psüühikahäiretega inimesed, kelle hooldamist aitab korraldada riik.

Omavalitsused hindavad nii hooldatava kui hooldaja vajadusi ning pere toimetulekut tervikuna. Omavalitsuse poolt pakutav abi võib seisneda nii sotsiaalteenuste osutamises või rahastamises kui ka rahalise toetuse maksmises nii hooldajale kui hooldatavale.

Enamik omavalitsusi maksavad hooldajatele hooldajatoetust vastavalt omavalitsuse poolt kehtestatud korrale, hooldajatoetuse suuruse määrab iga kohalik omavalitsus ise. Kui varasemalt maksti hooldajatoetust riigi poolt ainult mittetöötavatele hooldajatele, siis enam seda piirangut seadusandluses ei ole ning omavalitsustel on võimalus iga pere vajadusi eraldi hinnata ja maksta hooldajatoetust vastavalt vajadusele.

Hooldajatoetuse maksmisega kaasneb sotsiaalkindlustusega hõlmamata hooldaja eest sotsiaalmaksu tasumine omavalitsuse poolt.

Sotsiaalministeerium ja hasartmängumaksu nõukogu on toetanud mitmeid hooldusega seonduvaid projekte. Samuti rahastatakse Euroopa Sotsiaalfondi rahadest projekte, mille eesmärk on hooldusteenuste, lapsehoiuteenuse või tugiisikuteenuse pakkumine inimestele, kes ei ole saanud varem hooldamise tõttu tööl käia.

Selle aasta suvel avatakse neljas taotlusvoor teenuse osutamise toetamiseks hooldusvajadusega inimestele, et vähendada nende hooldajate koormust ja võimalusel ka parandada võimalusi tööl käimiseks.

Eesmärgiks on toetada tugiisiku ja isikliku abistaja kaudu teenuste osutamise puudega inimeste iseseisvat toimetulekut, tööhõivet ja ühiskonnas osalemist ning vähendada hoolduskoormust läbi lapsehoiuteenuse ning hooldusteenuste osutamise. Samuti on oluline kohalike omavalitsuste haldussuutlikkuse tugevdamine läbi avatud taotlusvoorude, osutatavate hoolekandeteenuste kättesaadavuse parandamine ja kvaliteedi ühtlustamine.

Välja on antud mitu omahooldajatele suunatud käsiraamatut, korraldatud on koolitusi omastehooldajatele jm.

Valitsuse määrusega «Tööhõiveprogramm 2012-2013» on laiendatud tööturuteenuste liike, saamise tingimusi jms. Määrusega on ette nähtud abi andmine tööle asumisel ka neile inimestele, kes hooldavad eakat või puudega isikut.

Määruse § 12 sätestatud individuaalne töölerakendamine on isiku töölesaamise toetamine juhendamise ja muude tugitegevuste vormis eesmärgiga aidata tööle isik, kelle töölesaamine on raskendatud muu hulgas hoolduskohustuse tõttu.

Tugitegevusteks on tööotsingute motiveerimine ja toetamine, sobiva töö otsimine, abistamine tööandjaga suhtlemisel, juhendamine töökohal. Individuaalseid vajadusi hindab töötukassa juhtumikorraldaja, kaasates vajadusel ka teisi spetsialiste.

Töö otsimiseks ja töölesaamiseks vajalikke tugitegevusi kavandab ja osutab tugiisik, kaasates vajaduse korral kohalikku omavalitsust või teisi teenusepakkujaid ning võimalusel ka kliendi lähedasi.

Töötule võib hüvitada tööturuteenusel osalemise ja tööleasumisega seotud lisakulud, eelkõige hooldusteenuse kulu. Kui töötu leiab hooldusteenuse osutaja, hüvitab töötukassa talle hooldusteenuse kulu tööturuteenusel osalemise ajal ja/või esimesel kolmel töökuul kuni 16 eurot päevas ühe hooldatava kohta.

Kui hooldusteenuse kulu sisaldab kohatasu, hüvitatakse hooldusteenuse kulu kuni 352 eurot kuus ühe hooldatava kohta sõltumata tööturuteenusel osaletud või töötatud päevade arvust. Hooldatava erivajaduste korral võib hooldusteenuse kulu hüvitada suuremas ulatuses (kui tegemist on raske vaimse puude või psüühikahäiretega või komplekspuuetega inimeste hooldusega).

Kulu hüvitatakse kuludokumentide alusel. Eesti Töötukassa ei hüvita hooldusteenuse kulu, kui selle hüvitab isikule kohaliku omavalitsuse üksus. Hooldusteenuse kulu hüvitatakse reeglina juhtumikorralduslikul põhimõttel, mis tähendab, et Eesti Töötukassa arutab esmalt kohaliku omavalitsusega läbi, millised on kohaliku omavalitsuse võimalused konkreetset töötut hoolduskohustuse täitmisel aidata. Praktikas on hooldusteenuse ajutise hüvitamise järel inimene olnud hiljem ise võimeline oma palgast hooldusteenuse eest tasuma või on selle aja jooksul omavalitsus leidnud võimaluse lapsehoiu või hoolduse tagamiseks.

Olgugi, et seaduses on nii kirjas, siis kas on Teie hinnangul mõistlik, et lapsevanem peab üksi hakkama saama puudega lapse hooldamise ja elatamisega?

Sotsiaalhoolekandeseadus ja muud seadused näevad ette terve rida teenuseid nii kohaliku omavalitsuse kui riigi poolt osutatavaid, samuti sotsiaalkindlustushüvitisi. Seega pole eeldatud, et puudega lapse lapsevanem peab üksi hakkama saama.

Millest koosneb praegu omastehooldajate riigipoolne toetus?

Hooldusega seotud inimeste hoolduskoormuse leevendamiseks pakutakse erinevaid sotsiaalteenuseid ja hooldajatoetust. Kohaliku omavalitsuse pakutavad hoolekandeteenused on näiteks isikliku abistaja, tugiisiku-, invatranspordi-, elukoha kohandamise, turvakodu-, varjupaiga-, sotsiaaleluaseme-, perekonnas hooldamise, sotsiaalnõustamis-, hooldusabi- ja koduteenus.

Raske või sügava puudega laste vanematel on võimalik kasutada riigi rahastatavat lapsehoiuteenust kuni 371 eurot aastas.

Enamus puudega lastest käib (eri)lasteaias või (eri)koolis. Nii puudega lastel kui täiskasvanud hooldust vajavatel inimestel on võimalik saada hooldusravi, mida pakutakse tervishoiuasutustes või vajadusel koduõendusteenusena.

Täpsema info saamiseks tuleb pöörduda lapse perearsti või raviarsti poole, kes annab vastava saatekirja. Kuni 60 päeva tasub hooldusravi eest Eesti Haigekassa. Seda aega saab vajadusel pikendada vastavalt Haigekassa ja teenuseosutaja vahelisele kokkuleppele.

Hooldusravi omaosalus on 15 protsenti voodipäeva maksumusest (ühe voodipäeva hind 43,01 eurot, 15 protsenti sellest on 6,45 eurot). Kohalikud omavalitsused on hakanud puudega inimestele sh lastele pakkuma ka tugiisikuteenust, mis samuti parandab perede toimetulekut. Tugiisiku tööülesanded sõltuvad teenuse saaja vajadustest.

Psüühilise erivajadusega inimestele pakub riik erinevaid hoolekandeteenuseid, mis toetavad nii inimese elamist tavapärases elukeskkonnas kui suurema hooldusvajaduse puhul ööpäevaringset hooldust.

Tavapärases elukeskkonnas elamise toetamiseks pakutakse igapäevaelu toetamise, toetatud elamise, kogukonnas elamise ja töötamise toetamise teenust. Ööpäevaringseks hoolduseks on nelja erineva raskusastmega teenust vastavalt inimese vajadustele.

Riik on ette võtnud samme viia ööpäevaringset hooldust vajavate inimeste elutingimused ka kodu sarnaseks. Teenustel võivad küll olla järjekorrad, kuid see ei takista teenuste taotlemist ja teatava ja pärast ka teenuste saamist. Mõnikord on probleemiks, et vanemad ei taha oma raske või sügava psüühikahäirega last kodust väljapoole elama lubada.

Puudega lastel on õigus rehabilitatsiooniteenusele, mille raames osutatakse vajadusel psühholoogi, logopeedi, füsioterapeudi, sotsiaaltöötaja, eripedagoogi, loovterapeudi ja tegevusterapeudi teenust ning teenust osutatakse kas individuaalset, grupile või perele. Puudega lapsel ja tema perel on võimalik vajadusel saada ühes aastas rehabilitatsiooniteenust kuni 1295 euro mahus aastas.

Töölepingu seadus näeb ette täiendavad puhkusepäevad puudega laste vanemale. Puudega lapse emal või isal on õigus saada lapsepuhkust 1 tööpäev kuus kuni lapse 18-aastaseks saamiseni, mille eest tasutakse keskmise töötasu alusel. Nimetatud puhkusetasu hüvitatakse riigieelarvest.

Igal aastal on sotsiaalministeerium toetanud puudega laste vabaaja ja koolivaheaegade sisustamise projekte, mis on esitatud Hasartmängumaksu Nõukogule ning mille eesmärk on olnud lapsevanemate töötamise toetamine.

Puhkuse võimaldamiseks või hooldaja haigestumise ajaks on hooldajal võimalik hooldatav ajutiselt hoolekandeasutusse paigutada. Sotsiaalhoolekandeseadus sätestab teenuse eest tasu võtmise tingimused.

Kui hooldatav on psüühikahäirega ning tal on õigus saada erihoolekandeteenuseid, siis pereliikmetel teenuse eest tasumise kohustust ei ole, kuid kogukonnas elamise teenuse ja ööpäevaringse erihooldusteenuse korral peab isik tasuma toitlustamise ja majutusega seotud kulude eest.

Kui hooldatava tervislik seisund perearsti või eriarsti hinnangul vajab õendushooldusteenust, on võimalik hooldatav paigutada hooldusravihaiglasse arsti saatekirja alusel. Haigekassa võtab üle tasu maksmise kohustuse kuni 60 päeva eest.

Kangro kirjutab, et need omastehooldajad, kes on oma puudega lapsi juba aastakümneid hooldanud, jäävad järjest vanemaks ja võimetumaks seda teha, kuid arengukavades ei käsitleta seda teemat, kuidas mahutada lähiaastatel hooldekodudesse hüppeliselt suurenev abivajajate hulk. Miks pole selle probleemiga tegeletud? Mida kavatsetakse ette võtta nende abivajavate puudega lastega, kelle vanemad pole enam võimelised nende eest hoolitsema?

Lapsevanemad saavad oma täiskasvanud psüühikahäirega lapsele erihoolekande teenuseid taotleda ka enne vanaks jäämist ning paljud teevad seda. Seepärast ei näe me ette hüppelist hooldekodukohtade vajaduse tõusu.

Erihoolekande kohtadele võib olla järjekord, kuid teenused on siiski olemas ja riigi poolt rahastatud. Üldhooldekodu kohti on Eestis piisavalt ja olukorras, kus pere ei ole võimeline oma hooldust vajava pereliikme eest hoolitsema, on omavalitsuse kohustus hooldamine korraldada.

Pensioniikka jõudnud omastehooldajad saavad väga väikest pensionit, kuna nad pole maksustatavat tööd teinud. Miks ei tehta pensioniikka jõudnud omastehooldajatele erisusi, et nende sissetulekud oleksid pensionieas suuremad ja tagaksid võimaluse hoolitseda nii enda kui oma puudega lapse eest?

Hooldajate pensioni osas kehtivad järgmised soodustused:

  • Puudega lapse kasvatamist loetakse tööga võrdsustatud tegevuseks ja pensioni arvutamisel loetakse see aeg staazi sisse.
  • Vanaduspensioni määramiseks nõutava pensionistaazi (15 aastat Eestis omandatud pensionistaazi) olemasolul tekib õigus soodustingimustel vanaduspensionile. Emal, isal, võõrasvanemal, eestkostjal või hooldajal, kes on kasvatanud vähemalt kaheksa aastat alla 18-aastast keskmise, raske või sügava puudega last, on õigus soodustingimustel vanaduspensionile 5 aastat enne vanaduspensioniikka jõudmist. Soodustust saab kasutada ainult üks last kasvatanud isik.

ETV saates Puutepunkt rääkis üks omastehooldaja, et kui ta ei suuda enam oma puudega lapse eest hoolitseda, siis teeb ta enesetapu ja võtab lapse kaasa. Väidetavalt on selline mõttekäik tuttav kümnetele omastehooldajatele. Kui omastehooldajad räägivad sellist juttu, siis on kahtlemata olukord väga tõsine. Mida kavatseb riik omalt poolt teha, et omastehooldajate olukorda leevendada?

Sotsiaalministeeriumi prioriteet on eelkõige teenuste kättesaadavuse parandamine, sh kohalike omavalitsuste toetamine teenuste väljaarendamisel ning riiklike teenuste kättesaadavuse ja tulemuslikkuse parandamine.

Sotsiaalministeerium on toetanud ja toetab edasi kohalikke omavalitsusi teenuste pakkumisel ja arendamisel (nt Euroopa Sotsiaalfondi rahadest projektid, mille eesmärk on hooldusteenuste, lapsehoiuteenuse või tugiisikuteenuse pakkumine inimestele, kes ei ole saanud varem hooldamise tõttu tööl käia. Euroopa Sotsiaalfondi kaudu on näiteks MTÜ Eesti Omastehooldus alustanud projektiga, mille käigus luuakse asendushooldajate süsteem).

Tartu Vaimse Tervise Hooldekeskuse projekti PEHIT (psüühilise erivajadusega ning hoolduskoormusega isikute kompleksne aktiveerimine) meeskond on välja töötanud hoolduskoormusega isikute teenuste osutamise kontseptsiooni, mille eesmärk on eakate ja puudega isikute hooldajate tööturule toomisele ning seal püsimisele suunatud kompleksne motiveerimine ja informeerimine riigi ja kohalike omavalitsuste pakutavatest võimalustest kombineerituna psühholoogilise ja sotsiaalse nõustamise ning transporditeenusega.

Hasartmängumaksu Nõukogu on toetanud Tallinna Ülikooli sotsiaaltöö instituudi uuringut, mille raames täpsustatakse omastehooldajate vajaduse ning toetamise võimalusi, samuti kirjeldatakse omastehoolduse häid praktikaid Eestis.

Lisaks töötatakse omastehooldajatele välja koolitusmoodulid, kuna uuringud on näidanud, et äsja omastehooldusega alustanud inimesed vajavad teadmisi ja oskusi, et koduses olukorras toime tulla. Samuti pakutakse omastehooldajatele koolitusi. Uuringu tulemused on avaldamiseks valmis 2013. aasta 1. poolaastal.

Lisaks jätkatakse hooldusravi ja hooldekodu kohtade juurdeloomist või olemasolevate elutingimuste parandamist ning erihoolekandes suurte institutsioonide asemel väikeste kodusarnaste tingimuste loomist.

Allikas: 
http://www.postimees.ee/776660/sotsiaalministeerium-me-ei-eelda-et-puudega-lapse-vanem-peab-uksi-hakkama-saama

Omastehooldajate liikumine võtab hoo sisse

15.03.2012

Eesti peres on oma lähedase eest hoolitsemine olnud traditsiooniline ja seda on peetud enesestmõistetavaks. Kuid alles viimasel ajal on hakatud tunnistama, et Eesti ühiskond ei tulegi toime ilma omastehooldajateta ja seepärast on hakatud omastehooldajate tegevust väärtustama ja sellele ka enam tähelepanu pöörama. Omastehooldust mõistetakse erinevalt: mõnele inimesele võib see olla eluviis, teisele väljakutse ja võimalus, kuid mitte mingil juhul ei tohi lähedase eest hoolitsemine põhjustada tõrjutust ja ühiskonnaelust kõrvalejäämist; hooldamine ei tohi olla omastehooldaja elu ainus sisu ja mõte. Omastehooldajal on õigus puhkusele ja õigus tunda ennast terve ja rahulolevana.

Nii meie lähinaabrite, nii soomlaste-rootslaste juures kui ka mujal Euroopas on omastehooldus väga aktuaalne. On asutatud eestkosteühendusi, mis seisavad omastehooldajate õiguste ja nende olukorra parandamise eest. MTÜ Eesti Omastehooldus asutati 2011. aasta märtsis, selle ellukutsumise mõte sündis omastehooldajatele korraldatud koolitustel. Põhikirja järgi on ühenduse eesmärk koondada Eestis oma lähedase hooldusega seotud ja omastehoolduse vastu huvi tundvaid ning valdkonna arendamisest ja toetamisest huvitatud juriidilisi ja füüsilisi isikuid ning kaitsta omastehooldajate huve ja õigusi nii Eestis kui rahvusvahelisel tasandil. Ühenduse tööd korraldab kogemuskoda, mis on moodustatud piirkondlike omastehoolduse kogemusrühmade juhtidest. Omastehooldajate kogemusrühmades osaleb erisuguse elukogemuse ja haridustasemega inimesi, mis suurendab ühenduse tugevust ja kompetentsust.

Eesti omastehooldajate liikumisel on pikk ajalugu

Kuigi MTÜ Eesti Omastehooldus registreeriti ametlikult alles hiljaaegu, on omastehooldajatele mõeldud tegevusi korraldatud juba vähemalt aastast 1993. Kui täna alles arutatakse selle üle, kas ja milleks vajaksid oma lähedase hooldajad puhkust ja vabu päevi, siis Kuusalu raskete puuetega laste vanemad hakkasid juba 1990. aastate alguses pakkuma vabatahtlikku asendushooldust, alguses kordamööda üksteise kodus, hiljem juba kohaliku lasteaia ruumides. Ajapikku tulid mängu vanavanemad ja alles siis arglikud, aga ometi päris kasvatajad. See kõik toimus ajal, mil sotsiaaltöötaja sünonüümiks oli sageli veel „agronoom” ja vajaduste põhjendamine otsustajatele pea võimatu. Nii meiegi puudelaste rühm töötas aastaid, ilma et valla eelarves selle kohta ridagi oleks olnud. Hea oli, et kolleegid Soomest pidasid vajalikuks meid toetada, õpetada ja juhendada. Loomulikult ei nimetatud puudega laste peresid ei hoolduskoormusega ega omastehooldajate peredeks ja pakutud hingetõmbeaeg oli lihtsalt üks nimetu paus, mis võimaldas ajada natukene oma isiklikke asju või hetkeks puhata. Seda enam on praegu, palju aastaid hiljem, ikka üsna kummaline elada vastavate mõistete puuduses või vastupidi, lausa nende virrvarris! Lisaks puuetega laste vanematele alustas tegevust ka täiskasvanute hooldust vajavate inimeste vabatahtlike abistajate tugirühm. Koos valla sotsiaaltöötajatega osaleti erialakoolitustel ja üldharivatel väljasõitudel, oldi üks suur ja tegus pere, kus abist kunagi ei keeldutud.

Üleriigilisi projekte hooldajate, sh lähedase hooldusega tegelevate pereliikmete koolitamiseks ja aktiveerimiseks on aastaid läbi viinud MTÜ Eesti Koduabi Selts, mis on asutatud 1996. aastal. Iga-aastastel rahvusvahelistel suvelõpuseminaridel, mis olid väga oodatud ja kus osalejate vähesuse üle polnud kunagi põhjust kurta, arutati selliseid teemasid nagu: kuidas jaksata; mis maksab küsimus „tere, kas saan sind aidata?”; koduhooldus kui väljakutse, turvatunne = asjatundlikkus; vabatahtlike ja eakat või puudega inimest kodus hooldavate lähedaste töö toetamine jne. Projektide vajadust põhjendati järgmiselt (nopped taotlustest): vanurit või puudega inimest kodus hooldav lähedane on üsna mitmel viisil üksi oma hooldustöös, eelkõige on puudus hingelisest toest ja kindlustundest; vabatahtlikule ja lähedase hooldajale on motivatsiooniks, et tema tööd pannakse tähele ja enesetäiendamist peetakse oluliseks; toetada loengute ja infovahetuse kaudu inimesi, kes hooldavad kodus oma pereliiget; aidata kaasa tugiisikute leidmisele.

Märgilise tähtsusega oli kohtumine Soome Omastehooldajate ja Lähedaste Liidu juhtidega 2005. aasta sügisel. Edasi tulid juba nii MTÜ Eesti Koduabi Seltsi kui ka Eesti Regionaalse ja Kohaliku Arengu SA projektid, mille keskmes oli lähedast kodus hooldav pereliige, tema vajadused ja heaolu või omastehooldaja probleemide leevendamine.

Aastal 2006 täitus Eesti Koduabi Seltsil kümme aastat rahvusvahelist koduabikoolitust, kus on alati osalenud lisaks palgalistele hooldustöötajatele ka omastehooldajad. Esimene projekt, mis oli suunatud ainult omastehooldajatele, kandis nime „Üheskoos saame hakkama!” (HMN 2008), eesmärgiks (väljavõte taotlusest): omastehooldajate perede toetamine, juba toimivate koostöösuhete arendamine, ennetamaks tõrjutust ja loomaks lisavõimalusi suhtlemiseks ja igakülgseks sotsiaalseks aktiivsuseks; vähetähtis pole ka rahvusvaheline koostöö. Samal aastal tegi MTÜ Eesti Koduabi Selts põhikirja muudatuse, lisades sinna uue sihtrühma, omastehooldajad.

Projekt „Omastehooldus – üheskoos saame hakkama!” kestis pea kolm aastat, 2008–2010, seda rahastasid Norra vabaühendused. Koolitustegevustesse oli kaasatud 10 maakonda ja 19 kohalikku omavalitsust; osalejaid üle 150. Tööd alustasid omastehooldajate tugirühmad ja jätkus rahvusvaheline koostöö – õppereisid Soome ja välislektorite loengud Eestis. 2010. aasta suvelõpuseminar pealkirjaga „Päev iseendale, omastehooldaja” oli tõeliselt lõõgastav ja pakkus aktiivset puhkust: kõik kolm päeva hoolitseti omastehooldajate vaimse ja füüsilise tervise taastamise eest ning leevendati üht kõige sagedamini kasutatavat tunnet – väsimust.

Lumepall hakkas veerema

Kui siiani olid projektide põhilisteks rahastajateks kohalikud omavalitsused, AEF, HMN ja Soome Koduabitöötajate Liit (Suomen Kotipalveluhenkilöt RY), siis just viimaste aastate Euroopa Sotsiaalfondi rahastatud omastehooldajate tööturule toomise projektid on võimaldanud omastehooldajatel saada teadlikuks oma õigustest. Kogemusrühmade aktiivne koostöö viis mõtteni asutada oma vabatahtlik ühendus.

ESF projekti „Tea, oska, tule toime!” (2009–2010) eesmärk oli omastehooldajate pikaajalise töötuse ja mitteaktiivsuse ennetamine ning tööga hõivamata omastehooldajate teavitamine töövõimalustest, tööhõivealase teadlikkuse tõstmine ja aktiivses ühiskonna- ja tööelus osalemise toetamine. Projekti toel korraldati 8 piirkondlikku suvekursust töötutele omastehooldajatele (üks neist ka vene keeles), kokku loeti 152 loengutundi 360 osalejale.

Käesoleva aasta jaanuaris lõppes aga kõige mahukam ja kindlasti ka kõige julgem projekt omastehooldajatele. ESFi rahastatud projekt nimega „Tagasi tööellu – uued võimalused omastehooldajatele” sai alguse 2009. aastal. Projekti eesmärk oli luua omastehooldajatele võimalused saada üldsuse heakskiitu ja tuge, võimaldada neil parandada enda kui hooldaja positsiooni ning eelkõige pakkuda koolitust, mis aitaks hoolduskohustusega paremini toime tulla ja hoolduskohustuse äralangemisel jätkata samal alal edukalt tööturul. Alustasime sotsiaalhooldaja miinimumkoolitusega omastehooldajatele Põltsamaa Ametikooli baasil, koolitus lõppes vastava tunnistusega 68 õppurile ja õppereisidega Soome (Salo, Turu ja Savonlinna). Edasi tulid lühikursused kogemusrühma juhtidele ja aktiivne piirkondlik omastehooldajate ühistegevus: temaatilised koolitused kohalike spetsialistidega ja vestlusringid, praktilised tegevused õpitubadena ja nõustamine, ühised väljasõidud eelkõige sotsiaalasutustesse. Korraldati ka mitmeid pikemaid üle-eestilisi koolituspäevi. Projekti oli kaasatud üle 200 eri vanuses omastehooldaja üle Eesti.

Arvan, et käesoleval ajal tegutseb Eestis aktiivselt ca 20 omastehoolduse kogemusrühma, mille töös osaleb üle 40 kohaliku omavalitsuse kõigist maakondadest. Mõned kogemusrühmad on juba moodustanud oma piirkondliku ühenduse, mõned seltsingu. Koostöö ja ühised eesmärgid aga seovad ja viivad omastehooldajate probleemid üheskoos lahendusteni. On tekkinud omavaheline usaldus ja mõistmine, mis näitab head meeskonnatööd. Suur tänu neile kohalike omavalitsuse sotsiaaltöötajatele, kes on pidanud vajalikuks toetada oma lähedase hooldusega seotud inimesi, olnud omastehooldajate piirkondliku ühenduse tegevuse algatajateks ja innustajateks!

Eesti omastehoolduse foorum aitas teadvustada omastehooldajate probleeme

Uus tase omastehoolduse liikumise arengus saavutati eelmise aasta 13. oktoobril toimunud esimese Eesti omastehoolduse foorumiga „Omastehooldus Eesti hoolekandesüsteemis”, mida toetas HMN. Huvi foorumi vastu oli väga suur, selles osalesid lähedasi kodus hooldavad inimesed, puuetega inimeste ja hoolekandeteenuseid pakkuvad vabatahtlikud ühendused; kohalike omavalitsuste ametnikud ja otsustajad, hoolekandeteenuste osutajad; sotsiaalala õppeasutused ja üliõpilased; ministeeriumi ja riigikogu esindajad – kokku üle 200 valdkonna arengust huvitatud inimese.

Lisaks teistele asjatundjatele esines foorumil Soome Omaishoitajat ja Läheiset Liitto koolitusjuht, kes tutvustas selle mõjuka organisatsiooni tegevust 20 aasta jooksul. Soome Arcada Instituudi ja Tallinna Ülikooli sotsiaaltöö instituudi uurimus omastehooldajate probleemidest aga näitas selgelt, et ei ole vahet, mis riigis lähedast hooldatakse, vajadused ja probleemid on väga sarnased: infopuudus, puhkuse vajadus, ühiste murede jagamine teiste omastehooldajatega, Eestis ka vajadus suurema rahalise toetuse järele.

Foorumi lõpus võeti vastu pöördumine avalikkuse ja Riigikogu sotsiaalkomisjoni poole. Pöördumises rõhutati omastehoolduse seadusliku reguleerimise ja vastava strateegia väljatöötamise vajadust, et kujuneks ühene arusaam ja eesmärgid omastehooldaja perede igapäevaeluga toimetulemisest ja just neile iseloomulikest ja vajalikest toetustest ja teenustest. Pöördumist arutati Riigikogu sotsiaalkomisjoni istungil 25. oktoobril, kus jäi kõlama omastehoolduse kontseptsiooni ja ühtsete teenustejuhiste väljatöötamise vajadus ning äärmusliku hoolduskoormusega perede olukorda leevendavate lahenduste otsimine. Kõik materjalid on leitavad MTÜ Eesti Omastehooldus kodulehelt www.omastehooldus.eu.

Käesolev aasta toob kaasa omastehooldajate probleemide laiema arutelu, palju küsimusi, vastuseid ja otsustusi. Koostöös Eesti Regionaalse ja Kohaliku Arengu SA-ga hakatakse koostama Eesti omastehoolduse arengukava, et välja töötada aja jooksul omastehoolduse tarbeks täiesti oma seadus. Oluline on leppida kokku vastutus, mõisted, teenused ja toetused ning see on pikk protsess. Paljudes Euroopa riikides on omastehoolduse mõiste täiesti olemas, nagu ka vastav regulatsioon, soovitused ja head tavad, tarvis on vaid nende kohaldamist Eesti oludele ning otsustajate ja huvigruppide koostööd. Omastehoolduse arengukava koostamist toetab HMN ja partneriteks on oodatud kõik omastehoolduse heast käekäigust huvitatud inimesed, asutused ning vabatahtlikud ühendused.

Soovin kõigile omastehooldajatele palju jõudu selles väljakutseid täis vastutusrikkas ametis ning loodan, et omastehooldajate ühendus kogub jõudu ning me saame olla paljude toredate sündmuste ja heade arengute mõjutajateks, tunnistajateks ning osalisteks.

Ka Eesti Omastehooldajate Ühenduse sümboolika ja väikese rinnamärgi kujundus on omastehooldajate ühisidee: kodu sümboliseeriv märk peaks andma kindlustunnet ja siduma omavahel Eesti omastehooldajaid.

Helle Lepik, sotsiaaltöö magister
Eesti Regionaalse ja Kohaliku Arengu SA
MTÜ Eesti Omastehooldus

Allikas: 
Ajakiri "Sotsiaaltöö" nr.1/2012

Tiina Kangro: lahkudes võtan su kaasa

15.03.2012

Paljud omastehooldajad Eestis on läbi elu vaevelnud vaesuses, tehes orjatööd. Nende oma erialane ja majanduslik võimekus jääb rakendamata, elu elamata ja ka maksud maksmata. Abi puudumine on inimlikult talumatu, aga lisaks ka majanduslikult ebamõistlik ja Eestile kahjulik, kirjutab ajakirjanik Tiina Kangro.

Paar nädalat tagasi ajalehtede liidu pressipeol, kus mulle anti üle aasta parima arvamusloo auhind siinsamas Postimehes ilmunud artikli eest «Juhtmega seina küljes», ütles üks staažikas ajakirjandusjuht: «Sa kirjutad küll võib-olla hästi, aga tegelikult mulle see puuetega inimeste poputamine üldse ei meeldi. Justkui tavalistel inimestel polekski enam mingit ­õigust siin maailmas elada.»

Ma avasin suu, et hakata midagi ütlema, aga panin selle siis uuesti kinni.

Minu lugude sõnum ei ole järelikult kohale jõudnud. Nad arvavad, et räägin puuetega inimeste poputamisest. Kuid ma räägin ju Eesti riigi majandusest. Räägin tööjõu raiskamisest, inimeste potentsiaali hävitamisest – inimvaraga hooletult ümberkäimisest.

Sain aru, et ka (žürii poolt) minu töö juurde lisatud fraas – «artikkel, mis rääkis erivajadustega laste probleemidest» – oli ekslik seetõttu, et riikliku orjapidamise loo majanduslik mõte oli jäänud hoomamata.

Peaksin nüüd tõsiselt peeglisse vaatama ja auhinna tagasi viima. Ent olgu, ma proovin korra veel. Austatud lugejad, teie ees on «Vabariigi orjad», volume 3.

See oli täpselt kolm nädalat pärast artikli «Juhtmega seina küljes» ilmumist, kui toimetusse saabus kolm naisterahvast. Nad olid kohtumise aega telefonis 5–6 korda kokku leppinud, kuid jälle edasi lükanud, sest kellegi laps oli haigestunud või meeleseisundis, mis ei võimaldanud kodust lahkuda. «Meie olemegi need vabariigi orjad, kellest te kirjutasite. Me tulime ütlema, et järgmiseks tuleb topeltenesetappude laine. Meil lihtsalt pole kuhugi edasi minna,» formuleeris üks neist tuleku põhjuse.

Tundsin ta edasise vestluse käigus ära. See oli Reet, kellega olin kohtunud noore ajakirjanikuna pea kolmkümmend aastat tagasi, kui ma puuetega inimeste teemaga alustasin. Ta oli pikk, väga kaunis ja sale. Tal oli kaasas umbes 10-aastane vaimupuudega tütar Monica.

Intervjueerisin teda tollase ajakirjandusmaja fuajees, kus ta avas Eesti-Soome puudega laste kunstinäituse. See oli mitu aastat enne uue Eesti sündi.

1980ndate kandis hakkasid esimesed Eesti pered oma sünnitraumade või muude raskete puuetega sündinud lapsi koju võtma. Varem saadeti praakbeebid otse institutsioonidesse, metsade rüppe peidetud hooldeasutustesse.

Tegelikult oli see meeleheitlik sööst tundmatusse. Need vanemad isegi ei aimanud, millised katsumused nende ees seisid. Kuid nagu ajaloos ikka asusid nad noorte ja hakkajatena võitlusse õigluse eest. Koos poliitiliste apsude eest «Prillitoosi» saatejuhiks taandatud Hagi Šeini ja Eesti puuetega inimeste grand old man’i Mihkel Aitsamiga muutusid nad peatselt löögijõuks, mis hakkas voolima kogu Eesti ühiskonda, eelkõige suhtumist inimesse.

Reet oli üks agaramaid. Tema veetud kodanikualgatusest, puudega laste päevahoiuprojektist on sündinud Käo päevakeskus, mis nüüd kuulub Tallinna linnale ja kust sai hiljuti alguse eestkostjate tšekimajanduse-vastane ülestõus, mis ilmselt jõuabki välja perekonnaseaduse muutmiseni.

Nüüd oli ta siin. Ma vaatasin teda – kunagisest kaunist daamist on järel inimvare. Ta käed värisevad. Kui Monica ilmale tuli, õppis ta Leningradi Kunstide Akadeemias maalikunsti. Haige lapse kõrvalt polnud see enam mõeldav ja Reet lõpetas akadeemia kaugõppe teel kunstiajaloolasena. Erialal pole ta töötanud päevagi. Kogu järgnev elu, pea 37 aastat, on olnud üksainus päästeoperatsioon pealkirjaga «Monica».

Kuna tollases Eestis polnud keegi nii raskeid lapsi näinud – hooldeasutustes nad ju enamasti hääbusid kiirelt –, tuli kõige eest võidelda või siis teha ise. Kõigepealt tuli Monicat ravida, et ta elus püsiks, siis treenida, et ta liiguks – seitsmeselt tõusiski tüdruk jalgele. Järgnes õpetamine, sest kõnetut ja vaevu liikuvat inimesehakatist kooli ei võetud.

Edasi tuli sotsialiseerimisprogramm. Kirjandusest oli Reet lugenud, et autistlikud lapsed tuleb lihtsalt õpetada maailmaga suhtlema, see võib võtta aastakümneid. Kahekümnese Monica üle imestasid tohtrid: huvitav – autist, aga ebatüüpiline, vaata kui hästi suhtleb! Loomulikult ta ei loe ega kirjuta, tal on vaimupuue, puudub kriitikameel, teda ei saa minutikski järelevalveta jätta. Isegi kodus. Sotsiaalhoolekande seaduse mõistes on ta sügava puudega isik, kes vajab kõrvalabi ja hooldust ööpäev ringi.

Kuni viimase ajani pidas Reet vastu. Möödunud aastast on ta pensionil. Pension on väike, ta on võrdsustatud nendega, kes pole elus iial tööd teinud ega riigile makse maksnud. Nüüd kulub enamik sellestki rohtudele. «Peaaegu üleöö tuli diabeet, haavandtõbi, liigesepõletik.

Unehäired ja depressioon niikuinii. Pidevalt talumatud valud. Liigesed on nii läbi, et suvel Monicaga linnas jalutades kukkusin tänavale maha. Monica ei saanud aru, mis toimub, ei osanud mind püsti aidata. Lõpuks istus samasse maha. Roomasime seal kahekesi, inimmass kooldus kahte lehte, kõik vaatasid, keegi ei aidanud,» kirjeldab Reet.

Perekonnaseaduse kohaselt lasub vanematel kohustus oma puudega last hooldada ja elatada kuni surmani. Riik ja omavalitsus võivad aidata, kuid lõppvastutaja on pere. Abi jagub meie ühiskonnas näpuotsaga. «Kes siis veel kui mitte teie? See ongi teie kohustus,» kuulevad omastehooldajad sotsiaaltöötajailt iga päev üle kogu Eesti.

Kunagi varem pole seda probleemi olnud. Eesti esimene põlvkond oma raskete puuetega lapsed kodus üles kasvatanud vanemaid on aga nüüd saanud vanaks. Tänu nende omaaegsetele ennastsalgavatele võitlustele on praegustel puudega lastel juba olemas lasteaiad-koolid, päevakeskused ja suvelaagrid, kuid ise on nad maksnud selle eest oma tervisega. On läbi kulunud, lahkumas varem, kui oleks nende aeg. Neid hoiab püsti vaid hirm. Hirm oma laste tuleviku ees.

Absurdne on see, et Eesti riik ei ole nende inimeste olemasolust teadlik, nende tapvat muret pole märgatudki. Sadade koostatud arengukavade seas ei räägi ükski sellest, kuidas mahutada lähiaastail hooldekodudesse see hüppeliselt suurenev, kodudest tulev abivajajate hulk.

Pole tehtud plaane, kuidas muuta seadust või luua mingi erisäte neile peredele, kus vanem veel elus, kuid pole enam võimeline hooldama puudega järeltulijat. Ega ka maksma, et laps mõne vähegi kodu tasemel asutuse järjekorras ette osta, sest kodust tulijate jaoks on sabad teinekord kümnete aastate pikkused.

Uurisin sotsiaalministeeriumist järgmise 10–20 aasta erihoolekande teenuste perspektiivplaane, kuid mingit rahastamishüpet sealt ei leidnud. Kui kompasin eriolukorraks valmisolekut hooldekodudest, jäid sealsed juhid mind nõnda pika pilguga vaatama, et see vaatamine kestab ilmselt veel tänaseni.

Reedal on veel kaks nooremat last. Kui ta kokku kukub, on neil seaduslik kohustus teda hooldada. «Aga minul on Monica. Monica eest nad hoolitsema ei peaks, aga kuni mina pole surnud, jääb ta ikkagi koos minuga nende õlule. Siin on minu jaoks eetiline piir. Mu lapsed on pidanud niigi liiga paljust loobuma. Sest mina ei andnud Monicat ära.

Ma ei tohi teda nüüd neile koormaks jätta. Isegi mõte sellest, et nad kannatavad süümepiinu, kui ta kunagi pärast mind riiklikule hooldusele kukub, on mulle vastuvõetamatu,» jätkab ta. «Sel hetkel, mil ma enam tõesti ei suuda oma lapse eest hoolitseda... siis ma lihtsalt teen enesetapu. Ja võtan Monica kaasa.»

Seda kõike rääkis Reet möödunud pühapäeval «Puutepunkti» saates. Me kaalusime toimetusega üsna kaua ja põhjalikult, kas laseme selle intervjuu eetrisse. Rääkisime kümnete puudega laste vanematega ja paljud neist, ka nooremate väga raskete puuetega laste emad tunnistasid, et need mõtted on neile tuttavad. Rääkisime psühhiaatritega, kes eriti ei haakunud, sest tunnistasid, et nende võimuses pole muuta riiklikku hoolekannet – nad tegelevad loomulikult üksikjuhtumitega.

Rääkisime selle mitme kuu jooksul kümneid kordi Reedaga ja leppisime kokku, et kui ta selle mõtte lindile räägib, siis samast hetkest laseb ta sellest lahti. Vähemalt praeguseks.
Me pidasime hinge kinni, et kuidas võtavad vaatajad saate vastu. Kas nad mõistavad, miks me seda tegime. Nad mõistsid.

Me ei ole iialgi saanud nii palju ja nii sügavalt hingest tulevaid tänukirju. «Nüüd on see välja öeldud. Sügav kummardus Reedale, et ta julges seda teha. Siit alates saab minna vaid kergemaks. Nüüd peavad tulema lahendused,» kirjutas kahe väga raske päriliku puudega lapse ema.

Riigiesindajad ilmselt saadet ei näinud. Ilmselt polnud aega, tuli muretseda streigi pärast. Puudega inimesed ega omastehooldajad streigis ei osalenud. Nad pole töötajad. Osa neist pole isegi valijad. Nad on eikeegi. Kui üldse, siis vaid tüütu kulu riigile. Kuna arenenud ilmas on kombeks neid poputada, siis nüüd, näe, peame ka meie seda teatud piirini järele ahvima.

Oleks Reet elanud mõnes arenenud riigis, oleks ta saanud kõik need aastad tööl käia, peale Monica hooldamise oma oskusi ühiskonnaga jagada. Vaid keskmistki Eesti palka teenides oleks tema panus riigi maksukukrusse olnud praeguses vääringus kakssada tuhat eurot. Kümme tuhat Reeta oleksid kokku teeninud riigile kaks miljardit eurot.

Selle rahaga saaks ehitada viiskümmend uut EKA maja. Või üle saja tippklassi hooldekodu. Lisaks oleksid nende inimeste poolt jäänud riigilt küsimata almused hooldajatoetuste või toimetulekuabi näol.

Nüüd on enamik neist läbi elu vaevelnud vaesuses, tehes orjatööd, mille eest pole antud ei tasu ega tunnustust. Nad on tõmmanud sellesse halba unenäkku kaasa oma peresid ja teisi lapsi. Kui neid teisi on olnudki, sest enamik neist on jäänud iibemuredes vaevlevas Eestis lihtsalt sündimata.

Orjanduslikes ühiskondades oli kombeks lasta vanad ja töövõime kaotanud orjad vabaks. Ehk peaks seda nüüd tegema ka Eesti riik. Võtma vastutuse nende laste eest enda peale ja laskma vanemail oma elu lõpuni elada.

Autor on Linnalehtede grupi peatoimetaja ja «Puutepunkti» produtsent.

Allikas: 
http://arvamus.postimees.ee/774996/tiina-kangro-lahkudes-votan-su-kaasa

Lehed