„Lahendus, et paneme abivajaja hooldekodusse, tuleb nõukogude ajast, mil peeti normaalseks paigutada hädasolija kuskile institutsiooni ja sellega oli asi justkui korras. Liigume aga samm sammult selle poole, kus on normaalne, et inimene saab vananeda oma kodus ning hooldekodu on viimane variant juhul, kui hooldusvajadus läheb nii suureks, et kodus teda enam aidata ei ole võimalik,“ leiab Tarum. 

Abi ei tohi sõltuda rahakoti paksusest 

Tarumi sõnul peavad omavalitsused eranditult kõikidele abivajajatele korraldama selle, et vajalikud teenused on kättesaadavad, kuid ei pea ilmtingimata neid omal jõul pakkuma – omavalitsus võib neid ka sisse osta või teha koostööd teiste omavalitsustega.  „Õigus abile on kõikidel. See ei saa ega tohi mitte ühelgi juhul sõltuda inimese rahakotist. Kui abi on vaja, kuid inimesel endal puudub võimekus selle eest tasuda, peab teda aitama omavalitsus, hinnates konkreetset juhtumit ja nende inimeste rahalist olukorda. See, et perekonnaseadus ütleb, et ülenejatel ja alanejatel on ülalpidamiskohustus, ei tähenda kindlasti seda, et inimene peabki enda lähedast ise kodus üksi hooldama. Omavalitsus peab korraldama vajalikud teenused ja sealjuures on omavalitsusel lähtudes abivajaja ja ta perekonna majanduslikust olukorras õigus küsida ka teenuse eest tasu,“ selgitab Tarum.  Et süsteem päris nii ei toimi, on Tarumi sõnul tingitud sellest, et kohati pole omavalitsustes teenused kättesaavad või kitsendavad omavalitsused teenuste saamise tingimusi nii, et kõik abivajajad nende alla justkui ei kvalifitseerugi. 

„Tegelikult ei tohiks seda teha. Lähtuda tuleb ikkagi inimesest ning omavalitsus peab hindama inimese abivajadust. Inimesel peab olema valik, kas ta soovib enda lähedast hooldada või mitte. Kui soovib, peab tal olemas olema tugiteenuste võrgustik. Kui ta ei soovi, peab tal samuti olema võimalus lähedast aidata ilma, et on sunnitud temaga koduseinte vahele jääma,“ lisab Tarum.  Omavalitsused maksavad hooldajatoetust erinevates suurustes . „Samas ei soovi me soodustada seda, et tasu on selline, mis motiveerib inimest tööturult kõrvale jääma. Oluline on, et inimene saaks hooldatava kõrvalt edasi tööl käia ning ülejäänud abivajadus saaks kaetud mitte raha ,vaid teenuste näol.“ 

Vastutus kogu ühiskonnal 

Et süsteem saaks toimida viisil, mis tagab heaolu eranditult kõikidele – nii hooldust vajava lähedastele kui hooldatavale, on Tarumi sõnul oluline, et süsteemi edenemisele aitab kaasa kõik, ainuüksi sellest, et riik on probleemidest teadlik, jääb vajaka. „Märksõna on paindlikud lahendused. Paljuski on küsimus ühiskonna hoiakutes. Kõik peavad mõistma, et tööturult eemale jääda ei ole jätkusuutlik, sest nii saab inimene kõige paremini ise tagada oma heaolu ja olla ka sotsiaalsüsteemile väikesemaks koormaks. Seega on oluline roll ka tööandjatel, et nad võimaldaksid hooldajatele paindlikult tööl käia ja pakuks näiteks lisapuhkepäevi,“ ütleb Tarum. 

Et hooldajatoetus probleemi lahendaks, Tarum ei usu. „Ei tohi olla nii, et puhtalt raha pärast jäädakse lähedast koju hooldama. Meie asi ongi leida see õhuke piir, kuidas panna see süsteem toimima nii, et see oleks vastuvõetav kõikidele, kes selle teemaga kokku puutuvad.“  Selleks puhuks on ministeerium asunud juba ka lahendusi otsima ning esimesed ettepanekud, mis aitaks probleemi lahendada on juba töösse võetud. 

„Juba mainitud lisapuhkepäevad. Lisaks loome dementsetele kompetentsikeskuse, kes hakkab nõustama teenusepakkujaid, inimesi ja omavalitsusi. Eesmärk on kohandada üldhooldekodudes kohti dementsete vajadustele vastavaks. Praegu on teada juhtumeid, kus dementsed lukustatakse hooldekodudes tubadesse, kuid see on vastuolus kõikide seadustega. Lahendused, mida siis teha, et nad minema ei jookseks, on olemas, kuid hooldekodudel pole praegu piisavalt vahendeid, et neid ellu viia - seetõttu ei taha mõned hooldekodud neid vastu võtta. Nii langebki koormus suuresti just lähedase õlule, kes dementse vanuriga koju peab jääma. See probleem on vaja lahendada,“ selgitab Tarum. 

Lisaks on plaanis luua päeva- ja nädalahoiuteenus erihoolekandeklientidele (vaimse alaarenguga liitpuudega inimesed). Neid on täna ca 700, kellest suur osa on jäänud koduseinte vahele lähedaste hooldada ning ülejäänud viibivad ööpäevaringsel teenusel.  „Lähedased ei taha oma pereliikmeid hooldekodusse viia. Nad vajavad abi lähedase hooldamisel, sest nad tahavad teinekord puhkust nädalavahetustel. Näiteks  muutub probleem lähedaste jaoks põletavaks siis, kui varem hooldusõppel olnud alaealised puudega noored saavad täisealiseks,“ ütleb Tarum. 

Ka plaanib ministeerium omastehooldajatelt võtta kohuse olla ka nii öelda juhtumikorraldajad, kel tuleb toetuste ja teenuste saamise nimel kulutada mitmeid uksi. „Meil on palju ideid kuidas probleemi lahendada, kuid ma ei ole nii naiivne, et arvaksin, et see juhtub üleöö, kuid juba see, et me tänasel päeval oleme endale teadvustanud, et hetkeline olukord ei ole jätkusuutlik, on samm edasi,“ tõdeb Tarum.