„Inimene on seksuaalne olend ja puudega
inimene on inimene, seega ka puudega
inimene on seksuaalne olend.“
(Invaliidistumine ja seksuaalelu, 1978)

Seksuaalsus on palju enamat kui vahekord teise inimesega. Samamoodi võiks võrrelda puud ja ühte oksa sellel. Seksuaalsus on inimese isiksuse oluline külg. Seksuaalsus on kombinatsioon mitmest erinevast asjast:

• inimene, kellena end tunned,
• sinu keha,
• kuidas sa end tunned mehe või naisena,
• viis, kuidas sa riietud, liigud ja kõneled,
• viis, kuidas sa käitud,
• mida sa tunned teiste inimeste vastu,
• seksuaalsuhe.

Nende asjade kombinatsioon aitab sul ennast inimesena määratleda. Iga inimese puhul on see kombinatsioon natuke erinev ning teeb meid ainulaadseks. Mis on õige ühe inimese jaoks, ei pruugi seda olla teise inimese jaoks.

Puudelisus ja seksuaalsus on mõnes suhtes väga raskelt ühendatavad asjad. Puuet on raske taluda ja heaks kiita. Puudega inimest ei ole kerge pidada võrdseks ja hinnatuks. Seksuaalsus on sügavalt isiklik ala, millele on väga raske läheneda. Avatud vestlus puudelisusest on inimeste keskel ülimalt harvalt esinev, seksuaalelu aga praktiliselt tabu teema. Kas puuetega inimeste seksuaalelu on meie oludes ka mõttena võimatu?

Puue ei tee inimest sootuks olendiks. Puudega on seotud erinevad piirangud, kuid mitte alati seksuaalses perspektiivis. Pime või kurt inimene on seksuaalselt sama tegus kui normaalselt nägev ja kuulev inimene. Liikumispuue loob inimese tegutsemisele takistusi, mis aga on erinevate viiside või vahenditega parandatavad. Suguelu on tihti problemaatiline ka ilma puudeta, kuigi probleem ilmneb kindlasti ka puudega inimestel. Seega tuleb puudeprobleemi üles tõstes käsitleda kindlasti ka suguelu problemaatikat.

Seksuaalsuse tõrjumine

Puudega inimeste seksuaalsuse eiramine on viinud selleni, et vanemad ja teised täiskasvanud ei oska juhendada ega õpetada oma puudega lastele ja noorukitele elama suguliselt küpsete neidude ja noormeestena. Seksuaalne areng toimub sama peidetult ja tõrjutult nagu varemgi, nüüd juba keskeas olevatel täiskasvanutel. Puudega noorte ärkav seksuaalsus tõrjutakse  tagaplaanile -  „see eluvaldkond ei ole sinule!“

Määttä toob oma raamatus „Me vammaiset, suuri vähemmistö“ näite: Rühm arengupuudega laste vanemaid on kogunenud arutama lapse puude tähendust perele. Rühmajuht tutvustab vanematele arengukaare osana, et ka puudega laps läbib kõik samad arengufaasid nagu tavanoor murdeeas. Koosviibimisel osalenud 9-aastase arengupuudega lapse isa jääb asja üle mõtlema. Enamik vanematest on juba täiskasvanud arengupuudega noorte emad. Isa tunneb huvi, kuidas need juba täiskasvanuks saanud noored on tajunud ja kogenud oma seksuaalset arengut. Et saada targemaks, ta küsib teistelt vanematelt:“ Rääkige minule, kuidas teie võtsite vastu oma laste murdeiga ja sugulist küpsemist, mida te kogesite ja kuidas te sellega toime tulite?“  Tekkis suur vaikus. Hallid pead vajusid longu ja isa sai aru, et olukord on väga provokatiivne. Väikese pausi järel üks emadest sõnas: „Nad on ju alati olnud meile vaid lapsed!“

Puudega noore vanematel on raske harjuda mõttega, et nende laps saab  täiskasvanuks ja temaski ärkavad seksuaalsed tunded. Puudega lapse sünnitamine ja kasvatamine on tihti olnud nii raske ülesanne, et vanemad on täiesti eemale tõrjunud mõtte, et nende puudega laps võib sõlmida abielu, rääkimata soo jätkamisest. Mõned puudega lapsed jäävad vanematele igavesti lasteks, keda hooldada ja kaitsta. Mõned vanemad puudega inimesed räägivad oma kogemustest oma vanematega, kellele nad on kui nukud: oma lapsest ei olegi vaja loobuda, vaid ta jääb igaveseks vanematele nunnutada ja  nagu nukuga mängida. Puudega lapsega peres ei räägita eriti teemadel: „…siis, kui sina kolid mujale elama, siis kui sinul on  lapsed ja pere!“.

Iga puudega laps areneb siiski puberteediealiseks noorukiks, kelle füüsiline olemus hakkab arenema meheks või naiseks. Samuti ärkab seksuaalne kirg. Vanemad on väga raskes seisus, kuna seksuaalsust puudutavad küsimused on siiani olnud väga sügavale peidetud. Kuidas vastata küsimustele, kui nooruk julgeb neid küsida? Kuidas üldse sellisest olukorrast välja tulla? Liikumispuudega noorukite seksuaalne areng on tavaliselt üliraske, kuna neid peetakse enamasti  sootuteks olenditeks.

Puudega inimesele tähtsad täiskasvanud on nende vanemate kõrval olevad inimesed – õpetajad ja treenerid, füsioterapeudid jne võivad tihti ära unustada selle, et koos füüsilise tervise taastamisega ei ole neil tegemist siiski „koera treenimisega“, vaid elusa inimesega, kellega tuleks olla veidi õrnem ja peenetundelisem ning ka tema eraelu austavam. Liigne karmikäelisus ja pidev kõigile „vaadata“ olek (halvatud noorukid)  tekitab noorukis tunde, et tema keha on otsekui temast eraldi, see on teistele tähtis. Selline eraldumine oma kehast viib täiskasvanueas kergesti seksuaalsete probleemideni.

Vanemate ja ümbritseva seisukoht siirdub nüüd juba puudega noorukile. Ta hakkab tõrjuma oma seksuaalsust ja võimalusi inimestele läheneda. Kui niimoodi kasvanud noorukist on saanud täiskasvanu ja ta kohtab lõpuks teist inimest, kes tahab talle pakkuda lähedasi intiimsuhteid, võib tulemuseks olla võimas psüühiline vapustus.

Näide eriti kaunist, rasket lihasdüstroofiat põdevast 35-aastasest naisest. Lapsena oli ta ema  talle kunagi öelnud, et unustagu kõik seksuaalsed mõtted, sest ta ei ole loodud siia ilma selleks, ta ei suuda seksuaalsuhtes olla ega luua ka peret. Talle oli seda mõtet korratud sadu kordi. Noor naine oli harjunud olema sootu „olend“. Viimaks oli ta armunud ühte noormehesse ja ta ei teadnud, mida selles õudses ja uues olukorras teha ja kuidas olla. Ka poiss oli tüdrukusse armunud ja kulus kaua aega ja vaeva, enne kui tüdruk soostus üheks suudluseks – kui neiu tundis, et ta on neiu, mitte „olend“!

Seksuaalselt täisikka jõudnud täiskasvanud puudega inimesed kogevad sama suhtumist. Eriti ratastoolis liikuvad seljaajukahjustusega inimesed kuuluvad rühma, kelle suhtes kergelt ja vääralt arvatakse, et seksuaalelu ei ole neile. Eriti lootusetuks peetakse alakeha halvatusega ratastoolipatsientide seksuaalsuhteid. Nende puhul isegi ei räägita sel teemal, kuna enamik inimesi arvab, et seljaajukahjustusega inimene on füüsiliselt täiesti impotentne. Selle väite on meie Eesti ratastoolis mehed ja naised ümber lükanud – paljudes peredes kasvavad toredad ja terved lapsed. Kuid isegi kui puudega inimesed mingil põhjusel ei saa lapsi, siis suudavad  nad  elada seksuaalelu, rahuldades teineteist muude erootiliste viiside ja vahenditega.

Seksuaalelu lülitamine puudega inimese elu osaks ei lahenda veel neid lugematuid probleeme, millega puudega inimene oma seksuaalelus kokku puutub. Peamine probleem on kontaktide võimalus. Puudega liitub tavaliselt üksindus, mis tuleneb eluoludest, kus ja kuidas puudega inimene elab. Kooli lõpetanud noore, aga ka eakama puudega inimese ainukesteks kontaktideks võivad saada oma pereliikmed ja sugulased. Juba meie ehituskunst  on loonud takistused treppide ja teeveeriste moel ega  loo sellega tingimusi kohtumiseks teiste noorte või täiskasvanutega.

Seega algab kõik kontaktide loomisest ja oma hirmudest üle saamisest. Tänasel päeval on kontakte võimalik luua ka interneti teel, kahtlemata ei arene igast suhtest armusuhet. Nii puudega kui tervete inimeste elus on oluline olla ise aktiivsem. Olles Ida-Harjumaa Invaühingu liige ja sügava puudega poja ema, näen ma iga päev, kui raske on inimesi kodudest välja meelitada. Isegi kui takistuseks ei ole trepid ja transport, leiame me takistuse oma peast – meie negatiivsed mõtted. Me kõik võiksime alustada oma päeva mõtetega, et mina olen kõige tervem, kõige tublim, kõige ilusam ja kõige rikkam inimene maailmas, sest alati on maailmas inimesi, kes on meist haigemad, saamatumad, mitte nii ilusad ja vaesemad.

Puue ja seksuaalsus ei ole seega midagi iseäralikku. Iseäralik on hoopis meie oskus märgata enda kõrval teist inimest, olgu ta siis terve või haige. Oma eluga toimetulek sõltub meist endist.

Seksuaalelu on kunst, milles osalemiseks ning mille mõistmiseks peab iseennast ja partnerit tundma õppima. Iga kunsti jaoks on oma karismaatilisuse aste, mida ühele on antud rohkem ja teisele vähem. Igas kunstis on kunst kunsti näha ja teha või see hoopis ära rikkuda (Niiberg, T. 2000. Abielu Eesti moodi).

Tiina Tursman