«Kõige raskemas olukorras on inimesed, kes peavad hooldama oma lähedast ööpäev läbi. Pidev valvelolek on koormav nii vaimselt kui ka füüsiliselt,» nendib Eesti Patsientide Esindusühingu nõustaja ja juhtumikorraldaja Iivi Kallaste.

Keeruline on olukord ka siis, kui hooldaja peab samal ajal tööl käima. «Juhul kui pereliige peab loobuma tööst ja pühenduma lähedase hooldamisele täielikult, on ta sunnitud ära elama üliväikesest hooldajatoetusest. Erinevates omavalitsustes jääb see summa 7 ja 60 euro vahele, keskmine Eestis makstav hooldajatoetus on 19 eurot. Puhkusevõimalused on olematud,» teab Kallaste.

«Kurvad on juhtumid, kus Eesti Patsientide Esindusühingusse on pöördunud inimesed, kes on olnud nii meeleheitel ja oma murega üksi jäetud, et mõtlevad mõnikord juba eutanaasia või laiendatud suitsiidi võimalikkusele,» lisab ta.

Ka Kallaste räägib sotsiaalministrile esitatud pöördumisest, milles kõige olulisema punktina toodi välja, et riik peaks endale selgeks tegema, kes omastehooldaja on ja millised on tema õigused. «Samuti tuleks kõrvaldada perekonnaseadusest põhimõte, et lähedase hooldus on ainult perekonna kohus. Põhiseadus ütleb, et Eesti kodanikul on õigus riigi abile vanaduse, töövõimetuse, toitjakaotuse ja puuduse korral ehk riik ja omavalitsus peaksid aitama perekondi, kes hooldavad oma lähedasi,» lausub ta.

Kallaste sõnul ei tohiks lähedase hooldamine kedagi lükata alandavasse ja lõputusse vaesusesse, kus inimesel puudub eluks vajalik sissetulek. Kuid nii see praegu on – toetusraha ei taga kahjuks kellelegi äraelamist. «Omastehooldajatele peaks olema tagatud meie toetus vähemalt miinimumpalga ulatuses. Rahalist tuge vajavad ka need omastehooldajad, kes ei saa töötada täiskoormusega. Ning mõistagi aitaks kaasa, kui puuetega inimestele oleks tagatud paindlikud ja nende vajadustele sobivad sotsiaalteenused.»