Valitsus kiitis 6. detsembri kabinetinõupidamisel heaks sotsiaalministeeriumis valminud pikaajalise hoolduse lahendusettepanekud, millega plaanitakse arendada edasi kogukonnapõhiseid kodus elamist toetavaid teenuseid, pakkuda omastehooldajatele senisest enam tuge ja vaadata üle omavalitsuste sotsiaalkaitse rahastus, sealhulgas inimeste omaosalus sotsiaalteenuste eest tasumisel. Loodav pikaajalise hoolduse süsteem hõlmab nii lapsi, tööealisi kui eakaid.
Sotsiaalkaitseminister Kaia Iva sõnul on oluline toetada omastehooldajate eneseteostuse ja lähedase hooldamise ühitamist. „Eestis on väga palju inimesi, kes hoolitsevad kodus oma pereliikme eest, kuid lähedase pideva abivajaduse tõttu jääb neile vähe aega ja energiat iseenda jaoks,“ ütles minister Iva. „Meie hoolekandesüsteem peab sellistel juhtudel inimesele piisavat tuge pakkuma – eesmärk on vähendada perekondade hoolduskoormust nii, et hooldajatel oleks võimalus ka enda unistusi täide viia ja abivajavatel lähedastel on samal ajal kvaliteetne tugi.“
2016. aasta Eesti sotsiaaluuringu andmetel abistas või hooldas oma lähedasi umbes 65 000 inimest. Abistatavatest või hooldatavatest pereliikmetest umbes 5500 olid kuni 18-aastased ja umbes 42 500 inimest 18-aastased ja vanemad. „Omastehooldajatel on ka loodavas pikaajalise hoolduse süsteemis oluline roll, mistõttu tuleb neile pakkuda tuge, et vähendada hoolduskoormuse negatiivset mõju nende tervisele ja sotsiaalsele ning majanduslikule toimetulekule,“ lisas Iva.
Senisest enam tuleb tegeleda kodus elamist toetavate teenuste, kogukonnapõhiste teenuste ja teenusmajade loomise ning arendamisega. „Eestis on krapsakamaid omavalitsusi, kes on ellu kutsunud kogukonnapõhiseid algatusi, näiteks eakate teenusmajad Imaveres või Viiratsis, kus inimesel on võimalik endale üürida korter majas, kus on vajadusel olemas ka tugiteenused. Samas on meil ka piirkondi, kus on teenuste arendamisel veel arenguruumi. Inimesed tahavad võimalikult kaua iseseisvalt oma kodus elada,“ ütles minister Iva. „Praktikas on asutusepõhisele teenusele suunatud ka neid inimesi, kes ei vaja ööpäevaringset hooldusteenust ja saaks tegelikult oma kodus – väikese toe ja abiga – kenasti hakkama. Seega tuleb oluliselt suurendada kodus elamist toetavate teenuste mahtusid, sealjuures tegeleda ka õendusabi kättesaadavusega.“
Sotsiaalkaitseminister viitas murekohale, et ehkki kohalike omavalitsuste tulubaas on viimase kümne aasta jooksul tõusnud, pole nende panus sotsiaalkaitsesse sellega sammu pidanud. „Kahjuks ei ole sotsiaalkaitse olnud prioriteetne valdkond, kuhu omavalitsused oleksid finantsvõimekuse suurenemisel raha juurde suunanud,“ ütles Iva. „See on osaliselt prioriteetide seadmise küsimus. Oluline on investeerida oma inimeste heaolusse ja iseseisvusesse. Selleks on omavalitsustele antud võimalus taotleda Euroopa Liidu vahendeid oma sotsiaalteenuste arendamiseks, aga ka näiteks puudega inimeste kodude kohandamiseks.“
„Juba praegu on seadusega paigas, et vajalike sotsiaalteenuste kättesaamine ei tohi sõltuda abivajaja rahakotist, kuid praktikas näeme, et pikaajalise hoolduse teenuste eest tasumisel on peamine vastutus sageli inimesel endal, seega sõltub teenuste kättesaadavus üha enam abivajaja ja tema perekonna maksevõimest,“ selgitas minister. „Tulevikus peab pikaajalise hoolduse süsteem arvestama rohkem vajaduspõhisusega. Ühiskond peab katma nende inimeste vajadused, kes ei saa seda ise teha – seega summa, mida inimene teenuse eest maksab, peab arvestama tema sissetulekuid ja vara suurust. Inimeste keskmist omaosalust nii koduteenuste kui ka asutusepõhise hoolduse eest tasumisel tuleb praegusega võrreldes vähendada, sest sotsiaalabi kättesaadavus ei tohi sõltuda inimese finantsseisust.
Sotsiaalministeeriumi 2017. aasta andmetel oli abivajaja ja tema pereliikmete kanda keskmiselt 78% asutusepõhise hooldusteenuse kulust kuus, abivajaja elukohajärgse kohaliku omavalitsuse panus oli ca 22% teenuse kulust.
Plaanide kohaselt valmib pikaajalise hoolduse süsteemi väljatöötamiskavatsus 2019. aasta esimeses pooles. Seejärel valmistab ministeerium ette seadusemuudatuse, millega tehakse selgemaks pikaajalise hoolduse süsteemi osapoolte vastutus ja luuakse ühtsed alused teenuste vajaduse hindamiseks. Pikaajalise hoolduse lahendusettepanekute järkjärguline lisanduv kulu avalikule sektorile on hinnanguliselt 161 miljonit eurot, sh kohalike omavalitsuste panus nende tavapärasest tulubaasist peaks olema 20-40% kuludest. Sotsiaalministeerium esitab analüüside tulemuste põhjal 2020. aastal riigi eelarvestrateegia koostamisel lisavahendite taotluse. Plaanide järgi jõustuvad esimesed suuremad muudatused aastal 2021. „Seni tegeleme juba käivitunud hoolduskoormust vähendavate algatuste – näiteks dementsusega inimeste ja nende lähedaste nõustamise – arendamisega ning kohalike omavalitsuste toetamisega,“ lisas minister.
Lisainfo:
- Sotsiaalministeeriumi heaolu arengukava 2016–2023: https://www.sm.ee/et/heaolu-arengukava-2016-2023
- Poliitikasuunised Eesti pikaajalise hoolduse süsteemi tõhustamiseks ja pereliikmete hoolduskoormuse vähendamiseks. Hoolduskoormuse vähendamise rakkerühma lõpparuanne: https://www.riigikantselei.ee/sites/default/files/content-editors/Failid...
- Maailmapanga raport hoolduskoormuse vähendamisest Eestis (2017): https://www.riigikantselei.ee/sites/default/files/content-editors/Failid...
Praeguseks käivitunud tegevused hoolduskoormuse vähendamiseks:
- Päeva- ja nädalahoiu teenuse pakkumine psüühilise erivajadusega inimestele;
- Dementsuse diagnoosiga eakatele suunatud teenuste kvaliteedi parandamine ja pakkumise laiendamine;
- Esmatasandi hoolduse koordinatsioonisüsteemi piloteerimine;
- Tasustatud hoolduspuhkuse kehtestamine sügava puudega inimese töötavale pereliikmele.