Käitumishäirete ilmnemise puhul tuleb kutsuda abi kui need kurnavad hooldatavat, nõrgendavad tema toimetuleku võimet, mõjuvad sotsiaalset suhtlemist või toimetulekut või kui häired tekitavad hooldatavale endale või hooldajale ohtu. Igasuguse käitumishäire puhul tuleb kutsuda abi, ka siis kui  hooldatava käitumises või meeleolus on muutusi, mis hirmutavad või panevad muretsema.

Käitumishäirete varane avastamine teeb võimalikuks tuleviku parema planeerimise, kas jätkata hooldust erihoolekandeasutuses – või toetatud teenusena. Et omastehooldaja või  lähedased oskaksid toime tulla haigusest või puudest tuleneva käitumishäirega ja ees ootavate muutustega. Neil on ka õigus saada nõuandeid ja juhiseid perearstilt, koduõelt või omastehoolduse eest vastutavalt isikult.

Arsti vastuvõtul üritatakse kaardistada kogu olukord ja selgitatakse – kas antud käitumishäire kuulub füüsilise haiguse või puude juurde või on tegemist pigem psüühiliste tegurite või vastastikuste inimsuhetega. Käitumishäirete algamise, kestvuse, raskusastme, vahelduvuse aja, häiret raskendavad ja kergendavad tegurid selgitatakse välja hooldajat ja hooldatavat küsitledes. Arstliku läbivaatuse, erinevate analüüside ja uuringutega püütakse leida käitumishäire sümptomaatika taha peituvad haigused. Selline kogu olukorra täielik kaardistus aitab hooldus-, rehabilitatsiooni- ja abistavate teenuste pakkumisele kaasa ja siin on ka näha tööhulk ning hooldaja toimetuleku võimalused.

Käitumishäireid võib kergendada ka erinevate koduteenuste või meditsiinilise hooldusega,rehateenused, erinevate teraapiate ja õige medikamentoosse raviga. Järgmises peatükis  käsitletakse käitumishäiretega tegelemise koduseid võimalusi, mille järel arutletakse selle üle – mida teha kui koduhooldusest ei piisa.

Kodused võimalused toimetulekuks käitumishäiretega

Käitumishäired puudutavad kogu peret ja ka lähituttavaid. Hooldatava käitumises toimunud muutused ei ole alati kerged ja neist rääkimine on väga raske või seda häbenetakse. On siiski vajalik, et me räägiks oma hooldatava käitumishäiretest, sest vaid rääkides asjast tekib ühistunne ja koos on võimalik ka leida abi antu olukorras toime tulla.
Käitumishäireid me ei saa alati vältida. Nendeks võib valmis olla, neid võib ennetada ja neid võib mõjutada. Kui olukorraks eelnevalt valmis olla, võivad mõned ebameeldivad asjad väheneda või lähedaste toetus ja mõistev suhtumine lisavad elutahet ja jõudu.

Tegutsemine ja osalemine vähendavad käitumishäireid. Päevaneliikumine, lühiajaline päevahoid koos koduväliste harrastustega hoiavad meeleolu positiivsena ja aitavad ka õhtul rahulikunapüsida.  Meeldiv  ja võimetele vastavate tegevuste tegemise käigus avastatakse kunagi meeldinud tegevused ja need viivad mõtted mujale, sest järelikult nad meeldivad siiani. Vastutus mingi kodutöö eest, näiteks puhaste linade sorteerimine, kartulite koorimine, tolmu pühkimine, või meeste rahvaste puhul autopesu. Kõik see toob argipäeva uue tähenduse ja sisu. Iga tegevuse jaoks tuleb anda ainult piisavalt aega.

Kui hooldatav vajab abi ja juhendamist, pakutakse talle seda vaid vajadusel ja taktitundega. Hooldatav võib tunda ebakindlustunnet või hirmu, kui ta ei saa aru mida nüüd hakatakse tegema näiteks pesemise ajal. Hooldaja peab hooldatavat aidates väga rahulikult rääkima, mida ta järgmiseks teeb, mida hooldatav ise saab teha ja mida temal toodatakse. Nii teab hooldatav mida temaga tegema hakatakse ja mida temalt oodatakse. Hooldatavat tuleb püüda maksimaalselt kaua hoida ise toime tulevana.

Rahulik, sõbralik ja innustav õhkkond leevendab käitumishäireid. Hooldatav, kellel on käitumishäired, on tavaliselt keeldudest ja etteheidetest ülekoormatud. Teist inimest hindavad ja kannustavad väljendid loovad meeldiva ja turvalise õhkkonna. Meile kõigile meeldib kuulda “Aitäh!” ja  “Palun!”. Ebaviisakas kõne aga solvab ja lisab vaid soovimatut käitumist, noomiv- ja eitavas vormis kõne üldiselt ahistab ja frustreerib. Hooldatava ebaõnnestumisi tuleks panna tähele ja samas tunnustavalt ära märkida õnnestumised.

Jaatavat kõneviisi on hea kasutada. Kõnes positiivsed ja küsivad vormid nagu: “Kas sa tuleksid?“ või “Kas me läheme?“ annavad meie hooldatavale võimaluse väljendada ka oma arvamust, kuigi vahel on kergem öelda: “Läheme, paneme riidesse, tule!” jne. Samuti on hea anda hooldatavale jõudu ja lootust sellise lihtsa lausega, nagu: “Küll kõik saab korda!”, “Küll kõik läheb mööda!”. Hääletoon võiks olla sõbralik, kinnitav ja rahulik. Kui hooldatav on kõigist üritustest hoolimata ikka rahutu ja hirmunud, tuleks hetkeks lõpetada rääkimine, tegeleda muude asjadega või juhtida tähelepanu mujale ja üritada hiljem uuesti.

Jälgides hooldatava käitumist erinevates olukordades võib õppida nägema tegureid, mis tekitavad käitumishäire.

Hooldatava jõuvarude ja võimete/oskuste tugevdamisegavõibkäitumishäireid kergendada ja vähendada. Hea meeleolu ja eluisu säilitamine pikendavad hooldatava eluiga märgatavalt. Lähedastetoetusjamõistevsuhtuminelisavadelutahetjajõudu.

Omastehooldaja rahulik olemus ja kindel käitumine aitavad ka hooldataval oma käitumist ohjata. Eriti siis kui hooldatava käitumine on närviline, peab hooldaja üritama ennast väga vaos hoida, kuigi olukord on tavaliselt isegi solvav ja vaevaline kannatada. Omastehooldaja enda ebakindel käitumine ja hirm muudavad hooldatava veel hädisemaks. Rahulik kohalolek ja tasane vestlusele suunamine võib aidata hooldataval end avada ja rääkida – milles on küsimus, mis on halvasti tema arvates. Vaenulikult käituvat inimest ei tohi puudutada, kuna tema võib puudutust tajuda ohuna. Olukorra rahunedes suuna tähelepanu antud asjast eemale, mis tekitas vaenuliku käitumise.

Huumor vähendab käitumishäireid tekitavat stressi. Hea huumor on südamlik ja see sisaldab heatahtlikku suhtumist koomilistesse olukordadesse. Perel on tavaliselt aja jooksul välja kujunenud omad naljad, millest kõik saavad aru ja mida on hea kasutada. Hea soe huumor sisaldab teise inimese austust ja loob mõnusa ja rõõmsa õhkkonna.
Vestlus hooldatavagasujub paremini kui me oleme räägitavaga samal tasandil (näo kõrgus) ja pilkkontaktis. See aitab hooldataval mõista paremini, et just temaga räägitakse ja ka tema saab paremini jälgida kaasvestleja näoilmet ja suu liikumist.

Lihtsad ja lühikesed laused on paremini mõistetavad, samuti tavaeluga seotud probleemid. Moodustades kinniseid küsimusi, mille vastuseks on jah või ei, saame me üle kontrollida, kas meie jutust saadi õigesti aru. Aga võib ka kasutada peegeldamist, kasutades erinevaid sõnu ja erinevaid väljendeid.

Hooldataval peab olema piisavalt aega enese väljendamiseks. Tema juttu ei peaks katkestama ega parandama. On hea vältida olukordi, kus hooldatav asetatakse liiga suurte nõudmiste ette. Kuulates hooldatava juttu võiks isegi rahulikult maha istuda ja sellega me juba näitame, et meil on aega ja tahtmist tegeleda vaid temaga. Loova käitumise ja erinevate vahenditega saame me tekitada hooldatavas tunde, et teda kuulatakse ja hinnatakse alati.

Joonistamine, žestid ja ilmed on vahendid millega end selgeks teha ka siis kui jutt ei suju. Kõik me kõneleme ka kehakeelega. Kehakeelt võib ja peaks õppima mõistma. Paljudel hooldatavatel on oskus lugeda teiste inimeste ilmeid, žeste ja liigutusi. Olukorras kus sõnad ja kehakeel on vastuolulised, on kehakeel tugevam ja paremini mõistetavam.

Puudutus edastab hoolimise tunnet. Inimese aistingud arenevad esimesena. Heaolu tunne tekib keha ja meelte aistingute põhjal. Kui sõnaline suhe hooldatavaga ei toimi, siis õnnestub see alati teiste tundeaistingute põhjal. Puudutus rahustab, loob turvalise ja meeldiva tunde. Pea silitamine, õlgade masseerimine, selja silitamine või käest kinni hoidmine annab märku hoolimisest, õrnusest ja hoolitsemisest ning samuti lohutavad ja leevendavad valuaistinguid.

Abivahenditegasaab parandada ja kergendada hooldatava kommunikatsioonivõimalusi.Kuulmisaparaat ei paranda kuulmist, vaid aitab ära kasutada olemas olevat. Tavalise kuulmisaparaadi kasutamine kasvõi televiisorit vaadates  aitab see halvasti kuuljat. Kõnet toetavad ja parandavad kommunikatsiooni viisid on erinevad,  väljendust kergendavadkommunikatsiooni pildid või – tahvlid, kus on esemed, pildid (piktod) märgid, tähed, sõnad või koodid. Hääletugevdajad tugevdavad häält ja sobivad patsientidele, kelle hääle moodustamine on raske. Kõne kergendamiseks  on olemas erinevaid kõneaparaate ja ka näiteks arvuti kasutamine teksti muutmisel hääleks.

Käitumishäireid mõjutab ka ümbrus. Kodu on tuttav ja turvaline, tuttavad esemed, mööbel ja lõhnad loovad mõnusa turvalise olukorra. Otstarbekohane ümbrus, kus asjad on omal, tuttaval kohal, toetab iseenesest toimetulekut ja olukordade ohjamist  ning vähendab pingeolukordi ja ahistustunnet, mis omakorda vähendavad käitumishäireid.

Kodus oleks hea vältida tugevat müra, kuna kilin ja kolin võivad tekitada nii ahistustunnet kui rahutust. Müratakistuseks võib seinale riputada või põrandale asetada paksud vaibad. Teleri, raadio ja telefoni heli tuleks reguleerida võimalikult vaikseks. Vaikne taustamuusika raadiost aga siiski ka rahustab. Peeglitest vastu vaatavad pildid võivad tunduda hirmutavatena, seepärast oleks mõttekas vähendada peeglite hooldatava rahustamiseks. Peeglite ja ka uste peitmine päeva ajaks kardinatega on hea võimalus vaigistamaks närvilisust ja ka kodust lahkumist, Teleri pidev taustaks mängimine mõjub hoopis hirmutavalt, seepärast tuleks teler lahti teha vaid siis kui seda ka vaadatakse.

Käitumishäirete all kannatavad inimesed on stressis, seetõttu tuleks püüda lõdvestuda. Igal inimesel on oma viis lõdvestumiseks, ja lõdvestumist saab õpetada ja õppida. Ühtedel on see muusika kuulamine, teisel massaaž, soe vann, võimlemine jne. lk 129 Päevased korrapärased lõdvestumishetked ennetavad käitumishäireid. Rahuliku õhtu võib saavutada ka päevaund vähendades ja ka õhtust vedeliku tarbimist vähendades, et ei oleks vaja öösel WCs käia.

Kui kodustest oskustest jääb väheks

Koduste hooldusviiside kõrval vajatakse tihti ka ravi ja taastumisvõimalust, et käitumishäired püsiksid kontrolli all. Erinevad teraapiad mõjutavad käitumist positiivselt. Psühhoteraapiale lisaks aitavad käitumishäireid ohjata muusika- ja tegevusteraapia koos (psühhofüsioloogilise ) füsioteraapiaga. Erinevate teraapiate eesmärk on  tegevuspuudujääkide vähendamine ja enesetunde parandamine. Kunsti-, tantsu,- realiteedi-, mäluteraapia tugevdavad hooldatava iseseisvust. Teraapiavõimalusi peab hankima oma terapeudilt.

Kui ravimiteta hooldusest ei piisa, on põhjust abi saada ravimitelt. Ravimite valikut mõjutavad hooldatava üldseisund, näiteks võimalikud muud haigused ja nende raviks mõeldud medikamendid. Üldiste käitumishäirete korral kasutatakse masenduse – ja psühhoosivastaseid, aga ka ahistustunde raviks mõeldud  ravimeid. Ravimeid kiputakse võtma väga hooti ja ainult raskemate häirete raviks. Ravi õnnestumine eeldab sageli seda, et keegi teine hoolitseb päevaste rohtude sissevõtmise eest.

Üldiselt määratakse ravi korrapäraseks manustamiseks igapäevaselt. Ahistustunde raviks määratud rohtusid tuleb kasutada vaid ahistustunde raviks, mitte muude sümptomite puhul. Kuigi rohtude mõju hakkab ilmnema alles nädalate möödumisel, tuleb neid siiski edasi võtta, isegi kui olukord koheselt ei parane. Käitumishäirete  all kannatavad patsiendid on tihti eriti tundlikud kõikvõimalikele kõrvalmõjudele, seepärast on eriti tähtis, et rohtusid kasutatakse läbimõeldult ja manustamist alustatakse veidi väikesematest kogustest ja seda suurendatakse tasapisi kuni vastava koguse saavutamiseni. Seepärast peab käitumishäirete alase ravi jälgimine ja ravi kestuse hindamine olema eriarsti kontrolli all.

Tiina Tursman