Kahes eelmises artiklis oli juttu hooldatava käitumise muutuste põhjustest. Järgmise alateemaga lõpetame käitumise teema ja läheme argipäevasemate teemade juurde nagu liikumise tähtsus meie elus.

Käitumishäirete esinemine hooldataval või mõnel meie heal tuttaval tekitab meis kõigis võõrastust ja on raske taluda. Käitumishäired võivad esile kutsuda teistes inimestes süü- ja häbitunnet, kui käitumine ületab tavaelu piire ja tekitab ümbritsevates imestust ja eelarvamusi.

Omastehooldaja väsib ja tunneb end isegi ahistatuna, kui ta peab iga kord oma psüühikahäire  või vaimupuudega pereliikmega väljas liikudes selgitama hooldatava erilise käitumise põhjuseid ja kaitsma end hooldajana. Inimese sees vahelduvad erinevad tunded vihast kurbuseni. Seepärast on enda tunnete teadvustamine ja heakskiit esmavajalikud argipäevaga toimetulekuks.

Omastehooldaja jaksamise ja hooldatava tegutsemisvõimekuse toetamiseks on tähtis juba varakult mõelda hooldatavale vajalike taastusravivõimaluste, osa-ajaga, ööpäevaringse või lühiajalise asendushoolduse võimalikkusest. Näiteks päevaste tegevuste või erinevate lühiajaliste asendushooldusvõimaluste pakkumine teenusena hooldatavale võimaldavad omastehooldajale puhkust.

Hooldatava suhtes on lühiajalised asendushooldused eriti kasulikud seepärast, et hooldusametnikul on kergem jälgida ja hinnata hooldatava olukorda ja tervislikku seisukorda. Vahel tasuks kuulata mida asendushooldaja meile räägib ja mitte kurvastada või vihastada – sest meie arvame, et asi võib olla nii, kuid erialase väljaõppega spetsialist suudab siiski anda parema hinnangu nii hooldatavale kui olukorrale. Ei tasu siinjuures arvata, et see on hinnang meie tööle – ei, see on hinnang olukorrale, mida meie oma igapäevase rabelemise ja harjumisega enam ei märka.

Vahelduv või püsiv väljapool kodu hooldus võib vahel olla isegi parem hooldusvõimalus ja selle pärast ei pea hooldaja tundma süüd, kui ta ei tule enam iseseisvalt oma pereliikmega toime, siis tuleb ta lubada teiste instantside hoolde. Vahel aitab juba süstemaatiline ühendus perearsti, abihooldajaga või koduhooldustöötajaga, see loob suurema turvatunde ja me näeme, et me ei ole üksi oma mure ja oma hoolealusega. Vahetades omi mõtteid ja teadmisi teiste hooldajatega – leiame või kuuleme me tihti uutest võimalustest või tegutsemisviisidest, millest on meie olukorras väga palju abi. Keegi ei peaks jääma üksi sellises raskes olukorras.

Teeme antud teemast kokkuvõtte:

• Hooldatava käitumishäired mõjutavad meie igapäevast elu, tegemisi ja ka suhteid teiste inimestega.
• Käitumishäirete tekkimiseks on alati mitu põhjust. Häire põhjuseks võib olla haigus või puue, raskused kommunikatsiooni, arusaamisega või erinevused aistingutes ja nende tajumises.
• Käitumishäireid ei saa me alati vältida, kuid ma saame nendeks valmis olla, neid võib püüda ennetada ja neid võib mõjutada:
  • erialase hoolduse ja raviga
  • tugevdades hooldatava jõuvarusid ja oskusi
  • kasutades lühiajalist puhkusevõimalust paigutades hooldatav taastusraviosakonda või valdade poolt pakutavaid muid võimalusi
  • paludes abi ka sugulastelt, sõpradelt, naabritelt ja vastava eriala ametnikelt.
• Kogu saadaolev informatsioon, mõistmine ja toetus on vajalikud kodus toimetulekuks.

Liikumisega parem enesetunne

Liikumine hoiab meie keha töökorras. Korrapärane liikumine hoiab meid ja kogu ühiskonda tervena. Võimalus liikuda näitab meile, millises seisukorras on meie tervis ja annab inimesele iseseisvustunde. Alles siis, kui me käed –jalad enam nii hästi ei liigu kui vanasti või tunneme juba liikudes valu – näitab meile, et oleme oma kõige kallima – oma keha unarusse jätnud.

Igapäevased tegevused eeldavad meie lihaste, liigeste ja aistingute kasutust ja omavahelist koostööd. Ka asendivahetus on liikumine. Kui inimene naerab, töötab meie näos 9 lihast! Argipäev  pakub palju liikumisvõimalusi ja viise hoida ema keha töökorras.

Vahel on tarvis liikumiseks ja asendivahetuseks siiski teise inimese juhendamist ja abi. Kui hooldatav ei suuda ise liikuda, peab hooldaja aitama asendivahetusel ja raskematel juhtudel liigutama hooldatava jäsemeid.

Liikumise toeks on palju abivahendeid. Abistamine ja abivahendite kasutamine eeldab teadmisi ja oskusi ning õigeid abistamistehnikaid, et enda ja hooldatava tervis ei kannataks.

Liikumine on elu alus

Liikumine ja päevaste tegemistega toimetulek võib haiguse, puude või ea tõttu muutuda raskendatuks. Takistatud liikumine vähendab tihti ka iseseisvat üritamist, mille tõttu toimetulek halveneb veelgi.

Pööra tähelepanu hooldatava liikumisele, kui:

• õues liikumine on vähenenud
• toolist tõusmine, kõndimine või trepist kõndimine on raskemaks muutunud.

Sest kuigi meie võimekus liikuda jääb eaga väiksemaks, ei tohi me alla anda. Lihasjõudu saab lisada liikumist suurendades isegi 80-aastaselt! Kord õpitud oskusi saab taastada harjutamisega, näiteks põrandalt tõusmine või tasakaalu säilitamistki saab uuesti õppida. Füüsilise toimetuleku parandamiseks ei ole inimesel vanusepiire. Harjutuste mõju on kõige paremini näha nõrgematel inimestel ja esimesed tulemused ilmnevad juba kahe kuu möödudes kui me oleme harjutanud kaks korda nädalas.

Kui Te pole aktiivselt liikunud juba aastaid, on parem liikumisharjutusi alustada arstiga konsulteerides!

Paljud haigusedmõjutavad meie liikumist, kuid väga harva takistavad haigused meid liikumast. Mõnede haiguste ravi juures on liikumisest ainult kasu. Korrapärased arstlikud ülevaatused on soovitatavad, kui liikumist segavad kroonilised haigused, valud või muud tervisega seotud probleemid kerkivad esile. Kui me mingil ajahetkel muutume „korralikuks“ ja hakkame hoogsalt võimlema, siis on nii noored kui vanad ühel hetkel tundnud, et oi – mul on seal lihas ja see valutab ning teisest kohast ära üldse puutugi, sest ka see lihas raputati pikast „okasroosikese unest“ üles ja temagi valutab.

Eakad inimesed peavad arvestama kindlasti vererõhu muutustega – millega võib kaasneda liikumisel peapööritus ja igapäevaselt kasutatavate rohtude mõju veel lisaks. Halvenenud nägemine või nõrgenenud kuulmine segavad ümbritseva õiget tajumist ning siis tuleks kindlasti kasutada pikemate maade läbimiseks tuttavate abi. Aga ka napsutamine võib muuta meid nõrgaks ja tähelepanu võib hajuda. Tugev valu takistab, piirab või tekitab sundasendiga seotud liikumist. Meeles peab pidama, et ägeda paistetusega kulgevate haiguste puhul on targem lamada ja ennast ravida.

Anna liikumisele võimalus

Igas päevas peaks olema piisavalt liikumist. Vanemaealistele inimestele piisab alustuseks kui kogu päeva jooksul on kokku 30 minutit normaalset kõndi, selle moodustavad lühiajalised kuid aktiivsed liikumised ja parimal juhul õues muidugi. Enesetunnet saab oluliselt parandada kui me saame sellele lisada 20 minutit kõndi ülepäeviti.

Et me naudiksime liikumist, peame me leidma liikumise viisi mis meile kõige rohkem meeldib. Et liikumine hakkaks meeldima, siis peab ta vastama meie ootustele, valmisolekule ja oskustele. Kuna inimkeha on loodud rohkem liikuma, on 30 minutit kõndida kergem kui 30 minutit seista. Rahulikku ja kerge koormusega liikumist peetakse tavaliselt meeldivaks ja turvaliseks tegevuseks.

Hea hindamisviis meie liikumisele on liikumise „kõnni ja räägi“ reegel: liikumine on paras kui me suudame liikuda ja samaaegselt rääkida 4-5 sõnalisi lauseid ilma hingeldamata. Hingeldamine või hingamistakistus, keha värvi järsk ja tugev muutus, valu rinnus või valu liigestes/jalgades näitab liiga suurt koormust. Tugev pearinglus, iiveldustunne, peavalu liikumise järel või unetu öö – näitavad, et me oleme ennast tugevalt üle hinnanud. Alustada tuleb tasa ja targu! Eriti suviste kuumade ilmadega liikuma minnes pange pähe müts või rätik, võtke kaasa oma rohud, väike veepudel ja kõnnikepid või ratastel tugiraam – et saaksite vajadusel puhata, vett juua ja iseseisvalt ka oma „esimesest trennist“ tagasi tulla!

Tiina Tursman