Ära tunne süüd!

Omastehooldaja “põhipatt” on süütunde tundmine. See tuleb sellest, et hooldajad on tavaliselt teistest inimestest veidi kohusetundlikumad. Omastehooldaja on harjunud tegema asju teise inimese eest ja ta teeb neid vahel isegi rohkem kui seda vaja oleks.

See põhjustab liigset väsimust ja ka süütunnet hooldatavas. Süütunde tundmine hooldustöös on täiesti tavaline ja loomulik. Hooldaja võib hakata endale teadvustamata hakata hooldatavale otsekui hüvitama tolle haigestumist või puuet või kogeda, et otsekui tema oleks süüdi teise haigestumises.

Lähedase haigestumine või invaliidistumine on pereliikmetele nii suur kriis, et sellega toime televises peab inimene käia läbi väga palju erinevaid tundeid. On täiesti loomulik süüdistada ennast toimunus või süüdistada haigestunut omas meeles selles, et mida ta sellega nüüd mulle tegi! Kõik see kuulub inimlike tunnete juurde ja on täiesti loomulik käitumine raskes elusituatsioonis. Omastehooldaja võib tunda süütunnet asjade pärast, mis teevad teda õnnelikuks, näiteks otsuse pärast minna üksi puhkusele.

Omastehoolduse olukorras hooldatava olukorra halvenemine äratab süütundeid - “see on minu viga, kuna ma ei viinud teda õigel ajal õige arsti juurde!”  “Ma oleks pidanud kohe arvama, et nii juhtub!” jne jne. Süütunnet võib tunda ka oma mõtete pärast või hoopis hooldatava pärast “olen tige selle pärast, et tema haigus on kogu meie pereelu nüüd segi keeranud”! Hooldaja võib tunda süüd ka seepärast, et ta arvab, et ta peaks veelgi rohkem  jaksama “ma kardan, et ta on minu peale vihane, et ma ei suuda nii palju teha kui vaja” või veelgi hullem, kui hooldatav nõuabki rohkem ja heidab seda ka hooldajale ette!

Alles eile kuulsin ma oma tuttava vanaema suust lauset:” Mis sellest et ma olen haige, aga ma pean veelgi rohkem tööd tegema, et ikka ka viimane lapselaps saaks juba tööle või kooli ja siis ma võin surra!” Kallis vanaema, sellel lapselapsel on pikkus juba 205 cm ja töökohtki juba olemas suveks ning kõigele lisaks on tal ka hästi toime tulevad vanemad. Ja tegelikult ei oota keegi ühe neeruga diabeedihaigelt venereal enam neid ohverdusi - need on tegelikult meie endi hirmud - ma pean, ma pean…..! Tegelikult ei pea, sest me elame kõik ainult ühe korra ja ka sina oled ära teeninud rahuliku vanaduse!

Omastehoolduse juures on tavaline ka see, et hooldaja kogeb, et  näiteks koduhooldust tegevalt hooldajalt oodatakse erialaseid oskusi haigega toimetulekuks. Tuntakse süütunnet seepärast, et ei osata kõiki spetsiifilisi abistamise võtteid või ei osata ravida haiget nii efektiivselt, et tulemus oleks kohe näha! Kuid seda ei oska ka paljud hooldusõed ega arstidki, sest ka nemad kogevad neid olukordi võib-olla esmakordselt.

Süütunne kuulub inimlike tunnete hulka ja seda ei võta keegi meilt ära! Meie ise same seda vähendada! Kuid me peame ka mõtlema, et me ei ela ainult hooldatava jaoks, vaid ka meil on oma elu ja selleks on meil õigus ja lausa kohustus  - elada oma elu.

Süütundest tekib tihti omamoodi allakäiguspiraal. Mida rohkem me kogeme süütunnet, seda rohkem me laseme end teistel ära castaway ja seda enam meist saavad oma olukorra orjad. Et süütunne ei hakkaks meie hingerahu sööma, seda enam peaksime me hakkama enda eest hoolt kandma. Tuleb asetada hooldatava nõudmistele piirid ja nõuda ka temalt, et tema teeks enda eest hoolitsemiseks samuti nii palju kui tema suudab. Omastehooldus ei tähenda seda, et hooldaja peaks hooldatava eest tegema ära kõik asjad, ka sellised, mida hooldatav ise suudaks teha. Ei tohi unustada ka seda, et ennast tuleb armastada ja mitte nõuda endalt üle jõu käivat. Nii me suudame vältida üleväsimust ja tunnistada olukorda nii nagu ta on.

Aita iseennast!

Kõige kergemini hooldaja väsib ja põleb läbi, kui meil on vaid suur aitamise tahe, kuid väga vähe väliseid toetus võimalusi. Kõige paremini tulevad selle ametiga toime, kes ei nõua endalt liiga palju, vaid pöörduvad abi järele koduõe, koduhoolduse või teiste spetsialistide poole. Me ei pea olema täiuslikud!

Kuidas ennast aidata?

Aidata saab end järgmiselt:

• tunnista tegelikku olukorda; pürgi selle poole, et sinu elu oleks ka praegusel hetkel elamist väärt - ära unusta, et kui sina väsid, kes siis sinu pereliiget aitab? Kui on vaja, muuda elutingimusi - koli tütre juurde elama; kui võimalik - vaheta suur maja korteri vastu - sest korteris ei ole sul lisakohustusi nii palju kui majas,
• meenuta seda, et kõik tunded on loomulikud. Sa ei pea olema üliinimene, vaid ka sul on lubatud vihastada ja rodomontade,
• puhka piisavalt, sest ka sina võid olla väsinud ja ei suuda kõike,
• ära ole üle hoolitsev,
• ära muretse kolmekordselt -sest mured ei lõpe maailmast kunagi; muretse siis kui midagi toimub, mitte ette ega tagant järele ka veel,
• unista päevas vähemalt 5 minutit - see parandab kõige paremini väsinud meelt,
• hoolitse oma füüsise eest - kutsu keegi appi, et saaksid päevas vehement pool tundi tegeleda endaga või enda jaoks - jookse, kõnni, uju, võimle vähement kord nädalas,
• kuula oma keha ja tundeid,
• liitu omastehooldajate rühmaga, mine puhkama või otsi abi puuetega inimeste liitude kaudu. Otsi omasugune omastehooldaja ja teil on koos kergem!
• kui võimalik, võta puhkuseandja ja ära karda jätta pereliiget teise hoolde,
• hinda ja premeeri ennast!
• küsi valla või linna käest abi!
• naudi kohvi või teed hea ajakirja või ajalehe seltsis, nagu näiteks “Elukaar”
• kutsu appi spetsialist, pöördu arsti või sotsiaaltöötaja poole, Invaru või Inkotoa poole, kirjuta või meili artikli autorile. Ära jää oma murega üksi!

Kodused ülesanded

• Mis on sinu olukorras kõige raskem? Miks?
• Kas sa tunnistad endale, et hooldad oma pereliiget üle?
• Kas sa nõuad endalt liiga palju? Kas sa saaksid jätta mõned asjad tegemata?
• Kas sa saaksid kelleltki abi paluda osade tööde ära tegemiseks sinu asemel?
• Kas sa oskad või julged abi paluda? Kui ei julge - mine peegli ette ja küsi valju häälega - kas sa aitaksid mind … tegemises? Ja nüüd mõtle, kelle poole sa võiksid selle sama palvega nüüd pöörduda kui sa oled seda juba harjutanud! Ära karda, sa ei ole hull, kui sa endaga peegli ees räägid!
• Kas sa lubad endale midagi head, midagi mõnusat, midagi lõbusat? Mina laena kasvõi naabrinaise käest vana hea vene komöödia ja naera 2 tundi südamest!!!

Kallis ajalehe lugeja, käes on jaanipäev - kauneim aeg meie looduses. Küpsemas on aias ja metsas kõik - maasikad, vaarikad, mustikad. Esimesed seenedki hakkavad varsti oma  nina sambla seest välja pistma. Aiad lokkavad nii umbrohust kui valmivatest viljadest, nautigem siis seda! Käisime mehega tänagi meie üksi nukrutsevas mehe vanemate talumajas - vana maja hakkab palke langetama, vana laut on juba täiesti sisse vajunud, kartulipealsed ei paista varsti enam umbrohu seest väljagi kui kiirelt ei tegutse. Siiani oleme püüdnud rabeleda mitmel rindel, mees Soomes,  mina halvatud keskmise pojaga üksi kodus - koduaed alevis ja maamaja metsas, ikka töö ja töö! Täna olime nagu kaks vana inimest õue peal ja arutasime, ah teeme selle aida esise ilusaks, panema mõne ilusa lille sinna ette ja kui rohkem ei jõuagi, pole hullu midagi. Kõige tähtsam on see, et on suvi, et me oleme koos, et me lapsed on elus ja terved, et me ei ole näljas ja et meil ei ole sõda. Küll kuidagi ikka saab, lähme metsa marjule - seenele! Linnainimesed, minge appi maainimestele, meil kõigil eestimaalastel on ju keegi pere kusagil maal, aitame neid ja nemad aitavad meid. Küsige kasvõi mõni tühi maja rendile rohimise või niitmise hinnaga! Kosuge maal maatööd tehes ja peret aidates, võtke kaasa kasvõi oma voodihaige inimene, tema jaoks on parim kui ta korragi saaks maaõhku hingata ja käega muru puudutada. Puhkate teie ja puhkab haige!

Sest kui tõeliselt tahta, siis kuidagi ikka saab!

Ja ma tean, et Te kõik olete tublid ja tugevad ja Te tulete toime! 

Tiina Tursman