Merja Purhonen, Soome Omastehooldajate ja lähedaste liidust on kirja pannud järgnevad mõtted.

Jaksamine on omastehoolduse juures üks tähtsamatest ülesannetest. Soomes kasutatakse väga palju rühmateraapiat st et  koos käivad omastehooldajad saavad rühmas arutada omi probleeme, saadakse tagasisidet teiste - omasuguste poolt. Ning siin on rühmal suur toetus tavalisele kodus üksi toime tulevale naisele, mehele, tütrele, pojale, heale naabrile vm. Kuid nii kaua kui Eestis ei ole veel loodud omastehooldajate tugirühmi, pakub Merja Purhonen välja just rühmade poolt kokku võetu.

Omastehooldaja toetuse viisid võib jagada kolmeks, need probleemid tõusevad alati esile kui hooldajate käest küsitakse - mida nad ootavad ja vajavad teistelt. Need kolm ootust on informatsioon/teadmised, hingeline toetus ja konkreetne abi – toetus ja puhkusevõimalused.

Omastehoolduse tingimustes vajab hooldaja väga palju erinevaid teadmisi. Teadmised on seotud sellega, milline puue või haigus hooldataval on, mida tuleb sellest johtuvalt teha ja millist abi vajatakse, millised abivahendid on saadaval, millised abi võimalused on üldse olemas jne. Teadmised aitavad edasi jaksata!

Vastusteks võivad olla erinevad artiklid, raamatud, videod, kursused, seminarid, koolitused, omastehooldajate rühmad jne. Omastehooldajate rühmades toimub infovahetus otse hooldajalt hooldajale, kuidas mina sellises olukorras toimisin, mida ma kasutasin, kust mingit plaastrit või kateedrit osta sain või saame hoopis vahetada!

Hooldajate meelest on kõige raskem hooldustöö juures pidev siduvustunne, see et sa ei ole kunagi vaba. Korrektsioonisüsteemiga seotuna võiks me seda nimetada otsekui nn vabakäiguvangiks - ma võin küll minna kuhugi, kuid kell 2 näiteks pean ma ikka kodus tagasi olema, sest minu asemel ei lähe sinna mitte keegi teine. Ja kuigi hooldustöö juures on tegemist ka füüsiliselt raske tööga, on hooldajate meelest siiski kõige raskem hingeline koormus.

On tähtis, et me ise annaks endale võimaluse puhata ja ennast hoida. Vahel teeb meie hooldatav meie meele kurvaks või isegi solvab meid. Ei saa elada õnnelikku elu ja kõigele käega lüüa, kui meil on pidev probleem ja mure oma hooldatava tõttu. Lihtne on öelda, ära mõtle selle peale või muuda oma mõtlemist, kuid kui sa ei saa ööseti normaalselt magada või oled töötanud kõigele muule igapäevasele koormusele lisaks aastast aastasse iga päev oma hooldatava kõrval, tema jaoks ja tema heaks – siis seda ei saa hetkega muuta. See ei ole mingi meeletu emaarmastus mida heidetakse ette emadele, sama kogevad ka abikaasade, õde-vendade jt hooldajad. Kuhu asetada piir, kust maalt me enam edasi ei suuda ja kes seda ütleb? Kes tuleb hooldama meie pereliiget, kas meil on olemas valdades/linnades sellised teenused?

Niikaua kui me oleme üksi oma hooldatavaga, peame tõdema, et me ei suuda toime tulla pelgalt kohusetundest, vaid siia juurde on vaja ka armastust, ühiseid mälestusi ja kogemusi. Armastusestki üksi ei piisa, vaid me vajame ka pause ja puhkust!

Raamatus omastehooldajate argipäevast on kirjas sellised luuleread:

Selleks tahaksin öelda ma sulle,
kes hooldad sa omast.
Armasta teda nii palju,
et armastad eelkõige ennast.
Hoolitse enda eest, enda jaksamise eest.
Alles siis võid sa hoolitseda teise eest
ja pakkuda talle tuge ja armastust!

Omastehooldajate vabade päevade andmise võimaluste loomine on suur väljakutse meie riigile ja valdadele. Kui igal töötajal on õigus puhkusele, ei ole omastehooldaja sugugi teistsugune inimene, ka meie vajame puhkust ja vabu päevi, et taastuda ja edasi jaksata! Kuid seniks kasutame võimalusi, mis meil on!

Kuidas aidata jaksata?

1) Hooldatava hea enesetunne

Hooldatava hea tuju või naeratus aitab meil edasi jaksata. Kui meie pereliige ei suuda rääkida, siis saame me tema tujust aru tema näoilmest või liigutustest. See annab meile kinnitus sellest, et oleme teinud kõik õigesti.
Kuigi see on üks hooldustöö kõige meeldivamaid tagasiside võimalusi, ei saa me enese ohverdamisega ületada enda füüsilisi ja hingelisi jõuvarusid. Ainult teise heaolu silmas pidades ei saa me enda elu elada.

2) Hooldatava eluolu parandamine

Omastehooldajad usuvad, et hooldatava elu paraneb vaid meie hoolduse kaudu. Sest iga hooldatav tahab olla oma kodus võimalikult kaua ja vältida hooldusasutusi. Kuid kui hooldatava eluolu paraneb vaid hooldaja eneseohverduste arvelt, ei ole selline hooldus kõige õigem. Kuna meil veel puudub võimalus sotsiaalhoolekande kontrollile, et hooldus oleks kõrgel tasemel ja vastaks hooldatava vajadustele ja diagnoosile, et toimuks pidev järelevalve hoolduse taseme ja muudatuste sisse viimise vajadusteste kohta - siis peame me mõtlema, kas meie väsinud ja räsitud hooldajad oleme parim võimalus! Meie tingimustes saame me kasutada võimalust korra aastas puhata, kui saame hooldatavale koha rehabilitatsiooni – või taastusraviasutuses. Kui kohalikus vallas on olemas hooldekodu või eakate kodu, siis võime ka hooldekoduga saavutada kokkuleppe, et meie hooldatav võetakse nädalaks enda hoole alla. Kui aga vallas on teenused väga kõrgelt arenenud ja pakutakse isegi hooldaja teenust, siis kindlasti proovige ka sellist võimalust – isegi kui hooldatav ei ole kohe esimese hooldajaga rahul, ei tohi me loobuda mõttest, et mind ei suuda asendada mitte keegi – suudab küll, me oleme lihtsalt oma hooldatava veidi ära hellitanud ja selge see, et uus inimene oma uute ja veidrate nõudmistega on hooldatava jaoks hirmutav.

Me peame meelde jätma, et meie hool ja suhe hooldatavaga jäävad ju ikka samasuguseks ka siis kui meie pereliige on vahepeal hoolduasutuses. Hooldaja abi teenindavale personalile on korvamatu, kuigi hooldamise vastutus ja sisu on muutunud. Ja ka hooldaja kui asjatundja paik nn hooldustiimis on keskne ja seda tuleb rõhutada. Meil veel ei osata seda kasutada igas asutuses, kuid ärgem heitkem seepärast meelt! Meie ju teame seda nüüd!

3) Armastus

Ilma armastuseta hooldatava vastu,ei suuda keegi hooldada pikka aega. Armastus on innustaja ja jõuvaru. Kuid me peame meeles pidama, et ilma puhkuseta ei jaksa me hooldada, isegi kui me väga sügavalt inimest armastame. Ka loobumine võib olla armastus!

4) Ühised rõõmud ja mälestused

Igas hooldussituatsioonis on meil omad mälestused ja meenutused, mida vaid pereliikmetega saame jagada. Õnnestumised, komistuskivid, üksteise mõistmine, omad naljad ja koos elatud elu – ühine abielu, selle head ja halvad päevad, ühine pereelu või koos kasvamine. Vanema ja lapse vaheline kiindumus, armastus, tänutunne ja ühine elukaar ongi kogu meie elu ja ka see annab jõudu.

5) Huumor

Me kõik elame argipäevas, olgu see siis milline tahes. Huumor ja naer, positiivne elukäsitlus aitavad paljudest muredest üle saada. Omastehooldajatel ja hooldatavatel tekivad omad naljad – näiteks on ka meie peres oma mustad naljad kui piss ei taha välja tulla sealt kus ta peaks, siis kuidas sa muidu asjast üle saad. Mõni kõrvalseisja võib vaadata ja mõelda – issand milliste friikidega siin peres on tegemist. Kuid mida siis teha? Ega see nutmine ja ahastamine ei aita, et kõik ujub ja veidralt lõhnab – voodi, linad, tekid ja padjad, lapse kehast rääkimata – kui see aitaks, siis nutaks edasi.

Hooldustöös naer ja nutt käivad käsikäes, vahest naerad ja samas hakkad nutma, isegi ei saa aru, miks see nii on, kuid kui süda muutub sellest kergemaks, siis miks mitte.

Jätame siin naeru ja huumori teemadel pooleli. Lõpetuseks toon Teieni ühe koolinalja.

Õpetaja kirjutab Juku isale: “Palun võtke kodus midagi ette, Juku haiseb koolis!”
Isa vastab õpetajale: “Minu poeg ei ole lill, et teda kogu aeg nuusutama peab!”

Tiina Tursman