Küll aga oli ka hoiatavaid näiteid. „Näiteks soovis Venemaa Föderatsioon vähemuste määratlusele täiendust, mille kohaselt oleks vähemusteks loetud ka okupeeritud territooriumidel elav sisserännanud elanikkond,” sõnas Rannut. Eestis oleks see tähendanud Nõukogude okupatsiooniajal sisserännanud elanikkonnale kõikide õiguste andmist ilma eesti keele oskuseta ja lojaalsuseta, mis oleks oluliselt takistanud Eesti demokraatlikku arengut. Selle taotluse tagasilükkamisel tegi suure töö ära toonane Eesti ÜRO esindus.

Tollane ÜRO peasekretär Boutros Boutros-Ghali ütles oma avalduses 1993. aasta maailmakonverentsi delegaatidele, et Viini deklaratsiooni ja tegevuskava vastuvõtmisega uuendasid nad rahvusvahelise üldsuse pühendumust edendada ja kaitsta inimõigusi. Boutros-Ghali sõnul kinnistas kokkutulek uue visiooni inimõiguste kaitsmisest järgmisel sajandil.

Maailmakonverentsi päevakord hõlmas ka arengu, demokraatia ning majanduslike, sotsiaalsete, kultuuriliste, tsiviil- ja poliitiliste õiguste vahelisi seosed ja ÜRO tegevuse efektiivsuse hindamist.

Juba alates Viini deklaratsiooni esimesest ettevalmistava komisjoni koosolekust Genfis 1991. aasta septembris, oli selge, et need olid toona väljakutsed, mis tekitasid keerulisi, mõnikord ka lõhestavaid, lahkarvamusi. Näiteks küsimused riiklikust suveräänsusest, universaalsusest, valitsusväliste organisatsioonide rollist ning uute inimõigusalaste õigusaktide teostatavusest ja jätkusuutlikkusest. Ettevalmistav protsess hõlmas kolme olulist piirkondlikku koosolekut –Tunises, San Josées ja Bangkokis, kus esitati deklaratsioonid, milles keskenduti just Aafrika, Ladina-Ameerika ja Kariibi mere piirkonna ning Aasia ja Vaikse ookeani piirkonna probleemidele. Lisaks eelnesid deklaratsioonile mitteametlikud kohtumised Euroopas ja Põhja-Ameerikas.

Originaaldokument: https://www.ohchr.org/EN/ProfessionalInterest/Pages/Vienna.aspx