Milline see olukord siis on? Ühe sõnaga öeldes – ebaühtlane. On hooldekodusid, kus teenus on kvaliteetne, kuid kahjuks on ka vastupidiseid näiteid. Jõustuvate nõuete mõte ongi luua eeldus, et pakutav teenus oleks ühtlaselt kvaliteetne kõigis hooldekodudes. Kvaliteedi üheks eelduseks on koolitatud töötajad.
Uute nõuete jõustumine ei tähenda, et osad hooldekodud lakkavad tingimata olemast ning eakad jäävad peavarjuta. Sotsiaalhoolekandelise abi andmist korraldab kohalik omavalitsus, millel on üldjuhul oma piirkonna abivajajatest ülevaade.
Omavalitsus peab ka ära hindama üldhooldusteenust vajava inimese abivajaduse. Kui inimene jääb näiteks hooldekodu eest maksmisega hätta, tuleb appi kohalik omavalitsus ja aitab otsida lahendusi. Vajadusel selleni, et võtab üle kohatasu maksmise.
Seega pole põhjust tekitada hooldekodude töötajates, elanikes ja lähedastes paanikat, sest asjad toimivad ka edaspidi.
Loomulikult on iga uus nõue ja muutus kohanemiseks keeruline. Kuid see ei sea kahtluse alla muutuse vajalikkust. Kõik algab juhtimisest ehk sellest, kui hästi on juht suutnud muudatusega kaasnevat planeerida. Meile teadaolevalt on umbes kolm neljandikku kodudest nõuete täitmisega graafikus ning tegeleb lahenduste leidmisega.
Miks on haridus oluline?
Küllap on paljud meist hooldanud näiteks oma vanaema või vanaisa. Ning üsna kiirelt jõudnud selgusele, et heast tahtest ja ligimesearmastusest üksi ei piisa. On vaja teada spetsiifilisi hooldusvõtteid, et vanaemale kogemata mitte viga teha.
Näiteks palub karedate jalataldadega inimene võtta endal sokid jalast. Töötaja võtabki, inimene aga tõmbab kogemata kannaga endal sääre verele. Teinekord sikutab abivalmis lapselaps vanaema tooli pealt püsti, ei oska aga märgata verevarustuse häireid ning vanaema saab kätele suured sinikad.
Koolitatud töötaja oskab näha ka oma tegevuse põhjuse ja tagajärje seost. On teada näide, kus töötaja vähendas päeva teises pooles inimesele antavat vedeliku kogust, et ei peaks öösel mitu korda mähet vahetama ning inimese öörahu häirima. Mõne aja pärast hakkas inimene aga kaebama naha sügeluse üle. Koolitatud töötaja oleks kiiresti mõistnud, et sügelust tekitab naha kuivus, mille põhjuseks võib olla vajalikust väiksem vedeliku tarbimine.
On iseküsimus, kui palju haridusnõuded tegelikult hindu tõstavad. Jah, haritud hooldustöötaja palkamine on ilmselt kulukam, haritud töötaja eeldab, et tema panust vääriliselt hinnataks. Ent andmeid selle kohta, kas ja kui palju määrab hooldustöötaja palganumbri haridus, praegu ei ole.
Arvud, mida hooldekodude juhid hetkel hinnatõusuks välja pakuvad, on arvutuskäiguta, pealegi väga erinevad. Kes ütleb, et hind tõuseb 300 eurot, kes aga väidab, et vaid kümme protsenti ehk umbes 70 eurot.
Investeering töötajasse
Nurinat on kostunud ka seetõttu, et tööandjal tuleb maksta koolitusele läinud töötaja asendamise eest. 2019. aastal võiks olla norm, et tööandja oma töötajasse investeerib. See näitab juhi suhtumist töötajatesse. Töötaja harimine peaks olema pidev investeering, mille mõttekust juht ise tajub.
Piinlik tunnistada, aga olen kuulnud vastuargumenti, et töötajad liiguvad eri hooldekodude vahel, aeg-ajalt ka süsteemist välja, mistap on koolitamine raha tuulde loopimine.
Miks piinlik? Aga vaat sellepärast, et talvel me ju lund lükkame ja libedatõrjet teeme, vaatamata sellele, et varsti sajab uus lumi, tuleb uus sula ja uus külm. Miks me seda teeme? Et mitte libastuda. Ja töötajaidki tuleb koolitada sellepärast, et teenuse osutamisel mitte libastuda.
Ja kui vaadata retrospektiivis, siis ongi asjad läinud palju paremaks. Näiteks veel mõne aasta eest anti meie eakatele osades hooldekodudes valimatult rahusteid. Dementsuse diagnoosiga inimesi seoti kinni, sest nad olid rahutud ja kippusid uitama.
Nüüd ei pea me enam hooldekodudega vaidlema, et selline praktika pole normaalne. Isegi kui keegi salaja selliseid võtteid rakendab, on kõigini jõudnud teadmine, et selline suhtumine inimestesse pole normaalne, mitte üheski vanuses. Järgmine samm on see, et ka salaja seda enam ei tehta.
Teenusepakkujad on mõistnud sedagi, et inimese aega tuleb sisustada. Tal peab olema mõtestatud vaba aja veetmise võimalusi. Ei piisa ainult sellest, et üldhooldekodusse saabunud inimene sööb, vaatab televiisorit ja saab aeg-ajalt pesemas käia.
Sama oluline on, et talle pakutakse tegevusi, mis soosivad tema iseseisvat toimetamist. Näiteks käib inimene kunstitunnis, rebib ja voldib pabereid. See laseb tema mälul ja motoorikal säilida, mistõttu säilib tal kauem näiteks võimalus ise süüa ja raamatut käes hoida. Ja kui inimene saab ise enda eest hoolitseda, säilib ka tema väärikus.
Muudame suhtumist!
Kui aga miski peab täna muutuma, siis on see sotsiaalvaldkonna maine.
Esiteks peab muutuma suhtumine hooldustöötajatesse. Need inimesed teevad oma tööd südamega. Koolitatud töötajad ka asjatundlikult. Mõned vastupidised näited ei tohi mõjutada suhtumist kogu valdkonda. Kui me investeerime nende inimeste haridusse ja töökeskkonda, siis me näitame, et me väärtustame neid.
Näiteks Eesti sotsiaalasutuste juhtide nõukoda, mis esindab ligikaudu 40 hooldekodu, tunnustab igal aastal tänukirjaga ka hooldekodude töötajaid puhastustöötajast asutuste juhtideni välja. Väärt algatus.
Samamoodi peab muutuma ühiskonna suhtumine vanemaealistesse inimestesse. Kui ütleme, et eakad inimesed ei vääri professionaalset hoolitsust, siis ütleme ühtlasi välja, et me peame neid inimesi ebaoluliseks ja selline mõttekäik on algusest lõpuni väär.
Keegi ei sea ilmselt kahtluse alla, et lasteaiatöötajatel peab olema erialane kvalifikatsioon. Samamoodi tuleb investeerida vanemaealiste heaolusse, tagada neile elu õhtul väärikus. Jah, me töötame selle nimel, et nad saaksid jääda pikemalt oma koju, kuid kui see pole enam võimalik, on meie kohustus tagada neile turvaline keskkond väljaspool koduseinu.
Hoiakute muutus dikteerib teenuse sisu. Meie rahvastik vananeb ning on kogu ühiskonna huvides, et me jõustame oma inimesi. Et me ei hoia neid pelgalt elus, vaid hoiame neid inimestena. Ka viimastel tundidel! Eesti hooldekodude parimate praktikatega saab tutvuda siin.
