Omastehooldaja: "Ma ei võta ju last tööle ega jäta teda üksi koju!"
Kuigi uuest aastast saab omastehooldaja ka ametlikult tööd otsida, räägib puudega last hooldav ema, miks ta ei saa naasta tööturule.
Omastehooldajad ütlevad, et hooldustöö on ränkraske nii vaimselt kui materiaalselt – isegi osalise koormusega nii-öelda päristööl käimine oleks pääsetee täielikust vaesusest, sest tasu puudega, eaka või pikaajaliselt haige pereliikme eest hooldamise eest on sisuliselt olematu. Paraku on tööle naasmine ääretult keeruline ja tihti isegi mõeldamatu.
Probleemiga on tegelema asunud sotsiaalministeerium – tuleva aasta 1. jaanuarist jõustub tööturuteenuste ja -toetuste seaduse muudatus, millega muudetakse tööotsijana arveloleku tingimusi. Uuest aastast saab omastehooldaja võtta ennast tööotsijana arvele ka siis, kui valla- või linnavalitsus talle hooldajatoetust maksab. Arvestades tööealiste omastehooldajate arvu, tekib selleks võimalus ligi 2500 omastehooldajal.
Kolme lapse ema Külliki leiab, et sellest, et end töötuna arvele saab võtta, on üksi vähe – lisaks ei ole omastehooldajatel teatud olukordades võimalik tööle minnagi. "Olen erialalt juuksur, oman väikeettevõtet, hetkel olen kodune, sest hooldan liitpuudega last," lisab Külliki.
Külliki raske teekond omastehooldajana sai alguse viis aastat tagasi, kui perre sündis liitpuudega Hanna-Liisa. Perele pakuti küll võimalust laps lastekodusse anda, kuid see variant ei tulnud kõne allagi – Hanna-Liisa oli oodatud pesamuna. Ta on hästi avatud, rõõmsameelne ja tore suhtleja, intellektilt tavalapse arenguga, kuid põeb vesipea ja seljaajusonga haigust.
"Olen ametlikult Hanna-Liisa hooldaja. Kui saan palka kas või ühe sendi, siis ma ei saa enam ametlikult tütre hooldaja olla. Aga tööle minnes ma ju hooldan tööst vabal ajal ikka oma last. See hooldaja töö ei kao mul kuhugi," räägib Külliki.
Ta avaldab pettumust, et Eesti riik on lubanud puudega lapsi ja nende peresid toetada – nõustada ja võtta nad erikaitse alla: "Kas see ongi erikaitse, et puudega lapsed ei saa oma eale kohast haridust, õigeaegselt ja õigeid abivahendeid ja ravi, oma lähedast hooldavatel inimestel on keelatud lisatöötasu saada, sest muidu kaotavad nad ravikindlustuse?"
Kulukad väljaminekud
Vanemad soovisid Hanna-Liisa tavalasteaeda panna. Kolmeaastaselt sai ta sinna koha, kuid tekkisid takistused ja lasteaias käimine kestis vaid aastakese.
"Tavalasteaeda võetakse puude või käitumishäirega laps vaid tugiisikuga. Seda peab taotlema lapsevanem ise iga kolme kuu tagant. Eesti riik küll rahastab tugiisiku koolitusi, kuid meie tugiisik koolitust ei saanudki," ütleb Külliki ja lisab, et hetkel ei saa ta Hanna-Liisat lasteaeda panna, sest nende tugiisik kolis ja sotsiaalosakonnast öeldi, et neil sellist inimest pakkuda ei ole.
Ta lisab, et paljude abivajajate peredele on lapse lasteaeda või päevahooldusesse viimine liiga suur väljaminek ja sellest teenusest loobutakse – nii ei saa ka tööle minna, sest pidevat hoolt vajavat lähedast tööle ju kaasa ei võta.
"Tugiisiku rahastamine on riiklikult nii piiratud, et täistööajaga ei olegi võimalik töötada. Meie taotlusesse sai kirja pandud vajadus teenuse järgi kvartalis 400–470 tunniks. Nii oleks saanud laps olla lasteaias iga päev hommikul kella üheksast õhtul kella viieni. Kahjuks reaalsus oli selline, et Hanna-Liisa sai lasteaias käia kuni seitseteist päeva kvartalis. Kui nädalas on viis lasteaiapäeva, siis see arv kvartali peale on liiga väike, et ise tööle naasta. Hooldajal endal tuleb maksta osaliselt lasteaiatasud ja toitlustus, mille kogusumma on ligikaudu sada eurot kuus," räägib Külliki.
Tema teine mure on seotud jalalabasid toestavate ortoosidega, mida Hanna-Liisa vajab iga päev. Ilma nendeta ei tohi ta püsti tõustagi, rääkimata kõndimisest. Viimasel hinnapakkumisel oli ühe ortoosi hinnaks 1600 eurot. Neid on vaja aga mõlemale jalale.
"Ortooside hinnad on väga kõrged ja seda pere-eelarvest välja pigistada on pea võimatu. Hanna-Liisa jaoks on ortoosid eluks nii vajalikud, et teisiti liikumine oleks vaid ratastool," räägib Külliki.
Abivahendit on vaja pidevalt taotlemas käia – iga kord kulub selleks umbes pool aastat. Ortooside vajadusel on arstid ja ortoosimeistrid Külliki sõnul toetavad, kuid maavalitsus püüab olla arusaamatu – Tartu maavalitsuse haridus- ja sotsiaalosakond on olnud abivahendite vajadusel/saamisel pidurdav ja mõistmatu pool.
"Mina emana pean käima-viima igasuguseid hinnapakkumisi erinevaid ortoose valmistavatelt firmadelt ja tõestama arstidele, et ilma nendeta laps kõndida ei saa ega tohi. Maavalitsusest on isegi vastus tulnud, et kas laps veel aastake vanade ortoosidega käia ei saaks," on Külliki nõutu.
Selle asjaajamise tulemusel on Hanna-Liisa iga aasta pidanud olema 1-2 kuud ilma abivahenditeta, sest ka nende valmistamine võtab paar kuud aega. Liikumiseks on siis vaid ema või isa süli.
"Minu käed hakkavad lapse pideva sülle võtmise tõttu deformeeruma. See aga tähendab varsti minu enda käte ravi ehk riigi ressursside kulutamist," ohkab Külliki.
Ta ei mõista, miks on vaja väntsutada hoolt vajava inimese pereliikmeid, kui tegelikult on kogu info abivahendite vajaduse kohta olemas nii arstidel kui maavalitsusel.
"Samuti teevad nad ise koostööd ortooside valmistajatega. Küsivad neilt hinnapakkumisi. Miks mina pean siis selle töö veel üle tegema? Miks ametnikud oma tööd ei tee?" on Külliki nördinud.
Sotsiaalministeeriumi üldsõnalised vastused
Seoses sellega, et sotsiaalministeerium toetab omastehooldajate tööturule naasmist, esitasime neile neli lisaküsimust. Neile vastab sotsiaalministeeriumi hoolekande osakonna juhataja Uku Torjus.
Juttu on 2500 omastehooldaja tööturule naasmisest - kui suur on nende üldarv?
Statistikaameti 2011. aasta andmete kohaselt oli puudega inimeste hooldajaid, kelle eest maksti sotsiaalmaksu (st tegemist on tööealiste mittetöötavate isikutega) 3297 inimest.
Kus leitakse vahendid omastehooldajate abistamiseks?
Teenuseid finantseeritakse Euroopa Liidu uue finantsperioodi vahenditest.
Kas sellest saaks kestev programm, mis toetab aasta-aastalt omastehooldajate tööturule naasmist - mitte nii, et kui 2500 inimest saavad tööle, siis teistel seda võimalust ei tulegi?
ESF vahenditega ei saa teenuseid lõputult rahastada, vahendid on mõeldud teenuste väljatöötamiseks ja edasiarendamiseks, samuti ka teenuste osutamise rahastamiseks uue finantsperioodi jooksul. Eeldame, et kui teenused on välja arendatud, siis jätkub teenuste osutamine riigi/kohalike omavalitsuste (KOV) vahenditest. Eesmärk on jõustada kohalikke omavalitsusi teenuste osutamisel - kui teenused on vajalikul tasemel käivitatud ja korraldustasemed loodud, siis eelduslikult saavad KOVid teenuseid edasi osutada ka uue finantsperioodi lõppedes.
Kus leitakse need inimesed, kes tugiisiku, hooldaja jms teenuseid pakkuma hakkavad - neist on ju puudu praegugi?
Omavahel on seotud teenuse pakkumine, selle rahastamine ja efektiivsetel alustel korraldus. Kui on võimalusi teenuse suuremas mahus finantseerimiseks, siis tekivad teenuste turule ka uued teenuse osutajad/pakkujad.