Voodist tooli siirdumise jaoks asetatakse tool voodi kõrvale suunaga padja poole. Ratastooli kasutajad asetavad ratastooli voodi kõrvale ratastooli seljatugi peatsi poole. Ratastooli siirdumisel võetakse voodipoolne käepide ratastooli küljest ära, jalatoed (kui need on lahti- võetavad) võetakse küljest ja pidur pannakse peale. Haige istub sängi servale ja siirdub sealt tooli hoides ühe käega ratastooli välimisest käetoest ja teisega voodi servast või külge asetatud toest. Enne siirdumist peavad jalad olema toetatud põrandale, kuid ratastooli külge jäävate jalatugedega ratastoolil tuleb tõsta ratastooli poolne jalg ka eelnevalt ratastooli jalatoele ja seejärel alles tugeva tõukega siirduda ratastooli. Esimesi katsetusi ratastooli või tavatooli siirdumisel tuleb kindlasti siirdujat aidata, kas seljatagant tõstes või vöökohast toetades, sest antud tegevus ei ole näiteks halvatud inimesele sugugi lihtne ja ei pruugi algul isegi õnnestuda. Esimestel kordadel tuleb kindlasti seista haige kõrval, sest meie esimene siirdumise katse lõppes voodi ja ratastooli vahele vajumisega, kust siis oli füüsiliselt küllaltki raske poega kätte saada ja uuesti voodisse tõsta. Voodist toolile siirdumist tuleb pidevalt korrata ja korrata, niikaua kui käed on muutunud tugevaks või on tekkinud muud vilumused. Mõni haige (eriti vanemad inimesed kellel lisaks liikumisraskustele on veel ka vigastatud või väga nõrgad käed) ei suudagi antud ülesandega iseseisvalt toime tulla, siis aitab seda tegevust 1 või väga raske haige korral peaks abistajaid olema 2. Kui tooli siirdumine toimub ainult hooldajate abiga, siis ei asetata ratastooli vastu teist tavatooli, kuhu inimene, kes ise siirdub, saab kätega toetuda. Toolist autosse siirdumisel tõstame hooldatava jalad kõige pealt ratastoolist autosse, tugevam hooldatav suudab end ise tõsta toolist autosse haarates autoukse kohal asetsevast käepidemest. Kes aga ennast ise ei suuda nii tugevalt tõugata, seda võib aidata tõstmisvööst tõstes (tõstmiseks sangad õmmeldud kahele poole puusade kohale).

Kui aga hooldatav vajab siiski rohkem toetust ja hooldaja on üksi, siis võtab hooldaja hooldataval kallistusvõttega abaluude alt kinni ja hooldatav võtab sama asendi (vt joonis nr 2). Jalgu toetab hooldaja oma põlvedega ja säärtega. Kallutades oma keha juhib hooldaja hooldatavat kõige pealt tõusma, seejärel keerama ja siis istuma ratastooli. Pööramisel võib kasutada ka pööramisplaati, kui hooldatav astub tõustes plaadi peale ja hooldaja keerab kallistusasendis hooldatava keerleval plaadil seljaga ratastooli poole ja seejärel hooldatav istub.  Hooldaja ei tõsta hooldatavat kätega, vaid ainult hoiab hooldatavast kinni. Tõstmine toimub hooldatava oma kaalu ära kasutades.

Kui hooldatava käed on tugevad, kuid jalad on nõrgad – on hea kasutada libistamislauda. Libistamislaua võib ka ise valmistada tugevamast vineeritükist näiteks 30 x 70 cm, kus peale pool kleebime libeda riidekanga ja allapoole mittelibiseva materjali, et laud ei libise voodilt maha. Libistamislaud asetakse voodi ja ratastooli vahele, kusjuures ratastooli asetatakse voodi kõrvale ja hooldatav libistab end ise voodiservalt mööda libistamislauda tooli, seejärel tõmmatakse libistamislaud istumise alt ära. Sama tehnikat kasutades saame me hooldatava autosse.

Toolis istudes tuleb kindlasti jälgida ja korrigeerida hooldatava istumisasendit. Hooldatav saab asendit muuta liikudes puusatõstetega, kordamööda tõstes ühte ja teist puusa ja nihutades end samal ajal ette- või tahapoole. Hooldaja saab aidata hooldataval istumisasendit muuta kallutades teda toolil kõigepealt ettepoole, lükates puusa ja reit põlvest tahapoole kordamööda mõlemalt poolt (vt joonis 3-4).

Toolist tõustakse ja toolile istutakse kasutades inimese enda kaalu. Seisma tõusmiseks tõmbame jalad hästi tooli alla (võrdluseks näiteks kui istume diivanile, siis tõmbame jalakannad vastu diivani serva või diivani alla ja tõuseme üles). Tõusmise aluseks on hea istumisasend: selg sirge, jalad veidi laiali ja jalalabad tugevasti vastu põrandat. Keha kallutatakse ettepoole, nii et kaal siirdub jalgadele. Loomulik liikumistee on kummardumine ülakehaga ettepoole, nii et nina ulatub üle varvaste. Kui jalad sirutuvad samal ajal, sest kummardusega alanud liigutus tõukab tõusja seisvasse asendisse. Hooldaja võib vajadusel aidata tõusjat kätest tõmmates (vt joonis nr 5). 

Üksi ilma abistajata võib seisma tõusta ka keha keerates ja toolile toetudes. Istudes kordub kõik vastupidises järjekorras. Halvasti liikujale inimesele ei sobi madalad toolid, ka toole ostes tuleks mõõta inimese jalgade kõrgus maast põlveõndlani, sama kõrge peaks olema tool. Teiseks mõõduks on istumissügavus – jala pikkus põlveõndlast seljani. Kui istumiskõrgus on vale, saab seda muuta istumispadjaga, seejuures peab jälgima hooldatava asendit, et puus ei nihkuks küljele jms.     

Põrandalt tõusmine. Kõige suuremaks mureks on vanadele ja haigetele inimestele kukkumine ja põrandalt üles tõusmine. Tihti jäävad põrandale kukkunud inimesed tundideks põrandale, oskamata ja suutmata sealt ise üles tõusta. Sellega võib aga kaasneda külmetumine.

Voodist või mujalt põrandale kukkudes tuleb end esiteks püüda seljalt kõhule keerata. Seejärel tulebasetada käedette ja võtta toenglamangu asend. Kui jalgade alla on jäänud näiteks vaip, siis tuleks katsuda vaip jalgade alt ära lükata, et mitte sellega uuesti libiseda. Seejärel tuleb püüda põlvi kõverdada ja tõusta põlvedele. Haarata ühe käega toolist, teisega toetades põrandale saab ennast toolile istuma aidata. Kui te olete keset põrandat siis tuleks ennast veeretada tooli, voodi  või trepi lähedale. Treppi on mugav kasutada,  kuna saame trepi käsipuudest kinni haarata ja põlvili asendist end trepiastmetele istuma keerata. Seejärel saab juba külgasendis trepikäsipuust haarates tõusta seisvasse asendisse. Mitte kunagi ei tohiks maha kukkunud inimene püüda otse selili asendist püsti tõusta, sest verevarustuse äkiline kiirenemine võib tekitada pearinglust ja nii võib uuesti kukkuda.

Samuti peaks üksi elav inimene alati endaga kaasas kandma mobiiltelefoni, et ohtlikust kukkumisest teatada lähedastele ja abi kutsuda või alati hoida telefoni sellises kohas, et selle saaks igas olukorras kätte. Kui inimene on maha kukkunud ja teda ei suudeta püsti tõsta või on inimese liigutamine ohtlik, tuleb tagada piisav soojus, tekkide ja patjadega seniks kuni saabub kiirabi.

Liikumine on ravim meie tervisele:

• Liikumine on parim ja tasuta abivahend, mis tagab pikaajalise tervise ja hea enesetunde nii hooldajale kui hooldatavale.
• Et säilitada mugav olek ja naha tervis on rasket haiget vaja pöörata vähemalt iga 2 tunni järel.
• Siirdumistehnikate harjutamine ja abivahendite kasutamine aitavad nii hooldajat kui hooldatavat ja kaitsevad mõlema füüsilist tervist.
• Siirdumiste paremaks sujumiseks aitab hea ühistöö ja selge juhendamine kõne, ettenäitamise ja toetamisega.
• Julge liikuda kasutada selleks õigeid abivahendeid, meeldivat seltskonda ja meeldivaid paiku.
• Mõtle alati, et klaas on pigem pooltäis kui pooltühi. Mõtle sellele, mida sa suudad ja saad veel teha, mitte sellele, mida me enam ei suuda!

Jõudu ja tervist Teile kõigile!

Tiina Tursman