Käes on sügis ja uus kooliaasta, lastele ja noortele uued ootused ja uued lootused. Iga inimene unistab salajas millestki, iga inimene soovib et tema elu ja majanduslik olukord paraneb. Kuidas aga läheb elu omastehooldajatel? Mis hoiab meid stardivalmis toimetama hommikust õhtuni, aga paljude hooldatavate puhul ka hommikust hommikuni. Eks ikka meie endi jõuvarud ja hooldatava naeratus või hea sõna. Kurvaks teeb meele ainult see, et meie tööd ei hinnata riigi poolt – meie „hind“ on ainult paarkümmend eurot! Selleks, et naeratus ei kaoks  on vaja tublit annust  jõudu ja tunnustust mujalt – oma perelt, sõpradelt, teistelt hooldajatelt, raamatutest ja muidugi ajalehest Elukaar!

Jätkame uue siirdumis- ehk teisaldusteemaga. Kuidas tõusta istuma, tõusta voodilt või toolilt üles või keerata küljelt küljele. Tavainimesele võib selline teemaarendus tunduda imelikuna, me kõik ju tõuseme üles ja ei mõtle sellele mitte kunagi, kuidas me tõuseme. Kui aga tegemist on sügava või raske liikumispuudega inimesega, kellele valmistab iga liigutus tugevat valu või kes on halvatud ja kelle alakeha või terve keha liigutusi suunab ja juhib teine inimene, siis on see igale hooldajale arusaadav probleem.

Siirdumine ja asendivahetus on sujuv, kui seda tehakse õigeid tehnikaid ja vastavaid abivahendeid kasutades. Neid tehnikaid harjutades ja pidevalt korrates, muutuvad nad loomulikuks liikumise osaks nii hooldajale endale kui ka hooldatavale.

Siirdumine voodis. Liikumist voodis alustatakse kõige pealt ikka vastavalt lõppeeesmärgist. Kui meil on vaja liikumatut haiget või ka operatsioonijärgset haiget keerata küljele või küljelt selili, siis on selleks väga mugav kasutada põiki üle voodi asetatud lina. Kui on haiget vaja keerata vasakule küljele, siis kallutame haige kergelt vasakule ja tõmbame ristlinast haigest paremalt poolt ( vt joonis nr 1). Kergem on toimetada siis, kui haige saab end ise aidata käega voodiservast kinni hoides ja toetades. Hea on kasutada ristlina mille üks pool on õmmeldud libedast siidist ja teine tugevamast riidest, et ristlina taluks tõmbamist ja sikutamist (sellise lina saab ise õmmelda). Lina allapanekuks liikumatule voodihaigele saab kasutada voodipesu vahetamise tehnikat: keerame pool lina pikkupidi rulli, lina allapanekut alustame sellest, et keerame haige ühele küljele ja siis rullime vana linna servast kokku liikudes haige selja poole, samas alustame ka juba uue lina asetamist voodisse ka voodi servast suunaga haige selja poole. Nüüd aitame haigel keerata teisele küljele ning nii saame ära võtta vana lina ja rullime voodis tervikuna lahti uue lina.

Üheks parimaks abivahendiks pikaajalise voodihaige puhul on täiselektriline funktsionaalvoodi. Voodil on erinevad funktsioonid, muuta saab üldkõrgust, peatsi või jalutsi kaldenurka. Voodi peatsis on trapets ehk „voodiohjad“, kust on hea kinni hoida ja end ka istesse tõusmisel aidata. Elektriline voodi on kõige sobivam seetõttu, et haige saab puldiga ka ise oma asendit muuta ja kõiki liigutusi ei pea sooritama hooldaja, seega kergendab nii haige kui hooldaja eluolu tugevalt. Voodil on kaasas ka voodipiirded , mis on väga head juhul kui meil on väga rahutu haige, kes tahab iseseisvalt kõndima minna või kui on karta voodist välja kukkumist, piirde najale on hea asetada ka lamatiste vältimiseks patju. Voodi serva külge või voodi alla on võimalik kinnitada või eraldi asetada toed, millest kinni hoides saab voodist püsti või istesse tõusta (Vt joonis nr 2). Antud voodi serva külge kinnitatavast toest hoides on väga hea sooritada ka kergemaid võimlemisharjutusi.

Haige või hooldatava istuma aitamiseks aitame või juhendame teda kõige pealt end küljele keerama, alustades keeramist voodi keskelt, et mitte üle ääre end keerata. Ka keeramisel on hea kasutada ristlina abi. Seejärel aitame jalad üle voodi serva tõsta ning lõpuks aitame kaasa ülakeha tõstmisel toetades puusast, õlgadest või pihast. Kui hooldatav on võimeline end ise voodiohjadest istesse tõmbama, siis toetame vaid vajadusel.  

Voodist tõusmisel on samuti hea kasutada libisevat ristlina ( vt joonis nr 3), mis on asetatud haige selja alla kokku pooleks voldituna. Voodist tõusmisel on hooldatav selili ja kõverdab põlved. Põlvedest ja säärte alaosa pealt hoides (vt joonis nr 3) aitab hooldaja hooldatava enda liikumist voodi peatsi poole (libisedes mööda lina), et hooldatav saaks seejärel tõsta ülakeha,  haarates voodi otsast või „voodiohjadest“. Selili asendist istesse tõusmise loomulik liikumine on pööre küljele. Hooldatav tõstab kõigepealt pead ja seejärel tõstab käele toetades üles ülekeha. Samas ta  tõmbab jalad põlvest konksu ja tõstab need üle voodi ääre põrandale ning lükkab siis end kätega istuma. Hooldaja võib toetada tõusmist käe/käte ulatamisega, et hooldatav saaks neist kinni võtta või aidata jalgu üle voodi ääre viia. Vajaduse korral võib toetada hooldatavat seljast padja abil.

Voodist seisma tõusmine on kõige kergem istuvast asendist. Selleks peab hooldatav ise või hooldaja abiga saama tõusta voodi servale istuvasse asendisse. Hea on voodi, mis on nii  kõrge, et jalad ulatuksid vabalt põrandale. Tavaliselt inimesed ei mõtle voodit ostes voodi kõrgusele üldse, vaadatakse ikka rohkem milline näeb voodi välja, kui pehme ta on, millised on vedrud või milline hind. Emaga eelmisel nädalal voodit ostmas käies, soovitasin emal voodile istuda ja proovida ( kõige imelikum on mööblipoes käies vooditele asetatud silt – siia ei istuta!), kas voodi on tema jalgadele paraja kõrgusega, siis ütles ka ema – et ma ei ole sellele kunagi mõelnud, et ma peaks poes vaatama kui kõrge on voodi. Samuti meelitavad meid väga pehmed voodid, mis ei ole meie selja jaoks õiged, madrats peab olema tugev ja mitte väga pehme, sest selline madrats võib meie selja hoopis haigemaks muuta kui see tegelikult on.

Istes voodilt tõustes me asetame käed kas voodi servale või endale põlvedele, kallutame end ettepoole ja suhteliselt sirge seljaga peaksime ajama end nüüd jalgele seisma. Hooldatavat tõusma aidates toetame hooldatavat, et ta saaks jalatallad kindlalt vastu maad suruda. Enne püsti tõusmist on tarvis veenduda, et jalad oleks veidi harkis, et tõustes oleks kindel tugi. Veel peaks voodihaige, kes on pikka aega lamanud, istuma voodi serval ja nn harjuma uue asendiga ja ennast tõusmiseks ette valmistama. Sest järsul seisma tõusmisel võib hakata pea kergesti ringi käima. Hea oleks kui voodi kõrval oleks alati tugeva konstruktsiooniga tool või seisutugi, millest on võimalik kinni haarata või end toetada.

Voodist on võimalik tõusta ka kõhuli asendis, sest siis ei ole võimalik nii kergesti kukkuda. Kõhuli asendis voodist tõusmisel liigutame me kõige pealt jalad põrandale ja lükkame siis end kätega üles püstiasendisse ( vt joonis nr 4).

Artikli jutu näitlikustamiseks kasutasin Soome Omastehooldajate ja Lähedaste Liidu lahkel loal raamatu Omainen hoitajana väga huvitavaid ja informatiivseid pilte, mille autoriks on Seppo Piispa.

Tiina Tursman