Kuigi laiem avalikkus seda ei usu, rikub Eesti riik iga päev päris paljude omastehooldajaiks olevate isikute inimõigusi, surudes neid emotsionaalselt tundlikku olukorda ära kasutades vaesusesse ja eraldatusesse, kirjutab telesaate «Puutepunkt» produtsent Tiina Kangro.

Pingpongi mängitakse nii, et mängijad põrgatavad seest tühja palli edasi-tagasi laual, mis on jagatud kaheks, nn sinu ja minu pooleks. Pallil tohib lasta oma mängumaale põrgata vaid korraks, mille järel tuleb see vastase poolele tagasi hüpitada. Punkte saab selle eest, kui teine ei suuda palli kohe tagasi lüüa. Mäng käib kiirelt ja nõuab suurt osavust. Kogemustega mängija suudab pallile löögi anda nii, et sellele läheb silmaga nähtamatu vint sisse, mis eksitab vastast, et too teeks valearvestuse ja pall talle kätte jääks. See tähendab raundi kaotust. Muidugi mängitakse edasi ning järgmisena võib libastuda teine pool. Kui kokku satuvad tõelised profid, siis pall muudkui kõksub ja naljalt peatuma ei jäägi. Just sellised profipallurid on Eesti riik ja omavalitsused, kui jutuks on avalike teenuste korraldus ja rahastamine.

Mõlemad on siiski mõnes raundis kaotanud ja kaotused tuleb kummalgi poolel kinni maksta. Näiteks tuleb tasuda riigialamate või vallasantide hooldekoduarveid, maksta lastehoiu- ja hooldajatoetusi või tugispetsialistide palku koolides. Kuid alati on lootus, et juba järgmise löögiga saab panna kaotust kandma vastaspoole, suunates mõne kohustustest kavala juriidilise nüansiga vastaspoole kraesse.

Kuigi rahva kasina maksuraha peale käiv mäng tundub ohutu, nagu 19. sajandi lõpukümnenditel Briti kõrgklassi külalistetubades sündinud lauatennis, on kaalul enamat. Selle enama nimel, mille osisteks on heaolu ja võim, pole tegelikult kahju mängida ka inimeste peale. Eriti nende, kes on viletsamad, nõrgemad ja kes tõenäoliselt ei hammusta. Ja kellest suurt osa saaks hoopistükkis visata perekondade õlgadele.

Paar päeva tagasi andis Eesti poliitika vaieldamatu suurkuju Mart Laar telepublikule oma esimese intervjuu – tavatult avameelse ja isikliku – pärast insulti haigestumist. VIPid meil ju üldiselt niisugustel teemadel ei räägi. Laar on umbes kolmas kahekümne aasta jooksul. Kümmekond aastat tagasi tunnistas võitlust raske depressiooniga riigikogu liige Igor Gräzin. Eks selle eest vaadatakse teda praegugi veel pisut «sellise» pilguga. Kuus aastat tagasi jagas kaasmaalastega õuduselamusi omastehooldamise teemal ärimees, rallisõitja ja tollane riigikogu liige Robert Lepikson. Lepikson oli sõnakas mees, kes oleks küllap aidanud poliitikatandrilgi teemat tõsta, kuid kahjuks lahkus ta kaks kuud hiljem ise siitilmast ajuinsuldi läbi, oma õnneks omastehooldust vajamata.

Mart Laar rõhutas intervjuus mitu korda just perekonna tähtsust raskest seisundist taastumisel. Ta kinnitas isegi, et päris kindlasti poleks ta saates mõtteid jagamas, kui tema kõrval poleks kõik pikad kuud viibinud lähedased. Et arstide ja taastusravispetsialistide panus on erinevatel tervenemisperioodidel erinevas balansis hädavajalik, kuid hingejõudu ja toetust, mis sind tegelikult koos naha ja karvadega mustast august välja tõmbab, saavad anda just need inimesed, kes on osake sinust ja kelle jaoks sina oled asjade algus ja lõpp.

Sellel Mart Laari saatel oli tohutu hulk vaatajaid ja kuna olen hästi kursis meie riigi pingpongipallurite mõttemaailma allhoovustega, hakkas mul sees keerama, kui adusin, milliseid püha õiguse aistinguid võis intervjuu tekitada neis, kes parasjagu lahendamas Eesti jaoks kahe umbsõlmega tähtsaid riiklikke küsimusi: säästa eelarvet, tehes seda samal ajal poliitkorrektselt ja Euroopa suunal kõlavate loosungitega lehvitades.

Eestis on praegu käimas tervelt kaks seadustike korrigeerimist, millest mõlemal on otsustav mõju Eesti «inimressursile» tulevikus. Sotsiaalministeeriumil on käsil sotsiaalõiguse kodifitseerimine, mille käigus tehakse uuenduskuur hulgale õigusaktidele, sh sotsiaalhoolekande seadusele, millest sõltub, kuidas riik ja kohalikud omavalitsused abistavad inimesi toimetulemisraskuse puhul ja nende ennetamisel. Olgu need siis puuetega inimesed, eluheidikud, eakad või muude erivajadustega inimeste grupid. Teiseks on parlamendilugemiste ootel ka haridus- ja teadusministeeriumi ettevalmistatud põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse muudatuste pakett, millest hakkab sõltuma meie üldhariduse kvaliteet, sh see, kui suure elujõu ja läbilöögivõime saavad koolist kaasa hariduslike ja sotsiaalsete erivajadustega lapsed.

Mõlema paketi puhul, kus on ka mitmeid mõistlikke momente, on läbivaks jooneks riigi rahahuvide eest seisva seadusandja soov sooritada pallivise naabrimehe kapsaaeda. Lisaks omavalitsustele on jõuliselt sisse toodud ka kolmas osaline – perekonnad. Sest kellele muule kukub lõpuks koormus, kui näiteks puuetega lapsed «kaasatakse» küll tavakooli ja isegi tavaklassi, aga nende jaoks neis tingimustes sageli eluliselt vajalike ja vahel vägagi mahukate ja kallite tugiteenuste rahastamine ja korraldus määratakse sõrmenipsuga omavalitsustest koolipidajate õlgadele.

Teame praeguseks liigagi hästi, haldusreformi arutamise, uurimise ja torpedeerimise taustal, et suur osa meie sadadest omavalitsustest neid teenuseid osutada ei suuda ega ka hakka neid osutama. Nii ongi kavala plaani varjatud osaks lahendus, et lisakoormus kukub perekonnale. Ja siinkohal peatub korraks ka pingpongimatš. Koos võtavad riik ja kohalikud omavalitsused välja perekonnaseaduse ja loevad: hädasolija aitamine ongi pere kohus, kuni surmani. Arutletakse tõsiselt isegi selle üle, et kohustus peaks laienema ka õdedele-vendadele.

Suviste vihmavalangute varjus valmis Eestis üks haruldaselt huvitav uurimistöö. Selle tellisid sotsiaalministeerium ja justiitsministeerium, et saada ülevaadet, mil määral oleks mõeldav suurendada perekondade kohustusi oma lähedaste eest hoolitsemisel, kui viimastel esineb probleeme nagu puue, töövõime kadu, paljulapselisus, vanadusest või muudest põhjustest tekkinud toimetulematus jms.

«Mõistame tellijat nii, et ta soovib, et me paneksime kirja järeldused viisil, mis võimaldab tellijal olukorras, kus ta kaalub sotsiaalõiguse kodifitseerimise käigus suurendada perekonna vastutust toimetulekuraskuses isiku abistamisel, vaadata järeldustest, millistel tingimustel selline kavatsus on (põhi)õiguslikult (st kooskõlas põhiseaduse ja Eestile siduva rahvusvahelise õigusega – T. K.) lubatav,» viitasid oma eessõnas ka uuringu «Perekonna kohustused (sotsiaalsete probleemide tõttu) abi vajavate pereliikmete ees» autorid, noored juristid Ave Henberg ja Kärt Muller.

Uuring ise, kuigi selles sisalduv materjal annab seadusandjale võimaluse perekondade elujärge soovi korral olulisel määral halvendada, on Eesti sotsiaalhoolekande kultuuri jaoks sügavalt avastuslik. Näiteks saame must valgel kinnitust, et kuigi laiem avalikkus seda ei usu, rikub Eesti riik iga päev päris paljude omastehooldajaiks olevate isikute inimõigusi, surudes neid emotsionaalselt tundlikku olukorda ära kasutades nelja seina vahele, määrates nad sotsiaal- ja tugiteenuste puudumise või kättesaamatuse tõttu oma lähedast päästes vaesusesse ja eraldatusesse, jättes nad kõrvale tööst ja sundides minetama eneseväärikust.

Näen vaimusilmas, kuidas seadusemuudatuste koostajad grupiviisiliselt püsti tõusevad, kuulates Laari arvamust perekonna tähtsusest. Lõpuks ometi kuulevad nad kinnitust oma tõele. Aga nagu ikka, kuulevad kuulajad eelkõige seda, mida tarvis. Perekond ei ole tegelikult see institutsioon, kelle pädevusse kuulub 120-kilose mehe tassimine ja kasimine, selle teenuse saamiseks on nii abivajaja kui tema pere tööd teinud ja makse maksnud.

Perekond on see, kes toetab paranejat emotsionaalselt. See on perekonna tähtsus, vahel on just see tähtsaim osa tagasitulekust ja edasiminekust, võimendades spetsialistide tööd ja andes paranejale meelekindluse, toe ja usu.

Ladudes perede turjale kogu füüsilise, tehnilise ja majandusliku koorma, nagu see praegu tihti on, pole nad enam suutelised jagama oma hoolealustele vaimujõudu, mille toel võidelda homse eest. Liiga palju on Eestis kogunenud omastehooldajaid, kes koos oma väetiga nii vaimselt, füüsiliselt kui majanduslikult põrmu langevad, tervise kaotavad, hullumajja satuvad ... See viga on meie seadustesse kirjutatud ja see on vaja sealt kiiresti välja võtta.

Just homme on seesama teema – hoolekandesüsteemide arendamine kombineeritult omastehooldusega – arutluse all sotsiaalhoolekande konverentsil. Selle päeva juhina plaanin seada enam kui 200 kuulajaga hoolekandejuhtidest, praktikutest ja lähedasi hooldavatest pereliikmetest auditooriumi ette väljakutse visandada Eesti riigi jaoks paberile terviknägemus sellest kahe poolega medalist.

Palusin mitmeid asjakohaseid ametkondi saata oma esindajad konverentsi lõpus toimuvale ümarlauale. Tulevad inimesed õiguskantsleri büroost, riigikontrollist, omavalitsustest, rohujuure tasandilt. Probleemiga kõige tihedamalt seotud sotsiaalministeerium otsustas aga ajapuudusel just selle arupidamise vahele jätta.

Aeg oleks lõpetada ka Eestis Don Quijote moodi tuuleveskitega võitlemine, kus probleeme lahendatakse killustatult ja eraldi sektorites. Aeg on otsida üles ja kõrvaldada põhjused, mis neidsamu probleeme toidavad. Vaja on lõpetada riiklik pingpongimäng inimestega.

Tiina Kangro on Linnalehtede Grupi peatoimetaja, telesaate «Puutepunkt» produtsent ja samanimelise ajakirja väljaandja.

Sotsiaalministeeriumi kommentaar

Tiina Kangro artiklis «Pingpongimäng inimestega» on tsiteeritud sotsiaalministeeriumi tellimusel 2012. aastal sotsiaalõiguse kodifitseerimise raames valminud perekonna abistamiskohustust käsitlevat õiguslikku analüüsi, mille autoriteks on Ave Henberg, Kärt Muller ja Anneli Alekand.

Juhime tähelepanu asjaolule, et artiklis tsiteeritud lõik pärineb analüüsi tööversioonist, mitte aga lõplikust autorite poolt tellijale üle antud uuringuraportist. Kahetsusväärselt oli inimliku eksituse tõttu Sotsiaalministeeriumi kodulehel avaldatud analüüsi tööversioon.

Artiklis esitatud tsitaat väljendas analüüsi autorite subjektiivset ning kahjuks ekslikku tõlgendust Sotsiaalministeeriumi kui analüüsi tellija lähteülesandest. Kuna antud tõlgendus asetanuks kogu analüüsi valesse, tellija tegelikele taotlustele absoluutselt vastupidisesse konteksti – mille tõestuseks on ka Tiina Kangro artikkel – korrigeerisid autorid analüüsi lõppversioonis enda seisukohti, lähtuvalt tellija lähteülesandest ning sotsiaalõiguse kodifitseerimise eesmärkidest.

Oleme teadlikud omastehoolduse probleemidest, mida on käsitletud erinevates, sealhulgas sotsiaalministeeriumi tellimusel valminud uuringutes.

Kinnitame, et ei otsi ega kavanda sotsiaalõiguse kodifitseerimise raames viise perekonna abistamiskohustuse suurendamiseks, nagu väidab Tiina Kangro artikkel, vaid võimalusi omastehoolduse toetamiseks ning täpsemaks reguleerimiseks. Sel põhjusel telliti ka käesolev analüüs, mille eesmärgiks oli täpsustada (põhi)õiguslikke raame ja aluseid, millest perekonna abistamiskohustuse sisu reguleerimisel lähtuda.

Oleme vea parandanud ning analüüsi lõppraport on kättesaadav ministeeriumi kodulehelt.