Riigikogu arutas Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni algatatud olulise tähtsusega riikliku küsimust: omastehoolduse olukorrast, selle mõjust majandusele ning moraalsele keskkonnale. Ettekannetega esinesid Tartu Ülikooli lektor Jüri Kõre, ajakirjanik Tiina Kangro ja Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni liige Helmen Kütt.
Kõre selgitas, et omastehooldus moodustab nii suure osa Eesti hoolekandest, et ilma selleta ei ole valdkonna korraldamine võimalik. Omastehooldusel on eeliseid, mida formaalne süsteem ei oma, ja puudusi, mida koostöö professionaalse sotsiaaltööga saab leevendada. Omastehoolduse toetamine on märkimisväärselt odavam kui võimaliku alternatiivi - institutsionaalse hoolduse - rahastamine. Kohalike omavalitsuste poolt määratud hooldaja või koduhooldusteenus kõrval eksisteerib vähetuntud ja -uuritud mitteformaalse omastehoolduse ja tasuliste teenuste süsteem.Hooldus – sealhulgas ka omastehooldus – tähendab jagatud vastutust. See on levinud euroopalik hoolduse käsitlus.
Kangro märkis, et loomaks paremini toimivat ja majanduslikult põhjendatud omastehoolduse süsteemi peame täiustama oma teadmisi tegelikust olukorrast. Täna puuduvad meil andmed kui palju, kus, millises olukorras ja milliste vajadustega on meie hooldatavad, aga ka täpne ettekujutus terviku toimimisest. Tema sõnul ei teata isegi, kui palju on tekkinud registritesse puudega isikuid ja hooldajaid, kelle puhul rakendub nende staatus n-ö tööturumeetmena.
Kütt käsitles omastehooldust läbi Eesti seadusandluse. Põhiseaduse § 27 sätestab, et perekond on kohustatud hoolitsema oma abi vajavate liikmete eest, perekonnaseaduse § 97 aga seda, et ülalpidamist on õigustatud saama muu abivajav alaneja või üleneja sugulane, kes ei ole võimeline ise enese eest hoolt kandma. 2005. aasta 1. aprillist muudeti seadusandlust, mille tulemusena andis riik hooldajatoetuse maksmise üle täisealiste hooldust vajavate inimeste osas omavalitsustele. Täna on tavaliselt Eestis levinud puudetoetus raske puudega inimese hooldajale 15 eurot ja sügava puudega inimese hooldajale 25 eurot. 2010. aastal hakkasid kohalikud omavalitsused maksma ka puuetega laste hooldajatele toetust. Eri omavalitsused maksavad seda 19–100 eurot. Viimast küll väga harva, levinud on 19 eurot. Hooldajatoetuse maksmisega kaasneb sotsiaalkindlustusega hõlmamate hooldajate eest sotsiaalmaksu tasumine omavalitsuse poolt. Riik eraldab selleks rahalised vahendid. Täiskasvanute korral on hooldajatoetuse maksudest vajalik raha ja ka toetusraha toetusfondis, laste korral on see sihtotstarbeline laekumine.
Kütt märkis, et omaste hoolduse riikliku tähtsa küsimuse toomine Riigikogu suurde saali peaks juhtima nii seadusandjate kui ka üldsuse tähelepanu sellele, et olukorras, kus Eesti elanikkond vananeb ning maksumaksjate arv väheneb, tuleb nii inim- kui rahalist ressurssi õigesti kasutada. „Eesti ühiskond on hakanud viimasel aastal seda mõistma, et nii riiklike kui kohalike omavalitsuste poolt pakutavate hoolekandeteenused ei taga aga inimestele kindluse ja turvatunnet ning tekitab tegelikult võõrandumist ühiselust,“ ütles Kütt. Ta lisas, et omastehooldajad on muutunud puhvriks avalike teenuste pakkumisel või nende puudumisel. Kütt avaldas lootust, et nende probleemidega on võimalik tegeleda erakondliku poliitika üleselt, võttes aluseks teadlaste uuringud, kaasates huvirühmad ning otsides paremaid sotsiaalpoliitilisi lahendeid ja vaadates üle ka seadusandluse ja vajadusel seda ka muutes.
Läbirääkimistel võtsid sõna Maret Maripuu, Margus Tsahkna ja Mihhail Stalnuhhin.