Lapsed armastavad oma vanemaid. Mida muuta eakate hoolduses, et hooldamiskohustus ei viiks armastavat last võõrandumiseni?

Inimeste väärtushinnangud ja kombed on eri aegadel ja eri ühiskondades muutunud, siiski arvatakse, et põhilised emotsioonid on püsinud sarnastena. Hoolimine oma lähedastest tundub olevat üks sellistest. Ka siis, kui lapsed elavad vanematest kaugel, jääb hooliv side enamasti püsima. Kust siis tekib ühiskond, kus puudub „suur praktiline vajadus vanadest inimestest hoolimise järele”, nagu kirjutas 24. aprilli Eesti Päevalehes Villu Zirnask?

Hoolimine ja hooldamine on sarnased sõnad, tähenduselt ometi nii erinevad. Hoolimine on hea tunne sellele, kes hoolib, niisamuti sellele, kellest hoolitakse. Hooldamine võib tekitada helli ja tänulikke tundeid, kuid ka hirmu ja vastumeelsust mõlemale osapoolele. Pole midagi loomupärasemat kui hoolimine oma lähedastest – sellest ei saa ära väsida. Oma armsa hooldamine on karmim teema. Kui puudu jääb kõigest – oskustest, ajast, jõust ja rahast –, siis kaob lõpuks ka hoolimine, hooldaja ei saa enam iseendagagi hakkama.

Bioloogilised masinad

Eesti perepoliitikas valitseb teatud paradoks: kui perekonnaseadus paneb perele kohustuse oma abivajajaid aidata, siis hõlmab see pereliikmeid kaks põlvkonda üles ja alla, ehk vanavanematest kuni lapselasteni. Eesti perepoliitika ametlikult sõnastatud eesmärkidesse aga vanavanemad enam ei mahu, siin kuuluvad perre vaid vanemad ja lapsed.

Huvitavad on ka perepoliitika märksõnad – ametliku perepoliitika põhiküsimus on, kuidas tagada ühiskonna füüsiline taastootmine, säilitades samal ajal kõrge tööhõive. Tubli inimene on see, kes saab palju lapsi ja teeb kõvasti tööd. Ehk inimene kui bioloogiline masin. Vanas eas enam lapsi ei saada, ka füüsiline töövõime väheneb. Bioloogilise masinana on eakad kasutud. Ometi on meile antud võime elada 100-aastaseks ja vanemakski. Ehk on inimestel vaja ka traditsioone säilitada ja hoolivust taastoota? Seda suudavad kõige paremini eakad inimesed. Küllap see eristab inimühiskonda loomariigist, sest muidu piirduks inimese eluiga 50–60 aastaga.

Ühiskonna hoolivust näitab kõige paremini see, kuidas hooldatakse raskelt haigeid ja vanu inimesi. Kõigist teistest hoolimine on sellest alati eespool. Ühiskond, kelle jaoks kaotab inimene väärtuse, kui ta lahkub töölt, toodab hirmu vananemise ees. Meie enda vanemad ja vanavanemad jäävad ikka armsaks, kuid kusagil on „need teised” – „ühiskonnale koormaks olevad vanurid”, kellest oleks „parem lahti saada”. Nii nagu tulevikus meist endist.

Mida tuleks muuta eakate hoolduses Eestis? Kõige tähtsam on hakata eakaid kohtlema iseseisvate täiskasvanud inimestena igas mõttes, ka rahalises. Kui eakas vajab hooldust, mida tema pere talle pakkuda ei suuda, siis hooldusteenuste eest tasumisel peab omaosalus sõltuma inimese enese sissetulekust või üldisest varalisest seisust, laste (ja lastelaste) varaline seis ei puutu asjasse. Nii on see paljudes EL-i riikides. See muutus aitaks eakatel säilitada iseseisvust ja eneseväärikust ning vähendaks pereliikmete hoolduskoormust.

Kust selleks raha saada? Aeg on kriitiliselt üle vaadata pikaajalisele hooldusele/õendusabile eraldatava raha osakaal riigi eelarvest Kui Eestis eraldati 2010. aastal selleks 0,23% SKT-st, siis Soomes 2,20%, Saksamaal 0,98% ja Hispaanias 0,62%.

Paljudes riikides toimib analoogselt ravikindlustusega ka hoolduskindlustus, mis on päris kenasti vastu võetud. Kui laps või pereliige saab kodus olemise asemel tööl käia, laekub tema arvelt maksuraha. Ka olemasoleva raha sihipärasemast jaotamisest võib tekkida pisike reserv – õige teenus õigel ajal, mitte võimalikult kallis teenus igaks juhuks.

Lepime kokku miinimumi

Hooldusabi vajajate võrdseks kohtlemiseks peaksime kokku leppima minimaalse määra, mille ulatuses osutatakse abivajajale hooldusteenuseid ka siis, kui tal nende teenuste eest ise pole võimalik täies mahus tasuda. Need on teenused, milleta inimene toime ei tule. Olmetingimuste valik ja lisateenused mugavuse suurendamiseks on teine teema, see võiks jääda omafinantseerimisele.

Eesti tüüpiline koduhooldus aitab hakkama saada neil, kellel on probleeme väljaskäimisega või kodu koristamisega või kes vajavad näiteks haavandite hooldamist. Inimesele, kes vajab abi mitu korda päevas, seda üldiselt ei võimaldata. Koduhoolduse kättesaadavus on piirkonniti väga erinev.

Valik – eakaid ümmardada või vanurid hüljata – on meie teha. See on valik, mis me teeme iseenese jaoks.

Kai Saks
geriaater