Vaadates oma laste fotot, kus nad kõik koos pildi peal on, tulevad nüüd pisarad silma, sest ma annaks palju, et kerida aega tagasi selle ajani, kus nad veel nii väikesed olid. Aeg oli raske, pere oli suur, palgad väikesed, tööd tuli teha mitmel kohal, et ots-otsaga toime tulla ning suure  rühkimisega unustasin vaatamast oma lastele otsa, imetlemast seda imet mis mul siis olemas oli - kolm väikest armast tervet poissi. Sest mõtet jätkus ainult muretsemiseks, kuidas edasi, kuidas homme. Justkui muretsemisest oleks kasu.

Õpetades täiskasvanud venelastele eesti keelt, tõlkisin ma ühel õhtul sõna muretsema - muretsesin endale uue palitu, uue mütsi jne. Imestunult küsis üks meesterahvas, kas mure ei ole mitte – горе ja seega muretsema – заботится, miks te ei osta endale asju, miks te neid läbi mure saate?

Siis ma avastasin nagu esmakordselt meie keele omapära – tõesti, muretsemine on meile otsekui sisse kodeeritud – me muretseme endale naise ja lapsed, me muretseme endale elamise, töö, auto ja raha, me muretseme endale koos sellega ka mured ja haigused. Miks peab iga asjaga kaasas käima mure, kas armastuse leidmine ja lapse sünd pole mitte suur rõõm ja õnnistus, ilus kodu ja huvitav töö mitte nauding ja ootuste täitumine?

Miks ma sel teemal nii pikalt jutustama jäin, eks ikka selle pärast, et öelda Teile – ärge liigselt muretsega. Sest tavaliselt on nii, et mida me kardame, selle ka saame! Olen ise kogenud nii mitmegi inimese muretsemise tagajärgi. Mitmel korral on tulnud mulle memmekene appi poega hooldama, kui olen pidanud kusagile minema. Esimesed sõnad memme suust on: „Aga kui me nüüd üksi jääme, mida siis kõik võib juhtuda ja mida ma siis teen?“ Algul ma ainult muigasin selle jutu peale ja ütlesin, et kui midagi väga hullu on, ära siis ise opereerima hakka, kutsu ikka kiirabi kohale.

Aga nüüd olen püüdnud selle hooldaja kutsumist vältida, sest ta muretseb mu lapse haigeks!

Uskuda või mitte, kuid esimesel korral muretses ta lapsele veenipõletiku, mis lõppes kiirabihaiglas kuuajase raviga küllaltki kriitilises olukorras. Seepärast soovitan isiklikult, kes tahab väga muretseda – mõelge hoopis, mis siis saab kui ta terveks saab! Siis ju uus mure, kust noormehele tööd leida, mis siis veel juhtub kui ma lotoga peavõidu võidan jne jne. Kuid see on hoopis teistsugune mure! Proovime vahel oma mõtteid muuta, negatiivne mõte muuta positiivseks. Ja uskuge mind, haigused pelgavad sellist imelikku optimisti, sest õnnelik inimene on tegus ja kui ta ei ole õnnelik, siis ta ei suuda ka midagi ette võtta. Meie aga peame suutma olla tegusad ja aktiivsed - oma laste, oma abikaasa, oma sõprade pärast!

Miks see mureteema siia liikumise teema lõpetuseks, aga ikka seepärast, et kui me oleme mures ja närvilised, tõmbuvad meie lihased pingesse. Pinges olek tekitab pikapeale valuaistinguid. Kui meil on valus, siis me aga väldime erilist liikumist ja liigutamist. Kuid otse vastupidiselt  peaksime me siis minema jalutama, kõndima, kellel jalad terved ja kaal lubab – jooksma. Kellel kaaluprobleemid suuremad, see võiks võtta jalgratta ja sõita või ujuda. Kuid kindlasti mitte jääda voodisse ja tuppa.

Jätkame siit eelmises kirjatükis pooleli jäänud teemal – inimese siirdamine ehk tõstmine, keeramine või toetamine liikumiseks ühest kohast teise.

Sellega seoses mõtle:

• Mida suudab hooldatav ise teha? Kui suured on tema jõuvarud?
• Kas liikumiseks/liigutamiseks on vaja abivahendeid või isegi kolmanda inimese abi?

Valmistu:

• Varu endale aega ja tee ruumi.
• Räägi ja näita hooldatavale kuhu ta istub, keerab – siirdub.
• Räägi ja näita, kust hooldatava saab kinni võtta või toetuda.
• Leppige kokku nii hooldatava kui kolmanda isikuga, kes mida teeb.

Koostöös:

• Juhenda hooldatavat vaheldumisi rääkides, näidates ja puudutades.
• Väldi keelavaid väljendeid ja närvilisust.
• Proovi teha asju huumoriga.
• Aita ainult nii palju kui vaja.
• Kasuta inimese keharaskust ja loomulikke liikumisvõtteid.

Asendid ja võtted:

• Ole hooldatava lähedal.
• Võta sisse kindel poos, selg surge, põlved ja puusad painutataud. Hoia õlad all.
• Ära tõsta kumera seljaga. Asetu hooldatava suhtes näoga.
• Kasuta tõstes suuri lihaseid. Jalalihased on tugevamad kui selja ja käelihased.
• Võta hooldatavast tugevalt ja kindlalt kinni, kuid ära tee haiget.

Vähenda koormust:

• Toeta vaba käega tooli seljatoele või voodi otsale, põlvi võib toetada vastu voodiserva.
• Väldi tõstmist kui võib. Tõstmise asemel kasuta libistamist.
• Väldi hõõrdumist kasutades libedaid kangaid.

Liikumine on parim ravim!

• Liikumine paar korda päevas on enese eest hooldamine nii hooldajale kui hooldatavale.
• Julgust ja indu liikumiseks toovad õiged abivahendid ja varustus, meeldiv seltskond või meeldiv eesmärk.
• Et säilitada mugav olemine ja terve keha, tuleb liikumatul haigel vahetada asendit vähemalt iga 2 tunni järel.
• Õigete siirdumistehnikate harjutamine ja abivahendite kasutamine kergendavad nii hooldaja kui hooldatava elu ja kaitsevad mõlema füüsilist tervist.
• Siirdumine sujumist aitab hea koostöö ja selge juhendamine rääkides, näidates ja toetades!

Järgmises artiklis vaatame kuidas ja milliseid võtteid kasutada siirdumisel juba piltidelt.

Tiina Tursman