Asendivahetus

Kuna sügisesed rõsked ilmad ei meeldi liigesehaigustele, siis tekivad liikumis- ja keeramisvaegused väga kergesti. Seisma ja istuma tõusmine ning siirdumine toolilt voodisse ja tagasi on keerulised tegevused siis, kui liikumis- ja tegevusvõime on langenud. Siirdumise ja asendivahetuse tähtsus kasvab hooldatava tegevusvõime langusega pidevalt.

Õige tehnika ja abivahendite kasutamise õppimine aitab toetada hooldatava enese tegevusvõimekust ja hooldaja jaksamist ning tervist. Õige siirdumistehnika kaitseb hooldatavat muuseas ka survehaavadest ja omastehooldajat tugi – ja liikumiselundite probleeme ja valusid. Sellesse probleemi ei tasu sugugi kergekäeliselt  suhtuda, kuna olen selle omal nahal ära proovinud. Neli aastat tagasi olin veel 45 ja täiskasvanud poja siirdumine ratastooli oli problemaatiline, seega võtsin ta sülle ja asetasin tooli. Hiljem õppisime koolitustel õiget teisaldust ja ka poja liikumisvõimekus suurenes, kuid nüüd vaevavad mind nii lihas – kui liigesvalud, mis piinavad nii päeval kui ööl ja tihtipeale kaovad ainult Diclofenac´iga. Seepärast hoidke oma tervist, kallid hooldajad, et te ise ei muutuks peale hooldustööd hooldatavateks!

Ergonoomika ja koostöö 

Siirdumise juures aitamise peamiseks kriteeriumiks on see, et hooldatav ise teeb nii palju kui ta suudab. Pisemgi hooldatava osalemine tegevuses toetab pikemaajalist iseseisvat toimetulekut, aitab säilitada lihastugevust, annab osalemise tunde ja kergendab oluliselt hooldaja tööd.

Siirdumise juhendamine toimub ka koduses tingimuses rääkides, näidates ja puudutades. Juhendamine peab olema lühike ja arusaadav. Hooldaja ergutab  hooldatavat -  võta kinni minu õlgadest, keera vasakule või liigume aknalauani; mitte ei ütle vaid võta kinni või keera! Sõnade valik on väga tähtis. Tõstmine võib tähendada hooldatavale, et tema ei pea nüüd enam midagi tegema. Siirdumine aga ütleb, et mõlemad on tegevuses. Proovige vahel öelda neidsamu käske otsekui endale ja mõelge siis, milliseid sõnu on kõige parem kasutada.

Enne siirdumist peaks veel ette näitama, mida me hakkame nüüd tegema ja rääkima, mida peab seejuures tegema hooldatav. Hooldatavale näiteks näidatakse, millisele toolile ta peaks istuma ja kust peab ta kinni hoidma või millele teise käega toetuma. Vajadusel aitame hooldataval liigutusi sooritada. Puudutus on samuti tähtis osa siirdumise toetamisel. Tugevad võtted tekitavad tavaliselt valu, ebakindlad ja liiga ettevaatlikud võtted aga tekitavad hirmu ja ebakindlust.

Siirdumisel ja asendite muutmisel on eesmärk kasutada loomulikke liikumisviise. Need on needsamad tegevused, mida iga inimene teeb, kui ta keerab end voodis, tõuseb istuma, tõuseb püsti või istub uuesti. Ka hooldatava juures peame kasutama neidsamu liigutusi ning hooldatava käest tuleb küsida, kuidas sa teeks siis kui sa ise saaks tõusta vms, kui oleme peegelpildi tõttu hädas – kuhu peaks nüüd liikuma käsi või jalg. Kergem on alati aidata teisel teha oma harjumuspärast liigutust, kui õpetada talle täiesti uut tegevust.

Siirdumise ja asendivahetust on kergem teha kehakaalu kasutades, kallutades ja keerates, nii suudab hooldatav ise kergema vaevaga tegutsema ja raskemaid võtteid ei olegi vaja hooldajal teha. Kehakaalu kasutamine tähendab seda, et kui hooldatav hakkab tõusma, siis ta kallutab keha nii sügavale ette, et tagumik kerkib selle käigus kergelt toolilt ja siis saame õiget võtet kasutades ja hooldatavat veidi keerates hooldatava kergelt siirdada voodiservalt toolile või vastupidi. Kui ei usu, proovige ise järele! Enne tõusmist me kõik kallutame ennast ettepoole, kuigi see tegevus on teadvustamata tegevus ja me oleme selle unustanud, et tõusmiseks on kõigepealt vaja teha kallutus ette – sest see toimub automaatselt ja me ei mõtle sellele.

Hooldatavat aidatakse käe pakkumise või abivahendi andmisega, millele toetuda.

Hooldataja aitab ainult seal, kus ei toimu liikumist. Puusadest, õlgadest, pihast või pea tagant toetamisega aitame liigutust sooritada. Küünarnukist või kaenla alt  hoidmine aga takistab inimesel end ise aitamast ja tundub ka ebameeldiv. Ka riietest ei saa tõsta, sest need soonivad sügavale naha sisse ja liikumisel võivad tekitada vanuritel isegi naha rebenemist.

Abivahendid aitavad siirduda ja tõusta. Nende kasutamine lisab võimalusi ise toime tulla ja vähendab omastehooldaja üle koormamist. Vahel võib hooldatav protesteerida abivahendite kasutamise vastu ja soovida abi vaid hooldajalt. Siis tuleb hooldatavaga vestelda ja koos õppida abivahendit kasutama ning lisada juurde ka miks seda peaks tegema. Iga uue abivahendi kasutamine võtab aega ja on algul võõrastav ja hirmutav. Kui asi ununeb, tuleb uuesti küsida ja hooldajal uuesti vastata. Sest parim abivahend on ikkagi kasutuses olev abivahend!

Hea tegutsemistehnika aitab omastehooldajal jaksata ja hoida ära koormusvigastuste tekkimist! Oma töövõtetele ei pööra me tavaliselt tähelepanu. Siirdumise aitamine  on ikkagi koormav ja ettevaatamatu tegevus teeb haiget nii lihastele kui liigestele. Halb võte hooldatavast või tema äkilised liigutused võivad sundida meid tegema kiireid ja selga kahjustavateks liigutusi. Tõstmine ja äkiline rebimine kummargil asendis viib kergesti seljavaludeni. Selg hakkab valutama ka siis, kui tuleb töötada pikka aega kummargil. Pea hoidmine painutatuna või kõrvale kallutatuna koormab kaela- ja turjalihaseid. Õla-, piha- ja deltalihased hakkavad valutama kui õlad ja käed on pikka aega ees või kõrvalolekus. Pikka aega kükkasendis või põlvili olek väsitab tugevalt jalalihaseid. Selja-, kaela- või turjavalude korral on vaja mõelda, millega seoses on valu tekkinud ning mida sai siis valesti tehtud, et tekkis üldse valu või oleks valu saanud ära hoida abivahendeid kasutades.

Tabel 1. Abivahendite kasutamine kergendab siirdumist.

Lamatiste teke

Lamatised tekivad tavaliselt kohtadesse, kus keha soonib mõni riietusese või lamamisest pikaajaliselt ühes asendis. Eriti kergesti tekivad lamatised kanna, sabarookondi ja istmiku alla, kõrvadele, küünarnukkide, põlvede ja kukla alla. Lamatis algab punetusega, mis ei kao ka siis kui asendit muudetakse.

Hooldatava asendit tuleks muuta iga 1-2 tunni järel. Õige siirdumistehnika ja abivahendite kasutamine takistab keha venitamist ja traumeerimist asendi vahetusel. Istudes või magades võib ohtlike kohtade alla panna lambanaha, vene rahvusest hooldajad kasutavad ka ajalehti. Selili asendis magades tuleb põlved  ja sääred toestada patjade, nii et kannad oleks õhus. Taastusraviasutustes on selleks voodi jalutsisse paigutatavad ümarad ja tugevad „vorstikujulised“ padjad. Toolis istudes peab jälgima, et hooldatav ei lamaskleks seal, vaid istuks 90 kraadise nurga all, sest siis jaotub keharaskus kõigile kehapunktidele ühesuguselt. Võib kasutada ka auguga toolipatja, et sabarookondi koht jääks augu kohale.

Lisaks õigele ergonoomikale vajab hooldatav korralikku kehahooldust, mitmekülgset toitumist, vajalikul määral vedelikku, aga ka õhk- või geeltäidisega patja ratastooli ja siledaid voodiriideid. Kui voodiriided on kortsus või rulluvad keha alla, tekitavad ka need lamatisi, kuna voodihaige nahk muutub eriti tundlikuks igale väiksemalegi saipurule, mis on sattunud voodisse. Seepärast on voodihaige voodi puhtus eriti tähtis.

Lamatisi tekitab ka pikaajaline mähkmete kasutamine. Meie oleme oma peres juba ammu loobunud mähkmete kasutamisest, kuna uriin koguneb uriinikotti. Selleks olen tuttavate abiga varunud endale suure hulga voodilinu, mille siis  pikapeale ( kui nad pesus enam puhtaks ei lähe) minema viskan või kasvõi kaltsuvaibaks koon. Kuna lamatis tekib tundidega, lahkub aga kuudega, on kergem neist hoiduda kui ravida.

Oma artikli kirjutamiseks kasutasin Soome Omastehooldajate Liidu poolt välja antud raamatut „Omaine hoitajana“. 

Tiina Tursman