Antoine de Saint-Exupery on öelnud: „… inimene on üks suur inimsuhete sõlm; igal suhtel on inimese jaoks mingi tähendus…“. 

Meie elus sõltub väga palju sellest, kuidas me arutame enda sees lahti selle inimsuhete sõlme ja millist tähendust meie jaoks kujutab iga meie kõrval, lähedal või ka päris kaugel elav inimene. Kas omastehooldaja või puudega inimene ise oskavad näha endas ja kaasinimeses potentsiaalset toetajat või märgatakse ainult selle olukorra negatiivseid pooli? 

20 ja rohkem aastat tagasi räägiti perekonnast kui ühiskonna algrakukesest. Tänasel päeval ajalehti lahti lüües leiame sealt ainult majanduskriisi, seksiskandaale või õnnetusi käsitlevaid artikleid. Perele nagu ei olegi enam kellelgi aega tähelepanu pöörata. Kuid perekond on olnud aastatuhandeid inimkonna aluseks ja selleks ta jääb kindlasti veel mõneks ajaks, olgugi  ta tänapäeval muutunud kas üksikvanemaga või sinu, minu ja meie lastega pereks.

Enamik inimesi omab ettekujutust, mida tähendab perekond. Lapse jaoks algab perekond tema vanematest, vanavanematest ja õdedest-vendadest. Täiskasvanuks saades sõltub pere loomine paljudest inimesest sõltuvatest ja mitte sõltuvatest asjaoludest. Kõik inimesed ei soovigi luua peret ja saada lapsi ning ka nende arvamusega  peame leppima, sest see on nende vaba valik.

Filosoofiadoktor ja paariterapeut Harville Hendrix väidab, et bioloogiliselt armuvad inimesed ahviajuga, st et me kõik alustame oma suhteid vastassooga mingi eelajaloolise inimese mäluga. Isane loom vaatab emast vaid selle pilguga, kas emane suudab talle lapsi sünnitada ja neid üles kasvatada. Emane aga vaatab, kas talle huvi pakkuv isane suudab koju vedada nii suure saagi, et sellest saaksid  söönuks nii emane kui lapsed.

Kuid kuhu jääb siis romantika, kui kõike vaid loomalike instinktidega lahti seletada? Ajaloo käigus on filosoofid esitanud aastasadu küsimuse: kas inimene suudab olla üheaegselt nii armunud kui ka praktiline?

Juba aastatuhandeid tagasi asendas majanduslik mõtlemine romantika. Romantiline armastus jäi kuhugi pruudimüügi ja kuninglike armulugude vahele. Juba Rooma õiguses on kirjas, et naine, lapsed, orjad ja kari moodustasid osa vaba mehe vallasvarast. Rooma õigus määras ka isale õiguse otsustada sündinud lapse ellujätmise üle: tütred ja puudega sündinud lapsed võis isa kaljult alla visata.  Keskajal oli armastuse jaoks raha vaid rikastel maaomanikel ja sedagi kuni uue sõjakäiguni, sest sõtta minnes peideti naine kõrgesse lossitorni luku taha ja vöötati voorusevööga. Maapinnale lähemal ehk talupojal ei olnud selliseks narruseks raha ja abielluti enamikus materiaalsetel kaalutlustel. Armastusabielu kui selline on oma ajaloolt väga noor nähtus, mis sai võimalikuks tänu tehnikarevolutsioonile ja naiste tööleminemisega ketrusvabrikutesse!

Kõik me loome pere koos oma psühhosotsiaalsete kogemustega. Mitte keegi ei loo peret selleks, et teha teist inimest õnnelikuks, vaid et lahendada mingi enda eluprobleem: üksindus, enesehinnangu langus või turvalisuse vajadus. Siin tekib tunnete teine tase, meie tunded muutuvad mõteteks. Me nimetame armastuseks seda, kui me mõtleme, et teine inimene teeb meile head, ja kurbuseks seda, kui me mõtleme, et kõik on läbi – me oleme üksi, keegi meist ei hooli jne. Aja jooksul muutub paarisuhe olusuhteks, me elame selles olukorras ja selles päevas, mis meil parasjagu käsil on. Armastus tähendab nüüd meie jaoks seda, kas me saame selle inimesega luua ning säilitada sõprus-, koostöö- ja abistamissidemeid, et säilitada oma heaolu.

Kätte on jõudnud argipäev ja tavaliselt tuleb siis ka mängu KOLMAS, kes suudab kogu senini saavutatu pea peale pöörata. Väga harva on  kolmas teine naine või mees. Üldiselt on selleks  siiski esimene laps. Kuid kolmandaks võivad olla ka kriisid ja haigused, mille pärast peab muutma nii armuloo kui  perekogemuse „käsikirja“.

Ühe täiskasvanud pereliikme invaliidistumine puudutab kogu peret samamoodi nagu puudega lapse sünd. Kui pere ülalpidaja invaliidistub, toob see endaga kaasa suuri muudatusi kogu pere rollides, majandusliku olukorra ja töörollide muutuse ning teistele pereliikmetele vastutuse lisandumise. Abikaasa kogeb, et ta sai lisaks enda töödele nüüd veel ka puudega abikaasa tööd. Puudega pereliige seob ja piirab aga omakorda kõigi teiste pereliikmete tegemisi. Pereliikmetes sündivad tunded on tihti vastuolulised: tahetakse aidata ja samas tuntakse süütunnet ja meelehärmi, mis tekib üleliigsest hooldamisest. Peresisesed probleemid inimsuhetes ja suguelus jäävad kõigi võõraste silmade eest peitu. Tekib küsimus: kas omastehooldus või omaksehooldaja on midagi, mis asetub pereliikmete vahele? Või millisel määral hakkab hooldustöö peresuhteid segama, kuidas armastus sobitub professionaalsusega? Me ei saa neid küsimusi eemale tõugata ega jaanalinnu kombel liiva alla peita, sest see olukord toob esile nüüd kõik inimeses varem kogetud hirmud – kus ma olin hüljatud, üksi ja ei tulnud olukorraga toime.

Kuidas toime tulla?

Rootsi psühhiaater Erik H. Erikson toob välja teise vaatenurga perekonna arengule ja pereelu elamise võimalikele viisidele. Need on järgmised:

• Pere kaudu. Kogu elu toimib otsekui teise inimese kaudu: lapsel ema kaudu, armunul armastatu kaudu. Ma ei suuda elada ilma sinuta – pereelus on sellised perioodid tavaliselt alguses ja lõpus.
• Ilma pereta. Elu kutsub meid üha uutesse olukordadesse: sündides jääme emast ilma (kui nabanöör katkeb), lasteaeda-kooli-tööle minek, tänavale-vanglasse sattumine (nii jääme praktiliselt ka inimlikkusest ilma). Abiellumine – jääme jälle emast-isast ilma, keegi teine hoopis tähtsam tuleb asemele. Laps saab suureks ja hakkab oma elu elama – jälle tunneme, et oleme millestki ilma jäänud jne jne. Eemaldumine varasemast olukorrast või õigemini vanast lahtilaskmine võimaldab uue olukorra tekkimist, uusi suhteid enda, teiste inimeste ja maailmaga.
• Koos perega.  Paarisuhe saab toimida vaid siis, kui see põhineb kahe inimese vabal ja vastastikusel sobimusel ja sobivusel, ühistel vaadetel ja arusaamadel, eesmärkidel ja suundadel ning koostööl. Küsimus on selles, kellega koos ma tahan jagada oma vanaduspäevi, mitte selles, kes on minu laste isa. Küsimus on ka selles, kuidas me jagame oma kodutööd, mitte, kes neid teeb!
• Pere jaoks. Nii üksikisiku, paari kui pere kasvu viimaseks mõõdupuuks on see, kui lähedale me oleme pääsenud oma elumõttele, mil määral  oleme suutnud elada oma tõekspidamiste järgi ja kuidas  oleme suutnud siduda sellega ka oma peret. Erikson toob siin esile mõtte, et kui seda elus ei juhtu, siis tunnebki inimene, et elu on kui maha visatud, elu polegi nagu elatud, olen pere ori …

Need mudelid ei tähenda, et pereelu läheks nagu redelit mööda, arenedes ühelt arengutasemelt teisele. Mistahes elukaare etapis võivad inimene ja paar olla tagasi mingis juba eelnevalt läbi elatud perioodis. Näiteks võib abikaasa haigus viia kogu pere kellegikaudu elamiseks, kuigi siiani oli juba suudetud elada endi jaoks. Kuid ka teise jaoks elu ei pruugi olla halvem. Väga südantsoojendav oli lugeda kirja, mille saatis mulle üks vanahärra  minu esimeses artiklis pakutud palve peale kirjutada oma kogemustest omastehooldajana. Kirjale olid lisatud fotod tema pikast hooldajatööst.  Abikaasa põdes väga rasket haigust ja seesama vanahärra suutis oma kaasale pakkuda tema elupäevade lõpuni nii lohutust kui hoolt, vaatamata sellele et kaasa ei saanudki enam aru, kellega koos ta elab.

See ongi omastehoolduse juures kõige tähtsam ja samas ka raskem küsimus: kuidas suuta pereelu edasi elada ka nii rasketes tingimustes, mil teise poole arusaaminegi on juba ähmastunud. Kuidas toime tulla koos perega ja samas ilma, kuidas jääda iseendaks ja säilitada huumori- ja ilumeel (näha kõige jubedamaski olukorras oma kaasat sellisena, nagu ta oli kunagi ammu, armumishetkel ja suuta seda ka säilitada), kuidas elada kellegi jaoks nii, et see tunduks kooselamisena. Südamlik tänu härrale!

Saada selleks, kes ma olen.

Elu suurimaks ülesandeks on saada selleks, kes ma tegelikult olen. Soome kirjanik ja perenõustaja Matti J. Kuronen ütleb, et hooldustöö suurimaks võiduks on mitte saada  selleks, kes sa tahad olla, vaid lihtsalt olla see, kes sa tegelikult oled selles paarisuhtes ja ühiselt jagatud elus.

Rebane jäi vait ja vaatles kaua väikest printsi.
„Palun taltsuta mind,“ ütles ta siis.
„Kangesti tahaks,“ vastas väike prints, „aga mul pole kuigi palju aega. Mul on vaja endale sõpru leida ja paljusid asju tundma õppida.“
„Tuntakse ainult neid asju, mida taltsutatakse,“ ütles rebane. “Inimestel pole enam aega midagi tundma õppida. Nad ostavad kõiki asju valmis kujul kaupmeeste käest. Ja kuna ei ole kaupmehi, kes sõpru müüksid, siis polegi inimestel enam sõpru. Kui tahad endale sõpra, siis taltsuta mind!“
„Mida selleks teha tuleb?“ küsis prints.
„Tuleb olla väga kannatlik,“ kostis rebane. „Kõigepealt istud minust veidi eemale, vaat nii, sinna rohu peale. Ma vaatan sind silmanurgast ja sina ei ütle mulle mitte midagi. Keel on arusaamatuste allikas. Kuid iga päev võid sa istuda natukene lähemale…!

Soovin Teile kõigile, et meil kõigil oleks oma „taltsutatud“ sõber. Sest taltsutatud sõbraga tuleb vaeva näha ja siis saabuvad juba kell neli õnnetunne ja omad rituaalid, nagu rebane edasi arutas. Soovin, et meil oleks selles komeedina kihutavas maailmas aega, sest koos sõbraga on lihtsam lahti arutada või harutada neid suhtesõlmi, mida elukaarel on tuhandeid, nagu kastesel heinamaal veetilkadest pärleid. Järgmises artiklis käsitleme pereprobleeme juba veidi praktilisemast küljest.

Tiina Tursman