Ma ise sellesse teemasse tegelikult eriti ei puutugi, pole puudega inimene ega ka tööalaselt selle temaatikaga seotud. Olen lihtsalt keegi, kellele pakub huvi, kuidas ühiskond töötab, kuidas poliitika töötab, kuidas meedia (ajakirjandus) seda kajastab ja kuidas see omakorda mõjutab ühiskonnas toimuvat.
Kevadel jäi mulle Postimehest silma Tiina Kangro artikkel „Ühe reformi anatoomia“ (PM 4.03.2014), mis paljastas üsna jõhkraid rahamänge ja kui mitte enamat, siis kardetavat suurraiskamist eelmise ja praeguse valitsuse läbiviidava töövõimereformi kulisside taga.
Ma ise mõtlesin, et selle artikli peale läheb andmiseks. Mis aga järgnes – oli vaikus. Vähemalt avalikus ruumis. Teemaga ei haakunud meedia, asjaosalised poliitringkonnad aga säilitasid suhtelise külmaverelisuse, kuigi jah, telgitagustes ikka midagi ilmselt toimus. Aga asjaosaliste õnneks tuli praktiliselt kohe peale valitsusevahetus. Sellega paisati mõned pisemad kaardid laual segi ja võideti aega. Tiksuv aeg – see on aga teadagi tänuväärne päästja, sest mälu (ka ajakirjanduse oma) on ju lühike.
Kolm kuud hiljem sama autori sulest Eesti Päevalehes ja Delfis ilmunud teine artikkel„TöövõimereformGate“ (EPL 10.06.2014) rääkis tegelikult täpselt samast, aga tõstatas seekord küsimuse ka teatava 4-tähelise organisatsiooni Kapo kaasamise vajalikkusest reformiga kaasnevate kummaliste asjaolude selgitamiseks. Ja seekordhakkas üht-teist toimuma – konnatiik lõi lausa lainetama. Kuigi jah… ilmselt ka nüüd mitte tavameedia tavareporterite jaoks, vaid üksnes tähelepanelikule ja vaatamisvõimelisele vaatlejale. Poliitikud ja reformiga seotud ametnikud hakkasid vassima, valetama ja keerutama täiesti mõõdutundetult. Meedia muidugi kajastas nende ütlusi ja jutukesi süüdimatult ega küsinud iialgi liigseid küsimusi. Mõnel üksikul suitseva suuga vassijal oli (kehakeele ja näoilmete põhjal) vahel vist isegi natuke häbi, enamikul mitte.
Aga valitsusel oli vaja reformiga edasi minna, maksku mis maksab – eesmärk, teadagi, pühitseb abinõud. Veel hiljutine ministripraktikant, nüüdne valitsusjuht, kes oli millegipärast teinud ummikusse jooksvast töövõimereformist oma isikliku mantra järgmisteks valimisteks, viis toore seaduseelnõu väe ja võimuga valitsusest riigikokku ja sealt esimesele lugemisele, kust see hoolimata puuetega inimeste korraldatud meeleavaldusest ja muudest tõsistest vastuargumentidest reformi- ja sotsipartei saadikute ühishäältega ka läbi läks. Eriti kummastav oli, kuidas selle nimel tehti „kahjutuks“ sotsist sotsiaalminister Helmen Kütt, kes endise sotsiaaltöötajana oli samuti nõudnud jõuliselt eelnõu remonti.
Suvepuhkuste ajal toimus veel igasuguseid põnevaid asju. Ja nüüd, kus täiesti irratsionaalse reformi stardieelnõu seisab oma 2. lugemine lävel ja teada on, et koalitsioon (reformierakond) on ette ära otsustanud ja seda väljagi öelnud, et seadus tuleb kiirelt ja praktiliselt muutmata kujul vastu võtta, on hea hetk teha tagasivaade sellele, kuidas Eesti poliitiline süsteem töötab ja milliseid võtteid seal kasutatakse.
Lugege ja uurige. Ehk tekib teil mõtteid, mille mõlgutamine teeb targemaks ja viib Eesti elu edasi.